Nagu onupoeg Londonist oleks maakale külla tulnud

19. juuli 2017 TEET KORSTEN
Kui Tommy Cash püsis kogu oma esinemise aja laval - kuhu siiski paar ahvina osavat tüüpi suutsid teda segama ronida -, siis Jõhvi poiss Indrek Spungin aka Chungin sulandus oma bändi St. Cheetesburg kontseri ajal  sõna otseses mõttes publiku sekka.

Kui Tommy Cash püsis kogu oma esinemise aja laval – kuhu siiski paar ahvina osavat tüüpi suutsid teda segama ronida -, siis Jõhvi poiss Indrek Spungin aka Chungin sulandus oma bändi St. Cheetesburg kontseri ajal sõna otseses mõttes publiku sekka.

“Mägede hääl”, seni suurim festival Ida-Virumaal, mis pealegi keskendus rohkem alternatiivsele ja klubilisele muusikale, tuues peaesinejaina välja sellised staarid nagu Tommy Cash, Röövel Ööbik ja St. Cheatersburg, meelitas üle Eesti ja ka mujalt Euroopast kokku 1200 festivalikülalist ning õnnestus nii oma kava, meeleolu kui ka ilusa ilma poolest. Klubi Helikopter abiga toimetati kohale suisa 50 põnevat esinejat − peale Eesti omade ka Soome ja Venemaa artiste.

 

Kaevandusmuuseumi direktor Andres Kraas meenutab, et talle tehti festivaliga seoses “siivutu ettepanek” juba umbes aasta tagasi ja et tema polnud alguses üldse kindel, kuidas asi välja kukub.

Korraldajate vägitegu

“Ei tundnud korraldajaid, aga samas olime väga huvitatud, sest tegu on ju ka muuseumi ja kogu Ida-Virumaa propageerimisega. Umbes pool aastat tagasi sain aru, et korraldajad, need kutid, kes festivali teevad, on tõsised tegijad. Ivar Murd on tegija − mitte ainult doki “Tuhamäed” autorina, vaid ka selle läbi, kuidas ta kõik festivaliasjad on toimetanud.

Taolise ürituse korraldamine on ülimalt keeruline ja ta on seda teinud nii hästi, kui üldse saab. Loodan, et sündis traditsioon ja “Mägede hääl” hakkab siin igal aastal toimuma. Ja kahtlemata soosis ilm festivali. Rahvast oli päris palju − arvestades, kui palju toimus samal ajal teisi konkureerivaid üritusi, nagu “Positivus”,” ütleb Kraas.

Direktori arvestuse järgi võis 1200pealisest publikust lausa 75 protsenti olla inimesi, kes tänu “Mägede häälele” üldse esimest korda kaevandusparki ja Ida-Virumaa sellesse ossa sattusid. Kraas meenutab, kuidas esmalt jõudsid kohale tšehhi tüdrukud, kes olid festi pärast hääletades tulnud, ning kuidas Tallinnast saabunud “porgandiga” tuli sadu ja sadu inimesi ning rong oli puupüsti täis − ehkki seda oli kõvasti pikendatud.

Kaevanduspargis festi ajal ringi liikudes oli tunda moodsa aja festivalide vaibi, lõhnu ja värve − ei pea silmas ainult ühe puhveti silti kandva paviljoni juures rippunud vikerkaarelippu. Stilist ja DJ Heivi Saaremets kommenteerib, et publiku seas domineerivad väga kihvtid ja huvitavad inimesed. “Eestis kohtab sama vaibi Kalamajas. Ma pole ammu festivalidel käinud − aasta on vahele jäänud −, aga olen ammu mõelnud, et mida vanemaks saad, seda energiarikkamad sellised festid on,” ütleb DJ Heivi S.

Juured loevad!

Noor fotograaf ja modell Lee Kelomees räägib, et talle meeldis väga Helikopteri siselaval üles astunud 14aastane neiu, kelle esinejanimi on Regret.

“Alguses kõlas väga veidralt ja harjumatult, aga lõpuks sain aru, et on päris lahe. Esitus tundus kuidagi välismaine, aga pärast selgus, et tegu on Eesti artistiga, kes õpib Viimsi koolis. Väga meeldis Holy Motors − osa rokkbändide kõla pole nii hea, aga Motorsi muusika on rahulikum ja seda oli ülihea kuulata. Helikopteri välilavalt meeldis enim veidi rajum Vene bänd Gospoda Horoshie. Ma tavaliselt ei suuda kuulata karjuvat muusikat, aga see oli lahe,” räägib Lee.

Neiu lubab kindlasti festivalile naasta, kui see järgmisel aastal toimub − ainuüksi juba selle toimumispaiga pärast. Lee isa Renee on Kohtla-Järve päritolu. “Fännan seda paika niigi ja olen väga õnnelik, et nii palju mujalt tulnud inimesi, kes pole siin varem käinud, jõudis nüüd siia. Siin on palju ka venekeelseid ja see on lahe, publiku seas segunetakse,” ütleb tüdruk.

Jõhvist pärit Chungin, kes on ülilaheda bändi St. Cheatersburg juht, jagas festivalil fännidele ka oma bändisärke. Mees, kelle tootem on tuvi − suure algustähega −, keda ta nimetab ka lendavaks rotiks, selgitab, et esmalt oli plaanis jagada neid kõigile Tallinna kodututele, kes siis prügikastis geoloogiaga tegeldes oleks ühtlasi bändi elav reklaam.

“Aga lihtsam on lava pealt loopida − peaasi et levib. Kui miski levib hästi veebis, võiks sama asi reaalses elus levida,” sõnab ta. Chungin ütleb oma kontserdi kohta, et publik oli end seks püsti ajanud ja et see ongi põhiline: “Publik oli meie jaoks eelsoojendatud − hoolimata varasest õhtutunnist.”

Teistest esinejatest toob Chungin esile haldjaliku Florian Wahli, kelle muusikat ta nimetab sensuaalseks, veidraks ja samal ajal ülimalt catchy`ks. “Tavaliselt on muusikat kuulates nii, et aimad, mis järgmisena tuleb, aga Floriani puhul tuleb hoopis midagi muud. Seltsimees on sündinud artist: kõik kõlab kokku − täiuslik bukett.”

Vähe süüa ja kinojärjekord

Endise idavirukana ütleb Chungin, et festival läheb talle väga korda. “Olen ammu mõelnud, et siin võiks midagi sellist toimuda, piirkond on ju nii äge ja kaevanduspark on eriti cool. Maakonna üks eripärasid ongi inimeste tuunitud sünteetiline maastik: siin on võimsad tehismäed ja pinnas, millel kõnnime, on maa alt läbi uuristatud. Kõik see tekitab huvitavaid tundeid.

Näen siin inimesi, kes on tulnud üle Eesti ja ka välismaalt kokku: musafännid, ägedad friigid ning cool´id tüübid ja tüdrukud − ja nad sobivad siia! Kus siis veel − perfect match! Festivalile tuult tiibadesse ja haare võiks veel globaalsemaks minna, et seda piirkonda ei avastaks suu ammuli vaid eestlased mujalt, vaid kõik meie naabrid-eurooplased,” räägib Chungin.

Tema jääb kogu korraldusega väga rahule, aga lisab, et kohapeal võiks olla ka crazy´sid skulptuure ja miks ei võiks õhus olla mõni hiiglaslik täispuhutud tuvi, aga − “seltsimehed maapinnaõõnestajad on juba piisavalt hoolt kandnud, et oleks sürr”.

Näitleja Rain Tolk ei ole lobiseja, vaid tulistab kohe: “Kindlalt kõige ägedam festival, mulle meeldib siin väga. Suurepärane asukoht, superartistid, normaalne publik. Kõik on kuidagi väga õige − minu rahvas! Korraldajad jagavad hästi matsu: pole ühtegi igavat artisti, isegi kui tegu pole mu lemmikmuusikaga, on ikka huvitav kuulata ja vaadata.”

Küll Elvas sündinud, aga Kohtla-Järvel põhikoolis käinud filmitudeng Mirjam Korsten kahetseb, et kohal polnud rohkem Ida-Viru noori, kes magasid maha suurepärase võimaluse saada osa parimast Eesti muusikas. “Toitlustajad, kellega korraldajail oli varem kokku lepitud, olid päeva varem alt ära hüpanud ja sestap oli raskem süüa leida. Ja kaevanduskino puhul ei kujutanud korraldajad ette, et sinna on nii suur tung, ent kohtade arv on piiratud. Aga muidu oli kõik super!” räägib Mirjam.

Mirjami kunagine klassiõde Uljana Gussarova nimetab üritust chill´iks. “Olen praktikal Eesti Energias ja sealses siselistis nägin, et “Mägede hääl” tuleb. Mulle kui Kohtla-Järve tüdrukule läks see väga korda. Esinejaist kõlas kõige põnevamalt Tommy Cashi nimi. Tahaks teda  teda live`is näha − seni olen piirdunud videotega.”

Kontrast “Õllesummerile” ja “Weekendile”

Teine filmiinimene, investor ja kino Sõprus omanik Indrek Kasela nimetab “Mägede häält” “Rabarocki” parimate päevade hea vaimu edasikandjaks ja isegi selle paremaks versiooniks. “Loodan, et tegijail jätkub indu ja jaksu. Ilmselgelt on tegu selle suve ühe parema festivaliga Eestis üldse − kuraator Saaremetsale suured kiitused!” räägib Indrek ja lisab, et kõigil eestimaalastel on side Ida-Virumaaga, sest me kõik oleme kasutanud põlevkivist toodetud elektrit.

Põhjarannik kohtub festivalil ka noorte filmi- ja kunstiinimeste Sven Oltersi ja Brit Tammelehega, kes on kohapeal tegemas “Mägede häälest” lühemat sorti filmi. Sven ütleb, et teabki Ida-Virumaad läbi filminduse − kui väga ilusat kohta, mis ühtlasi on ülirikas heade võttelokatsioonide poolest. Sven räägib, et nägi just äsja kaevanduskinos oma sõbra ja kaasfirmaomaniku (FilmPilot OÜ) Ivar Murdi dokki “Tuhamäed” ning tema meelest on filmis väga kõvasti tunda, kui isiklik see film Ivarile on. “Mu meelest toob film esile just Ivari isikliku pilgu sellele kohale,” ütleb Sven.

Muusikast rääkides sõnab noormees, et suur osa artistidest on talle küll tundmatud, aga selline muusikastiil, mis on festivalil valdav, talle sobib. Sven lisab, et just selline muusika toob kokku inimesed, kellega on tore koos festivalil olla ja toob kontrastiks “Õllesummeri” ja “Weekend Festivali”, kus paraku domineerivat joobes inimesed.

Röövel Ööbik saabus koju

Röövel Ööbik, Eesti legendaarsemaid ansambleid, kelle kogu loomingu kohta on raske ühisnimetajat leida, sest see on kameeleonlik ja ajas muutunud − nagu David Bowie´l −, on Ida-Virumaal kui kadunud poeg. Sest teadupärast sündis see kultusbänd embrüonaalselt Paate külas Kukruse lähedal. Samas on Ööbik vaid korra maakonnas üles astunud ja seegi oli kutsetega presidendi vastuvõtul 2009. aasta 24. veebruaril.

Bändi laulja Tõnu Pedaru ütleb enne esinemist tagasihoidlikult, et temal pole kontserdil suurt teha – see olevat peamiselt elekrooniline, mille eest kannavad hoolt Raul Saaremets ja Sten Sheripov. Aga nagu ikka, selgub live`il, et Tõnu on sündinud staar. Isegi ahvimaskiga, mille ta esinemise ajaks korraks pähe paneb.

Raul ütleb pärast esinemist, et “nitševo oli − inimesed ära ei läinud, tähendab oli OK”. Isegi Põhjaranniku reporter, kes on olnud Ööbiku sünni tunnistaja, peab tõdema, et praegune, uus Ööbik kõnetab enam kui kunagi varem. Saaremets kommenteerib seda remarki, et “Mart Avi ütles samuti, et see on Röövel Ööbiku kõige lahedam periood”. Guru sõnul algas see umbes aasta tagasi ja… see olevat sündinud laiskusest − nagu enamik häid asju.

“Ostame tehasest muusika ja kanname selle siis ette,” seletab Raul ja bändikaaslased naeravad, et see on “Made in China”, kust seni on kõige odavam osta. “Tõnu laulis, Sten mängis klahvpilli ja mina vajutasin oma Apple´i läpparil lihtsalt nuppe,” seletab Raul oma nalja lahti.

“Nagu naljatatakse: tunne on väsinud, aga õnnetu. Tegelikult läks kõik hästi, kõik läks korda, paremini minna poleks saanudki,” kommenteerib Sten. Käesoleva kavaga on seni üles astutud vaid kolmel-neljal korral − sealhulgas KuMu ööl ja Helsingis Soome presidendile. Bändimehed “süüdistavad” Steni, et just tema kutsus bändi, mida oli lapsest peale täiega fännanud, 1990. aastate lõpus uuesti kokku ja andis sellele õppinud muusikuna uue dimensiooni.

Selle kinnituseks sai album “Ringrada”, mille lugu “Tuulelohe” ka Jõhvi kontserdimajas 2009. aastal kõlas. Ivar Murd leidis rahmeldamise vahepeal aega Põhjarannikule raporteerida, et festival õnnestub. Kui kõik Ida-Virust pärit inimesed annaksid maakonnale osagi sellest, mida andsid Raul ja Ivar, poleks Ida-Virumaa pelgalt “uus Kalamaja”, vaid lausa selline paik, nagu on Euroopas Šveits. Seda enam, et mäed on ju olemas! Ja küll nad ka häält teevad!