Loodusfotograaf peab teadma linnu lemmikoksa

17. juuli 2017 KÜLLI KRIIS
Remo Savisaare põhimõte on, et loomad ja linnud peavad fotograafile olema number üks: "Me oleme nende kodus ja peame arvestama, et me neid ei häiriks."

Remo Savisaare põhimõte on, et loomad ja linnud peavad fotograafile olema number üks: “Me oleme nende kodus ja peame arvestama, et me neid ei häiriks.”

Eesti tunnustatumaid loodusfotograafe Remo Savisaar teeb heade piltide nimel kõvasti eeltööd, õppides tundma linnu- ja loomaliikide käitumismustreid, ning passib siis päevade, nädalate ja vahel ka kuude viisi hetke, et modell kaamerasse püüda.

 

Täna on hommikust saati päris korralikult vihma kallanud. Sellise ilmaga vist väga kaameraga välja ei kipu.

See vihmailm on ju üks ägedamaid. Tänagi näiteks panin oma blogisse üles pildi mustsaba-viglest, kus on näha, et vihma sajab.

Millal ma välja ei lähe? Kui ikka tõesti näen, et ilmastikuolud on sellised, et pilti mitte kuidagi ei saa… Siis ma ikka lähen, aga ei võta kaamerat kaasa. See on teistsugune ekstreem ja nauding ja looduselamus. Kas või tugev lumetorm: seikled ja otsid ja mõtled ennast hoopis teise maailma, tajud ja tunned hoopis midagi muud.

Looduses käimine ei ole järelikult üksnes fotojaht.

Minule on pilt boonus ja põhiline on looduselamus. Kas ma veaksin ennast varahommikul rappa, piinaksin end pärast kolmetunnist magamist ja läheksin ainult looduselamust nautima ilma fotokaamerata? Ega vist alati väga ei läheks.

Näete, meigas tuli siin maha. See on üks tuvi, keda väga tihti ei näe nii lähedalt. Ei ole küll aasta lind, aga tema sugulane − lihtsalt turteltuvi ehk meigas. Seal kase otsas on neil pesa. Muidu oli igal kevadel pesaehitust näha, tänavu jäi see neil soiku, aga ma arvan, et nad siiski pesitsevad. Loodus on praegu ju kaks nädalat taga.

Ma olen selline mugav inimene, kellele meeldib hommikuti magada. Kui on õhtune minek ja olen öösel rabas, siis pole probleemi, see on mõnus. Aga fotokaamera ja mina, eks me oleme lahutamatud.

Kaamerast rääkides… Kui palju oleneb hea pildi saamine sellest, millega pilti teha?

Ega tegelikult väga suurt vahet ole, millega pildistada. Määrab ikkagi see, milline on su nägemus, looduse tundmine. Rolli ei mängi isegi see, kui pikk on objektiiv − kui lindu-looma tunned, tead tema käitumist, siis ta tuleb ise sulle lähedale.

Olen koolitustel näidanud ühte kivirullija pilti. Arvatakse, et selle haruldase linnu pildile saamiseks läheb väga pikka objektiivi vaja. Selle peale räägin loo, kuidas see pilt Sõrve sääres tehtud sai. Jälgisin, kuidas lind seal toitus ja läks siis sääre tipu poole; ma teadsin, et ta peab millalgi sealt tipust tagasi ka tulema. Olin pikali maas ja ootasin − ja siis ta tuli ja tuli, kuni ühel hetkel oli vahemaa viis meetrit ja sain ilusa kaadri. Edasi jälgisin lihtsalt silmadega, kui ta minust poole meetri pealt möödus.

Kust see tundmine ja teadmine tuleb?

Puhas praktika. Kuna ma olen asjaga süvitsi läinud ja mulle pakub see väga huvi, siis uuringi konkreetse liigi kohta või keskkonna kohta, lähen täiesti sinna sisse. Mul on kohustuslik lugemisvara − loodus- ja teadusajakirjad, raamatud −, õpin ja loen. Kuna ma teen ka giiditööd, siis sageli tuleb seal selliseid küsimusi, millele vastamisel võin jänni jääda, sellepärast arendan ka silmaringi, et teaksin võimalikult palju. Ja et giiditöö on inglise keeles, siis tuleb ka ingliskeelseid nimesid teda.

Enamasti inimene näeb lindu oksal ja tahab kohe pilti teha, ta ei vaata niimoodi, et kui läheneks talle teise nurga alt, saaks parema tausta.

See lind lendab ju minema selle peale.

Kui seal on turvaline tsoon, siis ta ei lähe ära. Kui tunned konkreetseid liike, siis tead, kus see turvaline tsoon on, mis kauguseni võid julgelt liikuda, loed linnu või looma kehakeelt, näed, kas ta on ärev. Kui lased linnul või loomal endaga harjuda, siis võid väga lähedale saada.

Üksnes kirjandust lugedes seda ilmselgelt ei õpi.

Loen raamatutest käitumise kohta küll, aga need asjad, mida looduses koged − seal on palju enamat. Mõne liigi puhul ma ei lähegi eesmärgiga temast pilti saada, vaid teen eeltööd: jälgin teda eemalt näiteks binokliga, tema rutiini ja käitumismustreid: kus ta käib, kui kaua ta ära on, kuhu ta tagasi tuleb. Lindudel näiteks on lemmikoksad, kuhu neile meeldib maanduda ja sealt saaki passida. Ma jätan need oksad meelde ja tean teinekord seal lähedal passida − lind tuleb ise minu juurde ja ma saan pildi kätte.

See kõik on muidugi väga aeganõudev ega pruugi õnnestuda, aga kui sa tunned liiki ja tead, et ta tuleb sinna oksa peale tagasi, siis lõpuks saad selle pildi kätte, ehkki vahel võib see võtta mitu nädalat.

Kuivõrd on fotograafile hädavajalik märkamisoskus õpitav?

Kui fotograafiaga algust tegin, siis liikusin pildikeskkondades ja analüüsisin neid pilte − miks see töötab minu jaoks. See oli õppeprotsess, võtsin neid pilte päevas läbi 30-40.  Teen seda ka praegu, vaatan päevas vähemalt 150 pilti ära.  Teiste fotograafide töödel, mis mul uudisvoogu sisse tulevad, hoian pidevalt pilku peal.

Fotokoolitusi teen nii gruppidele kui ka personaalselt: kõigepealt teooria ja siis läheme koos välja pildistama.

Koolitate endale konkurente?

Nii on [naerab]. Eriti kui teen personaalkoolitusi ja käime koos pildistamas, siis seal tunnen küll, et pildid hakkavad minu piltidega üsna samamoodi minema.

Mina fännan häid looduspilte, ma ei võta teisi looduse pildistajaid kui konkurente, mulle hoopis meeldib vaadata, mida teised teevad.

Muidugi on mul looduses mõned oma meeliskohad, mida ma ei jaga. Loodusfotograafi kalleim vara ei ole tehnika, vaid tema teadmised ja kohad.

Kuulsite, see, kes praegu häälitses, andis häiret − kui selline heli tuleb, siis tasub alati vaadata. Näe, seal ongi röövel, raudkull, kes mingi linnu endale saagiks püüdis, tomp on küüniste vahel. See võis olla mingi rästapoeg, keda ta nüüd sööb metsas, seal on mingi puu, kus tal on kindel söögikoht. Kui leiad selle koha üles ja seal päevast päeva varjes istud ja ootad, saad pildi kätte. Minul seda pilti veel pole, mul on teooria. 

Kelle käitumismustreid te kõige paremini tunnete?

Arvatavasti kakuliste omi, olen kakke väga palju jälginud. Mul on mõned liigid, keda ma kindlatel aegadel jäädvustan: praegu on viimaseid nädalaid käimas kõrvukrätsu aastaring, sügisel tuleb värbkakk, siis händkakk ja nemad jäävad kevadeni. Vahepeal, kui hästi läheb, tuleb vöötkakk − talikülaline põhjamaalt.

Vahel pakub loodus soodsaid võimalusi, leidub ka mingeid kiiksuga isendeid − satud mõnele loomale või linnule, kes sallib inimest rohkem kui tavaliselt, näiteks hullunud metsis. Aga seal ei tohiks pildistamisega üle piiri minna, päevi ja päevi tema juures olla. See kurnab linnu ära.

Teine viga, mida algajad loodusfotograafid teevad − leitakse näiteks rebasekutsikad, aga ega seda pesakonda väga tundma ei õpita ja ollakse pildi nimel tunde seal, teadmata, et kusagil on ema, kes tahab neile süüa tuua, lapsed jäävad nälga, harjuvad inimesega. See maksab loomadele väga valusalt kätte.

Loomad ja linnud peavad fotograafile olema number üks: me oleme nende kodus ja peame arvestama, et me neid ei häiriks.

Kas loodusfoto konkurssidele esitatud piltidelt on mõnikord ka näha, et fotograaf on pildistatavat häirinud? Kuivõrd žürii seda arvestab?

Oleneb, kas žürii on pädev seda ära tundma, aga mõnedel piltidel hakkab see silma küll. Aga kui tausta ei tea, siis… Näiteks kui on lind oksa peal ja tal on nokk toitu täis, siis sellest võib järeldada, et ollakse pesale väga lähedal. Kui selliseid pilte on ühel fotograafil kümneid, siis on ta seal liiga kaua olnud. Aga me ei tea, kas ta on seal olnud varjega või varjeta.

Näete, üks haruldane liik lendas siia, tamme-kirjurähn läks sinna puu alla. Levinud liik on suur-kirjurähn, tamme-kirjurähn on haruldasem. Kümme aastat tagasi oli neid Eestis võib-olla viis või kuus, aga nüüd on ta oma leviala nii palju laiendanud, et on muutunud meil üsna sagedaseks. Eelmisel aastal leidsin isegi ta pesa üles, kui tänavu läksin seda vaatama, siis tuul oli selle kahjuks pikali lükanud. Nokk on tal nõrk ja ta vajab pehkinud puitu, et pesa teha, siin tal pesa arvatavasti ei ole. Siia piirkonda tekkis tammekas kuus aastat tagasi, nüüd on nad vist juba igas pargis olemas.

Neid liike on muidugi veel, kes on siia jõudsalt oma areaale laiendanud − hõbehaigur, kelle nägemine kaksteist aastat tagasi oli kõva sõna, aga praegu näha rände ajal kas või sadat hõbehaigrut ei ole enam midagi väga üllatavat. Muidugi on ka liike, kes on meilt lahkunud − näiteks väga ilus siniraag, kes veel kümme aastat tagasi Valgamaal pesitses, aga nüüd on Eestis välja surnud.

Millal teil loodus- ja pildistamishuvi tekkis?

Olin Tartu poiss ja suvevaheajad möödusid enamasti koos sõbraga Emajõe kaldaid pidi kala püüdes − sealt võis tulla see kannatlikkus.

Fotograafia kui meedium pakkus mulle väga huvi. Kunagi pildistasin kõike, otsisin, mis mulle huvi pakub. Millalgi jõudsin välja looduseni ja jäin sinna püsima.

Mäletan, et mul olid filmi peal minule haruldased kaadrid: rebasekutsikad, siidisabad, jääkoskel poegadega. Kui sain selle ilmutusest kätte ja öeldi, et midagi läks nihu, film on tuksis, siis tundsin, et aitab, soetan endale digitaalse kaamera.  Siis vastutan ainult ise: kui midagi läheb tuksi, on ainult minu süü.

2005 soetasin peegelkaamera, pärast seda olen puhtalt loodust teinud. Muidugi, kuna ma teen fotokoolitusi ja õpetan, kuidas pildistada muud ka, näiteks inimesi, siis praktiseerin seda vahel ka ise.

“Puhtalt loodust” tähendab teie puhul enamasti loomi ja linde. Miks mitte maastikke − need püsivad vähemalt paigal?

See on eksiarvamus, et maastikku on lihtne pildistada. Mis teeb maastikupildi? Ilmastikuolud: pead pilvi passima, head valgust ootama, hetke tabama. Lindu-looma on minul siinkandis lihtsam teha, sest neid on rohkem; maastikuteema jaoks peaksin rohkem pingutama. Minu põhikoht, kuhu lähen maastikku pildistama, on Saadjärv − kui näen, et viskab mingit valgust, ja tean, et mul on näiteks 15 minutit aega, siis mul on mõned kohad, kuhu ma ruttu lähen. Kui on tund või rohkem aega, siis lähen rappa. Kui oleksin ranniku ääres, siis arvatavasti pildistaksin maastikku tunduvalt rohkem, seal on teemat väga palju.

Kas mõtlete pilti tehes vahel ka sellele, mis summa eest selle maha saaks müüa?

Seda üldse ei mõtle. Kui on mõni haruldane liik, kellest üldse pilte pole, siis võin küll mõelda, et seda läheks vaja, sest tihti küsitakse ja mul pole pakkuda. Selle eesmärgiga ma pildistamas ei käi, et neid pilte müüa, siis muutuks see rohkem tööks, praegu võtan seda vabalt. Kui mingi pilditeemaga pikka aega tegelen ja ennast piitsutan, siis see tuleb puhtalt mu enda seest, ma tahan sellega tegelda.

Kas Eestis on võimalik loodusfotograafina normaalselt ära elada?

Kui ise korralikult pingutad ja teed, siis saab ikka. Aga see pole ainult pildistamine, on ka giiditöö, koolitused, artiklite kirjutamine, loodusõhtud. Teen koostööd välismaiste linnuorganisatsioonidega, keskkonnakaitsega, ajakirjadega. Aga ise pead aktiivne olema ja tase peab olema kõrge, sest tegijaid on väga palju.

Millised pildid on seni veel unistuseks jäänud?

Kui Eestisse satuks näiteks lumekakk, siis selle linnu nägemiseks ma arvatavasti sõidaks küll kas või Eesti teise otsa. Mul on kakkudega oma side ja suhe, nad lähevad mulle väga korda. Kunagi käisin Ida-Virumaal pikalt habekakku otsimas, kammisin päevade viisi suuri metsamassiive läbi, kaks nädalat läks aega, kuni üles leidsin ja võimsad pildid sain. Või karvasjalg-kakk − Ida-Virumaal küll kuulsin teda, aga seni on nägemata. Lendoravast oleks tore mõni hea pilt saada; olen teda näinud ja pildistanud, aga pole seda õiget veel saanud.

Mõne liigi kohta võib öelda, et selle pildi tegemine, otsimine ja ootamine kestab nüüd juba 13 aastat. Neid pilte ikka on, mis peas kummitavad − kui mingil põhjusel olen otsustanud, et ma seda pilti ei tee, sest võib-olla ikka ei saa kätte ja pigem naudin seda palja silmaga. Kas või siis, kui händkakk lendas mulle peale, orava elutu keha nokas − nägin, et ma ei jõua reageerida. See hetk ei ole kordunud. Või kuidas ilves metskitse sööb või hundid kitse murdmas.

Ma võtan seda nii, et teekond on huvitavam kui lõppresultaat, ma ei rassi selle kättesaamise nimel. Looduse pildistamisel on liik number üks; kui ma hakkaksin midagi lavastama, siis jääks endal midagi kripeldama, nii ei ole õige.