Vana maja, millest on saanud Sillamäe pärl

14. juuli 2017 IRINA KIVISELG
Maja renoveerides püüdsid Potaninid ajaloolist ilmet maksimaalselt alles hoida.

Maja renoveerides püüdsid Potaninid ajaloolist ilmet maksimaalselt alles hoida.

Eesti kodukaunistamise ühendus korraldab igal aastal konkurssi “Eesti kaunis kodu”. Kolme Ida-Viru auhinnasaaja seas olid tänavu ka sillamäelased Jekaterina ja Vladimir Potanin. President annab autasud kätte 27. augustil, meie aga astusime Potaninite juurest läbi ühel ilusal juulikuu päeval.

 

Tööstuslinn Sillamäe on suhteliselt noor (juunis tähistati linna 60. aastapäeva) ning eramaju on seal vähe − need võib vist ühe käe sõrmedel üles lugeda −, seepärast polnud kauni kodu tiitliga pärjatud maja keeruline üles leida. See asub peaaegu mere kaldal − ega siis juhuslikult mõned linlased seda maja Sillamäe pärliks kutsu… Ehkki tegu pole just kõige nüüdisaegsema majaga, on silmagagi näha, et pererahvas näeb nii maja kui ka seda ümbritseva suure aia korrashoidmisega palju vaeva.

Majale lähenedes ootas meid ees väike üllatus: ligipääs majale oli mõlemalt poolt suletud, kuna seal lähedal tehakse ehitustöid − rajatakse promenaadi ja vaateplatsi. Sellest hoolimata jõudsime siiski kohale.

“Teie visiit ei ole just kõige paremini ajastatud, sest praegu on meil siin palju müra ja kõikjal lendleb tolm,” hoiatab Vladimir. “Kuid õnneks on see ajutine, pärast aga on siin kõik väga ilus.”

Laupäeval ei olnud objektil küll kedagi, ent tara tagant väljendas oma heakskiitu ja vaimustust rühm väliskülalisi − päev oli kaunis ning roheline õu ja õitsvad taimed eresinise taeva ja peaaegu samasuguse mere taustal ei jätnud kedagi külmaks…

Püüdsid välisilmet säilitada

Haljastuses on Potaninid kasutatud erisuguseid puuliike, põõsaid ja teisi püsikuid, mis aiale värvikust lisavad. Üheaastased taimed on istutatud rippkorvidesse ja -vaasidesse. Vana vaher aga on otsekui korravalvur, kes suvel päikese eest varju annab, ning võib vaid ette kujutada, milline värvikirevus seda võimast puud sügisel ehib…

“See puu on ilmselt sama vana kui meie linn,” räägib Jekaterina. “Tõenäoliselt istutati vahtrad siis, kui siin maju ehitati. Meie krundil oli kolm sellist puud ning tahtsime nad kõik alles jätta. Kuid ükskord, kui me parajasti puhkusel viibisime, olid tugev äike ja tuul ning üks vaher murdus pooleks. Kutsusime kohale dendroloogid, kes vaatasid allesjäänud vahtrad üle ja soovitasid meil veel ühe vahtra maha võtta − seegi oli seest mädanenud. See hiiglane aga jäi alles − tütre tuppa paistab suurema osa päevast päike ning kui seda puud poleks, siis tulnuks meil võib-olla tumendavad aknaeesriided muretseda.”

Jekaterina ja Vladimir räägivad, et nende maja on ehitatud 1946. aastal. Toona ehitasid neid Saksa sõjavangid − kokku on selliseid maju kolm.

“Võite vaadata ka naabermaja. See on säilinud peaaegu algsel kujul ja ka meie maja oli varem selline,” kommenteerib Vladimir. “Kui me korterist ära kolida otsustasime − see oli ligikaudu 15 aastat tagasi −, hakkasime variante otsima ning nägime, et Ranna tn 22. maja on müügis, ja otsustasime selle ära osta. Meid köitsid mugav asukoht ja kaunis vaade merele. Territoorium nägi muidugi välja pehmelt öeldes näotu: jäärak, otse läbi hoovi kulgevad kommunikatsioonitorud… See-eest kõik eluks vajalik − vesi, kanalisatsioon, gaas − oli juba olemas. Maja vajas renoveerimist, kuid meie esimest projekti ei kooskõlastatud − linnavõimud püüavad säilitada vana linnaosa ajaloolist arhitektuuri, seda enam, et otse vastas asub katoliku kirik… Tuli projekt ümber teha, säilitades maksimaalselt välisilmet. Niisiis remontisime ära fassaadi ja katuse ning ehitasime lõpuni kolmandiku oma krundist ja majast.”

Majas sees on kõik nüüdisaegne ja mugav. Jekaterina räägib, et mere lähedus sundis eriti põhjalikult hoolt kandma soojustuse eest − seinad pakasega läbi ei külmu, ent sügisest kevadeni puhuvad tuuled läbi. “Pärast uuenduskuuri aga on majas väga soe.”

Armsaks saanud kalurinurgake

Aia vasakus nurgas on lehtla − küll kõige tavalisem, kuid sellest avaneb vaimustav merepanoraam. Siin on kõik lihtne, kuid romantiline: seintel ripub vana kalavõrk, seda kaunistavad ujukid ja õngekorgid. Nurgas on endale koha leidnud suur jändrik kännujuurikas, mida merelained kõvasti hellitanud on…

“See on meie lemmik suvine puhkenurgake,” räägib Jekaterina. “Koguneme siia oma perega ning ka siis, kui külalised käivad. Kutsume seda kalurinurgakeseks − kuidas siis teisiti, kui mereni vaid kiviga visata on!? Kännujuurika aga leidsime Toilast − pärast tormi kannab meri randa nii mõndagi põnevat. Käisime rannas jalutamas ja tütar võttis selle juurika sealt kaasa. Meie abikaasaga olime algul vastu − see oli suur ja raske − ning ütlesime, et ei vii seda mitte mingil juhul autoga kusagile. Ent Sonja ei jätnud jonni ja kandis seda terve kilomeetri ise kaasa. Isa andis siis lõpuks alla: tõi selle juurika kohale ning seda veidi kärpinud, paigutas lehtlasse. Arvan, et siia oleks vaja veel üht suurt pilti − kui aega saan, proovin selle ise joonistada.”

Jekaterina pole kunstnik, ent siiski loominguline natuur. Ta armastab käsitööd teha ning käib juba kaks aastat Kohtla-Järvel Vahtra loomekeskuses tegutsevas Svetlana Vetrova autorinukkude stuudios. Nukkude kallal näeb ta vaeva öösiti. “See on kõige viljakam aeg: kõik kodused tööd on tehtud, pere toidetud ja puhkab, minule aga on puhkus oma hobiga tegelemine,” tunnistab ta. Nukkude kollektsioon on endale koha leidnud majas, suvel jätkub hooviski tööd ja tegemist.

Ideed perenaiselt

Silmale avanevat ilu arvestades on tal ka laitmatu maitse. Vladimir kinnitab, et peaaegu kõik kujundusideed käib välja just Jekaterina. “Mulle meeldivad okastaimed, temale on rohkem meelt mööda lehttaimed. Põõsad ja lilled on tema valik. Me pole kokku lugenud, kuid mitusada oleme neid maha pannud kindlasti. Ma olen viimasel ajal isegi tõrkuma hakanud − juba kipub ta muruplatsile, kus me lastega jalgpalli armastame taguda, ning istutas tänavu selle serva sireli.”

“Tundub, nagu oleks kõik juba olemas, kuid ikkagi ei suuda ma lillepoest niisama mööda minna − me, naised, oleme vist kõik sellised…” sõnab Jekaterina.

Pererahvas jageleb omavahel naljatamisi, tegelikult aga selle pere meespool perenaisega ei vaidle − ideed tulevad temalt, heakorrastamisega aga tegeleb kogu pere. Füüsiliselt rasked tööd on muidugi meespere − Vladimiri ja poeg Germani kanda. Viimased kaks aastat on German Rotterdamis majandusteadusi õppinud, kuid sellest hoolimata käib ta sageli kodus. “Ta on oma loomult kodulembene, teda tõmbab siia ning ta aitab meil meelsasti muru niita ja elavtara eest hoolt kanda,” on vanemad rahul.

Muide, ka aiamaalapike on neil olemas − tagahoovis on kohake, kus perenaine maitserohelist kasvatab. “Veidike värsket rohelist lauale ja aitabki,” naerab Jekaterina.

Aia kujundas pererahvas täielikult ise, usaldades vaid iseenda maitset.

“Vahel oleme nõu pidanud maastikukujundajaga firmast Dratsena, kuid põhiliselt oleme kõik teinud ikka oma kätega,” märgib Jekaterina. “Hoov on praegu nii ilus ja roheline, enne aga oli siin jäärak. Kogu pinnas on siia kohale veetud, selle all on kivid − kunagi oli siin merepõhi, labidat juba sisse ei löö…”

Vladimir räägib, et neil vedas: kui nad siin renoveerima hakkasid, käisid linnas ehitustööd ning kusagile oli vaja jäätmed vedada. Lepiti kokku, et veetakse nende krundile. Nõnda territoorium ära tasandatigi. Ettevõtte omanikud viisid ka torud teele lähemale ja peitsid ära maa alla.

“Meil jäi siia vaid viljakat mulda tuua,” meenutab ta. “Mitu autotäit? Palju. Kiht ei ole sellest hoolimata kuigi paks: lööd labida sisse ja käid vastu kive. Hekki hakkasime kujundama kohe, kui selle krundi ostsime. Põõsaste pügamise ja kujundamisega tegemist küll on, kuid see-eest on siin väga ilus. Ka elupuid oleks võinud istutada − needki on ilusad −, kuid nad on väga tujukad − põõsad on etemad. Ent kividelgi on oma pluss: mutte sellel krundil ei ole. Meil on Narva-Jõesuus suvila ning seal nendest pääsu pole − õhtul paned midagi maha, hommikuks aga on kõik juured välja kaevatud…”

Sellest hoolimata tuli Potaninitel ka kahjuritega võidelda: punalutikad hävitasid ükskord peaaegu pool aeda ning neil tuli seda taastada.

“Üldse oleme me siin krundil väga palju muutnud, taimi ühest kohast teise ümber tõstnud,” kommenteerib Vladimir. “Ainuüksi muruplatsi rajamiseks kulus meil aastat seitse. Möödunud aastal ma ise veidi rikkusin seda: ostsin poest võililledega võitlemiseks mingi moodsa vahendi, aga koos umbrohuga hävines ka rohi, tekkisid paljad laigud ning tuli seemneid juurde külvata.”

Meri on otse maja kõrval, kindlasti on Potaninitel ka “oma” rand? Pererahvas ütleb, et pääs randa on neil olemas küll, kuid suplevad nad enamasti Narva-Jõesuus, kui suvilas käivad.

Ühtehoidev pere

Tutvus Potaninitega kinnitas veel kord: kodust teeb tõelise kodu hoolitsev, leidlik ja laia maailmavaatega kokkuhoidev ning üksteist toetav perekond.

Selgub, et Potaninite maja on linna kauneima maja aunimetusele juba kandideerinud, kuid autasustamistseremooniale neil tookord pääseda ei õnnestunud − nad olid siis parajasti puhkamas. Tänavu aga lähevad nad presidendi vastuvõtule kindlasti. “Mastivimpel lubati meile ka anda, kui lipuvarda üles paneme, nii et nüüd tuleb see kindlasti soetada,” naljatleb peremees.