Vana-Ahtme saab toidukioski sügiseks

12. juuli 2017 IRINA KIVISELG
Kolmapäevane jahe ilm vabatahtlikke ei heidutanud − kioski juurde oli kogunenud nii täiskasvanuid kui ka lapsi.

Kolmapäevane jahe ilm vabatahtlikke ei heidutanud − kioski juurde oli kogunenud nii täiskasvanuid kui ka lapsi.

Kui Vana-Ahtme ainus toidukauplus jaanuaris suleti, hakkas Kohtla-Järve noorte entusiastide loodud mittetulundusühing Rahva Liikumine mikrorajooni elanikke esmatarbekaupadega varustama ning lubas avada toidukioski. Oma lubadust vabatahtlikel kiiresti täita küll ei õnnestunud, ent nad pole kavandatust loobunud ning loodavad, et väike müügipunkt hakkab Vana-Ahtmes tööle suve lõpus.

Möödunud kolmapäeval käisime Vana-Ahtmes ning nägime, et Sõnajala tänaval on kiosk püsti ja seal tehakse remonti: mehed ehitavad ja naised värvivad seinu. Veidi hiljem saabus ka rühm lapsi − selgus, et Kohtla-Järve noortekeskuse vabatahtlikud tahavad Irina Bazarova juhendamisel muuta tulevase kioski pilkupüüdvaks kunstiobjektiks.

“Meid kutsuti kioski seinu värvima,” selgitasid noored. “Me teeme seda suurima heameelega ning ei hakanud isegi midagi uut välja mõtlema, vaid võtame aluseks Ahtme linnaosas suurtele kividele tehtud joonistused.”

Irina Bazarova lisas, et pildid pole keerulised ning ühe päevaga jõuavad nad need kindlasti valmis. Pööramata tähelepanu külmale ja tuulisele ilmale, laotasid lapsed värvipurgid laiali ning asusid tööle. “Jätame vabaks vaid ühe seina, hiljem asuvad seda kaunistama kõige väiksemad kunstnikud,” selgitasid nad.

Kiiresti avada ei õnnestunud

Lapsed tõi kohale MTÜ Rahva Liikumine liider ja talvel kioski avamise idee algatanud Kirill Kõpp. Tal oli seljas valge maika, mis talle just äsja kingitud oli − nõnda avaldasid vabatahtlikele moraalset toetust inimesed, kes käesoleva aktsiooniga liituda ei saanud.

“Meile heidetakse ette, et me ei täitnud talvel antud lubadust, kuid see pole õiglane − me pole oma lubadust unustanud ja tegutseme selle täitmise nimel,” rääkis Kõpp. “Protsess ei kulge nii kiirelt, nagu me kõik tahaksime. Palju aega kulus kioski leidmisele − esialgne variant ei sobinud, kuna talvel oleks seal külm olnud. Kui meile Kiviõlist helistati, siis selgus, et seal on sobiv kiosk olemas − puidust ja soojustatud −, kuid probleem tekkis selle kohaletoimetamisega: märtsis muutus maa pehmeks ja kraana ei pääsenud ligi, et kiosk peale laadida ning Vana-Ahtmesse kohale tuua. Nii tuli oodata, kuni maa veidi kuivab. Peale selle käisin ma vahepeal lähtuses, aga niipea kui tagasi tulin, läks töö edasi. Nüüd on kiosk olemas, see tuleb vaid korda teha ja kõige vajalikuga varustada.”

Enamik küsimusi lahendatud

Mõned päevad tagasi lülitati kioskis sisse elekter ja paigaldati arvesti. Vabatahtlikud asusid remonti tegema ja välisseinu värvima. Kirill Kõpp kinnitas, et praeguseks on enamik korralduslikke küsimusi lahendatud.

“Ka mulle endale on olnud töö käigus nii mõndagi uut ning palju on tulnud uurida ja otsida… Linnavõimudelt saime loa üsna kiiresti, ehkki meil tuli ametnikega vaielda ja tõestada, et arhitektuuriansambel on muidugi oluline, kuid ligikaudu tuhande selles linnaosas elava inimese probleemid on siiski tähtsamad… Ostsime külmiku, kalorifeeri, külmkambri, jäänud on veel soetada kassaaparaat ja aknaklaasid välja vahetada. Raha kõige vajaliku jaoks saime kokku tänu inimeste annetustele.”

Entusiastid töötavad kioskis omal vabal ajal, igal vabatahtlikul on olemas ka põhitöö ja pere. Seetõttu ei liigu protsess kuigi kiiresti, kuid noored loodavad, et septembri alguseks saab kõik valmis.

“Kõik, kes siin vaeva on näinud, teavad, et teema on endiselt aktuaalne. Kohalikud elanikud astuvad sageli ligi ning räägivad, et ootavad kioski avamist väga,” kinnitas Kõpp. “Veterinaarametiga olen samuti suhelnud, nõudmisi teame ning põhimõttelised lepingud tarnijatega on olemas.”

Üks aktiivsemaid vabatahtlikke on Inessa Šmok, kes tuli jalgrattaga Ahtmest kohale, et kioski värvimisel abiks olla.

“Mulle meeldis, et Kohtla-Järve noored ei jäänud inimeste probleemide suhtes ükskõikseks,” sõnas ta. “Seepärast ühinesin ma juba talvel vabatahtlike meeskonnaga, kandsin toetusfondi 200 eurot ning käisin mööda kortereid inimesi küsitlemas − nägin, kuivõrd nördinud nad olid, ja võib-olla mitte niivõrd poe sulgemise pärast, kuivõrd selle pärast, et neid oli lihtsalt n-ö maha jäetud.”

Probleem ei kadunud iseenesest

Alguses varustasid vabatahtlikud Vana-Ahtme vanureid toiduainetega, hiljem hakkas seal kohal käima müügiauto. Praegu müügiauto seal inimeste sõnul enam ei käivat; põhjust ei osanud Kõpp öelda.

“Võimalik, et ostjaid oli vähevõitu. Ehk oli ka info puudulik, aga võimalik, et suve saabudes polnud probleem enam nii terav − sooja ilmaga pole inimestel keeruline toiduainete järel mõne kilomeetri kaugusel käia. Sellest hoolimata me ei kahtlegi, et väike müügipunkt on siin väga vajalik. Me kõike tegutseme siin vabatahtlikkuse alusel ning esialgu hakkavad ka kioskis tööle vabatahtlikud − on paar inimest, kes on valmis kaks-kolm korda nädalas siin kauplemas käima. Kuid selge on see, et pidevalt ei saa ainult vabatahtlikega arvestada, ning seepärast, kui kõik ükskord valmis on, proovime kohalike elanike seast müüja leida. Protsess tuleb käima panna nõnda, et kauplemise korraldamisele tehtavad kulutused end ära tasuksid.”