Eurolaulik ja superstaar on maine ja kaine

12. juuli 2017 
Ott Lepland: "Ongi kaks eri asja: üks asi on enesekindlus, mis on väga hea omadus, aga teine on see, kui oled teiste suhtes ülbe ja ebaviisakas. Leian, et minul on enesekindlust nende aastatega lisandunud − võrreldes näiteks ajaga, kui osalesin superstaari-saates."

Ott Lepland: “Ongi kaks eri asja: üks asi on enesekindlus, mis on väga hea omadus, aga teine on see, kui oled teiste suhtes ülbe ja ebaviisakas. Leian, et minul on enesekindlust nende aastatega lisandunud − võrreldes näiteks ajaga, kui osalesin superstaari-saates.”

Kui võrrelda Ott Leplandi ühe tema lemmikstaari Michael Jacksoniga, tuleb tunnistada, et mehi ühendab fakt, et mõlemad alustasid oma staariteed enne 10. eluaastat. Kui Michael ehk maakeeli Mihkel oli väga ekstravagantne ja -ordinaarne, siis pühapäeval Jõhvi Mihkli kirikus esinenud Ott on muidugi palju maisem ja kargem ning eestlastele peakski see rohkem sobima.

 

Tänu TV3 toredale saatele “Laulupealinn”, mille finaalis või(s)tlesid 2011. aastal Kohtla-Järve ja Kärdla ning vastavalt siis Tanja Mihhailova ja sina, peavad paljud sind hiidlaseks − tegelikult oled ema poolt küll hiidlane, aga sündisid ja kasvasid Tallinna lähedal Jüris. Millal viimati Hiiumaal käisid?

Jah, kuigi enamik tegevusest − isiklik elu ja esinemised − toimub mandril, püüan vähemalt mõnel korral aastas Hiiumaad külastada. Maikuus, kui toimus roheliste rattaretk “Kuidas elad, Hiiumaa?”, esinesin esimest korda oma kvartetiga, millega nüüd olen Jõhvis, Pühalepa kirikus. Kava koosneb minu lauludest, aga vahe on selles, et kõik lood on neljahäälsed ja mina mängin ise ka klahvpilli. Tädipoeg Karl-Erik Tamme, kes on päris Hiiumaa poiss, on ka meie kollektiivis ja mängib kitarri.

Võib öelda, et sul on palju võidukarikaid: oled telesaate “Eesti otsib superstaari” kolmanda hooaja võitja, 2012. aastal laulsid end “Eurovisioonile” ja saavutasid seal uhke 6. koha, samal aastal pärjati sind aasta meesartisti tiitliga. Küsin sinult kui nii-öelda saavutussportlaselt: mis võiks olla järgmine latt, mida ületada?

Eks konkursse, kus olen osalenud, on olnud päris palju ja ei teagi, kuidas see nii on läinud. Võib-olla on tegu ka vajadusega iseendale aeg-ajalt midagi tõestada − tähendab ma ei osale neil pelgalt au ja kuulsuse pärast, vaid püstitan uusi eesmärke, uusi latte, et sealt üle hüpata ja selle käigus areneda. Järgmise lati kohta ei oska veel täpselt kosta.

Olen näinud sind ka filmis “Vasaku jala reede”, kus tegid hea soorituse näitlejana. 

Seda rolli pakuti mulle juhuslikult ja olin hea meelega nõus, sest näitlemine on mulle alati huvipakkuv olnud. Suutsin stsenaariumi lugedes end kohe Leemeti rolliga suhestada ja režissöörid andsid samuti suhteliselt vabad käed selle esitamiseks. Aga tulles tagasi eelmise küsimuse juurde: kõige olulisem on ikkagi toota head muusikat, mis eelkõige läheb iseendale korda, ja kui ta läheb iseendale korda, tekitab endas emotsioone, siis tekitab ta ka publikus emotsioone. Seda ütleb minu väike kogemus − nii kaua kui Eesti muusikamaastikul olen olnud.

Siiski-siiski, mis “väike kogemus”? Astusid juba 9aastasena üles saates “Seitse vaprat” lauluga “Lambarock”. Seega oled nagu Michael Jackson, kes samuti alustas väga varakult!

Jah, aga meie kuulsuse mastaap on veidi erisugune. Kuulsuse/tuntusega on nii, et see, kuidas ta seda kannab, sõltub inimesest. Mõnele pole palju vaja − mõnel läheb nina püsti ka puhtalt sellest, kui ta on mõne väikse äri juhataja kuskil pärapõrgus.

Samas tuleb ju tunnistada eneseusu ja -kindluse tähtsust? 

Absoluutselt! Ongi kaks eri asja: üks asi on enesekindlus, mis on väga hea omadus, aga teine on see, kui oled teiste suhtes ülbe ja ebaviisakas. Leian, et minul on enesekindlust nende aastatega lisandunud − võrreldes näiteks ajaga, kui osalesin superstaari-saates. Sellest saab tänavu juba kaheksa aastat.

Eesti esimene superstaari tiitli pälvinu oli Birgit Õigemeel (pragu Sarrap), siis Yana Kask, sina, Liis Lemsalu, Rasmus Rändvee ja viimati Jüri Pootsmann. Tuleb ju tunnistada, et tegu on väga olulise formaadiga meie muusikaskeene arengu seisukohast?

Kindlasti! Seal osalemine annab noorele artistile hea hüppelaua ja tegu on intensiivse koolitusega. Sinuga tehakse tööd, sulle antakse vokaaltehnilisi tunde, sinuga arutatakse lugusid, mida esitad, sulle õpetatakse, kuidas olla intervjueeritav − st erisugused meediakoolitused −, sulle õpetatakse, kuidas hästi riietuda, mis on in ja mis out. On kaks varianti, kuidas see on hea hüppelaud. Kui sul läheb saates hästi ja sa suudad pärast seda kohe − kas enda või kellegi teise kirjutatud muusikaga − oma muusikuelu elama hakata.

Või kui võtame näiteks Karl-Erik Taukari või Getter Jaani − neilgi on läinud hästi. Nad on kohe pärast superstaari-saadet leidnud inimesed, kes on neile muusikat kirjutanud − Karl-Eriku puhul Stig Rästa ja Getteri puhul Sven Lõhmus. Näiteks Taukar on praegu üks populaarsemaid meesartiste. Palju on muidugi ka selliseid juhtumeid, kus pärast hooaja lõppu ei kuule me noorest esinejast enam midagi. Sekski on kaks põhjust: kas nad ei kirjuta ise muusikat ja/või nad ei tea täpselt, mida edasi teha, või mõni väärt produtsent pole neid n-ö üles korjanud.

Räägime veidi ka sinu värskest albumist “Maailm mu ees”. 

Enamik Jõhvi kontserdil kõlanud lugusid on sellelt albumilt. Samas tuleb rõhutada, et “Maailm mu ees” on instrumentaalbändi akustiline album. Jõhvis esinenud vokaalkoosseisu esituses kõlavad sealsed lood aga hoopiski teisiti ja see võiks huvilisele kuulajale põnev olla, kui ta on albumil sisalduvaga kursis.

Kuidas kujunes sinust laulukirjutaja? 

See on asi, millega sa kas sünnid või ei sünni. Muidugi võib igaüks õpikuparameetrite järgi laulu kirjutada, aga laulul peab olema hing sees. Kui loos pole elu, hinge sees, ei saa ta kuidagi inimesi kõnetada.

Kelle kohta muusikas võid öelda, et nad on sulle eeskujuks? 

Kindlasti on Tõnis Mägi eeskuju, mulle meeldib Ivo Linna − legendaarsed Eesti levimuusika tähed. Laiast maailmast meeldivad mulle väga Queen, Elton John, Michael Jackson, biitlid. Tänapäevasematest bändidest kindlasti Goldplay ja lauljataridest Adele.

Nimetasid Adele`i ning mulle meenub, kuidas tema “Someone Like You” Liis Lemsalu esituses tõi ja toob tegelikult siiani mulle kananaha ihule. Kuidas seletada, et sageli on töötlus originaalist lummavam?

Leian, et aeg-ajalt peabki kellegi teise lugusid esitama, teise artisti nahka minema. See toob nii iseenda kui ka publiku jaoks uut värskust. Näiteks oligi saade “Laula mu laulu” selline, kus võisid võtta kellegi teise loo ja sellele omapoolse näo anda. Tulemused olid mu meelest ülimalt head − näiteks Jaagup Kreemi “Torm” Inese esituses.

Inese interpretatsioon on originaalist isegi populaarsemaks osutunud. Enda tehtud interpretatsioonidest meeldis mulle saatest “Laula mu laulu” kaks lugu: minu versioon Jaagup Kreemi loost “Ainult sina võid mu maailma muuta” ning Tõnis Mäe repertuaaris olnud laulust “Olen valind tee”, mille meloodia on Bob Segeri ja sõnad Tõnise omad.