Peipsi järvefestivalile annavad näo ilm ja inimesed

10. juuli 2017 KÜLLI KRIIS
Jõmmu valmistub festivali esimeseks järvesõiduks, reisijaid aina lisandub.

Jõmmu valmistub festivali esimeseks järvesõiduks, reisijaid aina lisandub.

Neljapäeval Vasknarvas alanud II Peipsi järvefestival kulgeb koos lodi Jõmmuga kontsertide ja kohalike maitsete saatel kümne päevaga läbi kümne sadama ning jõuab tuleval laupäeval Räpinasse välja. 

 

Tänavune suvi võib ju mullusest nirum olla, aga Peipsi järvefestivali avapäeval sattus küll oluliselt sõbralikum ilm olema kui aasta tagasi.

Küllap oli see üks olulisi põhjusi, miks Vasknarva ordulinnuse ümbrus sedapuhku palju rahvarohkem oli ja lodi Jõmmu juba esimesel reisil inimesi täis oli.

Kindlasti oli oma osa ka sellel, et festivali reklaamiti seekord palju häälekamalt ja pildikamalt.

“Eelmisel aastal me ei jõudnud eriti reklaami teha, väga ei julgenud ka − ei teadnud ju, kas kõik läheb nii, nagu me oma peades ette kujutasime. Peaaegu läks, ja see andis julgust kõvasti juurde,” rääkis üks festivali korraldajaid, MTÜ Peipsimaa Turism juhataja Kadi Ploom.

Mullusest kogemusest õpiti, et ainuüksi eestikeelsest tutvustusest ei piisa, seekord on festivali plakateid nii eesti- kui venekeelseid, sadamate kaart aga kahes keeles.

“See on oluline mitte ainult Ida-Virumaal, vaid ka näiteks Mustvees ja Kallastel,” märkis Ploom.

Vasknarvas on teistmoodi ka see, et otse linnusevaremete vastas lehvib jõe teisel kaldal mastis väga suur Vene lipp. Teadmise Venemaa lähedusest muudab see selgemalt tajutavaks ja lisab lodjasõidule värvikust.

Rohkem rõhku kohalikule

Alajõe vallavanem Taavi Vogt meenutas, et mõni aasta tagasi, kui järvefestivali eestvedajad selle ideega tema jutule läksid, suhtus ta asjasse skeptiliselt: “Kümme päeva, kellel on aega ja tahtmist… Aga nüüd on Jõmmu juba teist korda Narva jõel ja mul on rõõm tõdeda, et minu kartused ei läinud täide.”

“Üks suur erinevus on ka see, et tänavu on kohalikud omavalitsused festivalile tunduvalt tugevamalt taha tulnud. Ja see, et sadamates, kus peatume, tulevad kohalikud inimesed välja oma kultuuriprogrammiga. Mõttes on meil veel, et peatuspaikades võiks keegi kohalikest giiditeenust pakkuda ja huvilistele paika tutvustava ekskursiooni teha − eelmisel aastal Mehikoormas seda tehti, väga vahva oli,” pole korraldajatel ideed otsa saanud.

Kõige suurem muutus on tänavu toitlustamises − kõikjal pakutakse ainult kohalikku toitu ja jooki, täpsemalt Peipsimaa maitseid.

“Ühtegi suurtootjat me ei võta ja lastele limonaadi ei paku,” toonitas Ploom.

Vasknarvas pakuti pilaffi ja koduseid võileibu, rabarberilimonaadi ja hallitusjuustu, lambaliha ja maasikatega kamavahtu. Räpina loomemaja lubas oma õllede ja veinidega kogu festivali Vasknarvast Värskani kaasa teha.

Nutiseadme asemel peitel pihku

Lapsed olid töötubades innukalt ametis juba enne seda, kui festival ametlikult avati. Lemmikuks kujunes − nagu ka  mullu kõigis sadamates − lodjamudelite meisterdamise õpituba.

Puutüvest saeti parajad seibid, joonistati neile lodja kontuur ning toksiti see peitli ja haamri abil välja. Keskele puuriti käsipuuriga auk masti jaoks, puupulk sai mastiks, servadesse toksiti ridamisi väikesed naelad, mille vahele põimiti sealsamas kohapeal köiepunumismasinaga punutud nöörijupp. Paberist puri külge ja võiski lodja vette lasta.

“See ei ole oluline, millisest puidust mudelit teha,” ütles üks Emajõe lodjaseltsi eestvedajaid Liisa-Lota Kaivo. “Oluline on, et puit oleks kuiv, sest lapsed tahavad selle ju kohe vette lasta, aga märg puit on raske ja vajub põhja.”

Miks lastele nende mudelite tegemine nii väga meeldib?

“Pole ülearu keeruline − väikese abiga saab ka väiksem laps hakkama − ega võta eriti palju aega, poole tunniga on asi valmis. Selle poole tunniga proovitakse ära mitu vana tööriista: kahemehesaag, käsipuur, haamer, peitel.”

Vee-elustiku õpituppa suurt tungi ei olnud, kuigi värskelt Tartu ülikooli zooloogiamagistrina lõpetanud Linda Puusalu oli jõest kahvaga kaussidesse püüdnud igasuguseid pisielukaid. Vähe sellest, ta oskas neist igaühe ka põnevaks rääkida. Kes juba uudistama sattus, jäi pikemalt kuulama-vaatama.

Paadid Peipsile tagasi

Liisa-Lota Kaivo meenutas, et eelmise järvefestivali ajal ei saanud viikingilaeva Turm Narva jõkke lasta ja too veeti otse Rannapungerjale. Õnneks, sest järgnenud torm sundis Jõmmu Alajõele tormivarju, nii et järgmisse sihtsadamasse nad õigeks ajaks ei jõudnudki ja järvesõite tehti seal Turmaga.

Kehva ilma tõttu oli kasinalt ka saatelaevu. Piirissaare sadamas oli neid kõige rohkem ja päris mitmed sõitsid sealt Värskani kaasa. Laevnikud ise öelnud, et ega nad üksi oleks julgenud, aga kambakesi koos oli vahva.

“Kuna üks meie eesmärke on, et väikelaevad tuleksid Peipsile tagasi, siis on hea meel, et tänavu on neid rohkem, kes on lubanud saatelaevastikus kaasa sõita,” ütles Kaivo. “Üks paat pidi täna siia ka tulema, aga jäi Remnikul liiva peale kinni.”