Vabadussõda, mille võitu usuvad vähesed

8. juuli 2017 ERIK KALDA
Illuka valla tegelik keskus on Kuremäe, kuhu vald on plaaninud suurejoonelist arenguprojekti.

Illuka valla tegelik keskus on Kuremäe, kuhu vald on plaaninud suurejoonelist arenguprojekti.

Sel nädalal esitas Illuka vald kohtusse kaebuse valitsuse otsuse peale sundliita ta Alutaguse vallaga. Põhjarannik käis kohapeal uurimas, mis siis ikkagi on need väärtused või ideed, mille nimel Illuka võitleb, et pääseda sundühendamisest naabritega.

 

Kohtume Illuka volikogu esimehe Paul Keskülaga Pannjärve ringristmiku lähedal. See on sümboolne koht, sest siit võib liikuda nii Jõhvi, Ahtme kui ka Iisaku ehk tulevase Alutaguse valla keskuse poole. Ja veel võib liikuda Pannjärvele, kus asub suusakeskus ja seikluspark, kuid kust tee enam kusagile edasi ei vii.

Tühi keskus ja Roland Peets 

Illuka ei taha ühineda tulevase Alutaguse vallaga, kuid keskus kannab nime Alutaguse puhke- ja spordikeskus. Vald on siia matnud jumal teab kui palju miljoneid. Aga teisipäeval on keskus peaaegu tühi. “Autosid on, järelikult on ka inimesi. Nad on metsa vahel sportimas,” räägib Kesküla ja lisab, et laupäeval tuleb kettagolfi võistlus, siis on inimesi rohkem.

“Seikluspark ei tööta täna,” hõikab möödasõitva auto juht läbi akna. See on Roland Peets − Toila volikogu esimees, kes juhtumisi toimetab siin seikluspargi peremehena. Hea hetk, et uurida Toila vallajuhilt arvamust naabervalla Illuka käitumise ja selle põhjuste kohta.

“Minu isiklik arvamus on, et kohtus käimine on raha raiskamine. Ma saan Illukast aru, sest lühikeses perspektiivis on neil mõte õige. Nad on praegu kindlustatud vald ja miks nad peaksid oma varakambri avama ja seda raha laiali jaotama.”

Kaugemas tulevikus Peets aga Illuka-sugusele väikesele ja rikkale pikka pidu ei näe. “Riik on nagunii aru saanud, et selline ressursitasu jaotamine nagu praegu ei ole korrektne.” Tema sõnul jaotatakse praegustele põlevkivivaldadele raha, kui tõelist keskkonnakahju pole veel tekkinud. “Ja kui need kahjud tekkima hakkavad, oled tühja kotiga.”

Kahjusaajad rahata

Peets toob näiteks Kohtla valla, kelle maadelt kaevandus igiammu läbi käis, selle käigud tuletavad siiani oma varingutega aeg-ajalt kunagist Kukruse kaevandust meelde. “See on hea näide. Kui põldudel maa sisse kukub, peab vald käima valitsuses kätt väristamas, et saada raha tagajärgede likvideerimiseks.”

Ka Kohtla-Järve on tema sõnul hea näide vildakast keskkonnakahjude hüvitamisest. “Seal midagi ei kaevandata ja mingit tasu linnale ei anta, kuid põlevkivitööstuse üldse kõige suurem kahju jääb ju tegelikult Kohtla-Järve linnale.”

Peets on ise Kohtla-Järvel sündinud ja ta ütleb, et poisikesena talle hirmsasti meeldis see õlivabrikutest tulev lõhn. “Aga praegu ma ei kujuta ette, kuidas Saka küla elanikud selle tossu sees elama peavad.” Ta lisab loetellu ka Jõhvi linna, kus tekkisid jamad liigveega, kui kaevandus suleti.

Illuka valda on ümberkaudsete omavalitsuste juhid ikka kirunud, kuna see keeras vussi haldusreformi plaanid nii maakonna põhja- kui lõunaosas. See võimaldas endisel riigihalduse ministril Mihhail Korbil tulla välja oma “geniaalse” Suur-Alutaguse valla ideega ning Jõhvi jäeti haldusreformist puutumata, kuigi naabrid Toila, Kohtla ja Kohtla-Nõmme lootsid sundliitmisele.

“Me võime ju igalt poolt süüdlasi otsida, aga tegelikult oli nii, et ei Väike-Alutaguse ega Toila poleks 5000 elaniku kriteeriumi täis saanud. Ja kui lugeda seadust, siis valitsus ei saanudki teist ettepanekut [kui Suur-Alutaguse loomine] teha, kui ta oleks tahtnud 5000 nõuet täita.”

Peets ütleb, et Illuka võimude ees tuleb siiski müts maha võtta, kui vaadata, kuhu on ressursitasust saadavad miljonid eurod rännanud. “Seda raha on kasutatud avalike teenuste kättesaadavuse parandamiseks. Eelkõige on nad keskendunud noortele, nende sportimise ja vaba aja veetmise võimaluste suurendamisele. See on suunatud tulevikku.”

Aga see ei too ju elanikke juurde − mata miljoneid kui palju tahes. Mäetaguse on aidanud elanikel maju värvida ja pesumasinaid osta, aga plahvatuslikku rahvastiku suurenemist pole toimunud, vaidlen Peetsile vastu.

Toila volikogu esimees põrutab seepeale, et kuna riigil puudub regionaalpoliitika, siis ei saagi enamat loota. “Kui Tallinn kehtestab tasuta transpordi, siis isegi need, kes olid kohalikud patrioodid ja käisid nädalas paar-kolm korda siit Tallinna tööle, registreerisid oma elukohaks nüüd Tallinna. Kuigi naised on neil siin, istuvad tööta, lapsed on siin, haridus- ja muid teenuseid saavad nad siinsest kohalikust omavalitsusest… Aga maksud lähevad, kurat, kuskile mujale. See on paradoks, mis näitab, et riigil pole regionaalpoliitikat. Me võime siin koos Illuka vallaga kas või tiritamme kasvatada, aga tulemus on ikka sama.”

Peets siiski ei usu, et Illuka jäetakse omaette.

Ei leia õiget parteid

Kui laskume Keskülaga seikluspargi nõlvast alla, küsin, kuidas vald on Toompeal kihutustööd teinud, et saada võimuerakondade poolehoidu. Volikogu esimees sõnab, et see on neil nõrk koht, sest parteilises mõttes on Illuka apoliitiline koht. Sealses volikogus on peaaegu pooled liikmed seotud hoopistükkis suusaspordiga. “Seetõttu ongi meil keerulisem oma lobitööd teha.” Kesküla ütleb, et võiks ju agaramalt mõne erakonna poole vaadata, sest kui vallal oleks mõne partei toetus, küllap oleks rohkem lootust iseseisvust säilitada. “Aga me ei tea ju kunagi, kus erakonnas peaks olema, et oma huve kaitsta,” viitab ta võimalusele, et tänane võimuerakond võib lihtsalt homme opositsiooni pingil istuda.

Aga mismoodi üldse Illukal see ühinemisvastasus sündis, kes olid seal tagatoas ja otsustasid: hakkame vastu!

Tegelikult istus ju Illuka alguses Mäetaguse, Iisaku, Alajõe ja Tudulinnaga ühise kõneluslaua taga. “Jõudsime ühinemislepinguni ning kui see pandi rahvahääletusele, oli tulemus negatiivne. Volikogus polnud ka kellelgi usku, et liitumise tagajärjel läheb elu paremaks,” selgitab volikogu esimees.

Illuka vallamaja uksel võtab meid vastu vallavanem Oleg Kuznetsov. Räägime temaga umbes pool tundi ja kui lahkudes soovime vallavanemale jõudu iseseisvusvõitluses, heidab ta üle õla: “No väike lootus on. Aga väga väike.”

Kuremäe areneb

Kuremäe on Illuka valla tegelik keskus. Seda on ka silmaga näha. Juba eemalt on näha mäe otsas kõrguvaid sibulakupleid, tekitades tahtmatult paralleeli Toompea künka ja seal asuva Nevski katedraaliga. Aastatega on Kuremäe kosunud, isegi paar kohvikut on siin, ehitatud on ka hotellihoone.

Poe ees pingil istub Pavel Malm. Ta on tuntud käsitöömeister, kes teeb kasetohust uskumatuid asju: alates nukkudest ning lõpetades kõiksugu karbikeste ja imikute kõrinatega. Ta on oma käsitöö lauale laiali laotanud ja ise muudkui nikerdab. Pavel valmistub festivaliks “Slaavi valgus”, mis toimub Jõhvis järgmise nädala puhkepäevadel.

Aga mida arvab meistrimees haldusreformist ja Illuka ühendamisest naabritega? “Elan metsas. Mul on seal oma riik, nii et…” Aga siiski arvab ta, et vallal on omaette parem olla. “Mul on ka linnas korter, aga vald on ikkagi palju parem. Kõik sõltub ju rahast. Vald doteerib rohkem lapsi ja pensionäre,” sõnab Malm.

Kuremäe keskus on puhas ja korras, kuigi siin käib üksjagu turiste. Teisipäeval on siin vaikne. Kloostris hulgub paar välismaalast, askeldamas on näha ka mõnda nunna. “No näed, siingi võiks nagu Pannjärvel küsida, et kus inimesed on. Ega siis sellepärast kloostrit kinni saa panna,” arutleb Paul Kesküla, kes tahab näidata kloostrisse ehitatavaid uusi hooneid. Üks neist on kirik.

Kloostrimäest laskudes räägib Kesküla suurprojektist, mis hõlmab kogu Kuremäe keskuse uuendamist. Projekt on väga kallis, kuid on siiani igasugu kooskõlastuste ja muu bürokraatia taha takerdunud. “Kui Illuka sundliidetakse, jääb see teostamata, sest mis huvi on teistel valdadel siia nii palju investeerida,” sõnab Illuka volikogu esimees.