Filmi “Kala-kala” on põhjust vaadata rohkema kui kaunite rindade pärast

21. juuni 2017 TEET KORSTEN
Anton Bilžo (paremal) koos filmi "Kala-kala" meespeaosatäitja Vladimir Mišukoviga vahetult enne võtete algust Narva-Jõesuu rannas, mis on samuti filmis ülitähtis osaline.

Anton Bilžo (paremal) koos filmi “Kala-kala” meespeaosatäitja Vladimir Mišukoviga vahetult enne võtete algust Narva-Jõesuu rannas, mis on samuti filmis ülitähtis osaline.

15. juunil toimus Narva kinos Apollo 2015. aasta augustis Narva-Jõesuus üles võetud Vene-Eesti koostöös valminud mängufilmi “Kala-kala” Eesti esilinastus, kus osales ka filmi režissöör Anton Bilžo. Režissöör ütleb, et tema esimene täispikk film on mõjunud pöördeliselt ka selles peaosasid kehastavatele näitlejatele Vladimir Mišukovile ja Severija Janušauskaitele. 

 

Kui ajakirjanik käib filmivõtetel kohal − võin rääkida endast −, ei saa ta enam olla valmiva filmi suhtes täiesti kiretu, vaid tunneb ennast nagu osalisena. Ja kui lõpuks on tulemus kehvapoolne, on ajakirjanikulgi ebamugav. Praegu, vahetult pärast filmi “Kala-kala” esilinastust, võin tunnistada, et tulemus meeldis mulle väga. Just pärast seanssi kinos − esmalt vaatasin veebist ja seal jäi sellest fragmentaarne mulje, aga kinost sain elamuse terviklikust ja hästi kohale jõudvast filmist. Kuidas olete ise tulemusega rahul?

Olen 60-70 protsendi ulatuses rahul. On asju, mida oleks võinud ilmselt paremini teha. Mis asju? Võtsime filmi kiire tempoga üles ja mõnel kaadril oleks võinud olla parem kunstiline lahendus. Näiteks basseinistseeni [tühjas basseinis toimuv stseen algab alasti naispeategelase näitamisega, kes on punaste rihmadega ja sadomasostiilis lakke riputatud, ning ses põrkuvad filmi meespeategelane ja tema rivaal − T.K.] tahtsime lahendada ühe kaadriga − hiljem pidime seda kaadrit siiski hakkima ja kleepima. Oleks meie taotlus õnnestunud, oleks tulemus saanud efektsem. Väike eelarve ja kiirustamine − ja kahtlemata vähene kogemus − tingisid veel möödapanekuid.

Filmivõtete ajal 2015. aasta augustis ütlesite, et üks süüdlane selles, et teete kohapeal filmi, on omaaegne kohalik linnapea, praegune maavanem Andres Noormägi, kes pani teile kunagi südamele, et Narva-Jõesuus tuleks film teha. Kuidas kohalikud ennast pärast filmi võiksid tunda? Üks filmis kujutatud kohalik on mõrtsukas, teistel on omad saladused…

Andresele suured tänud, et ta andis impulsi ja mainis ka võimalikku kohalikku toetust. Arvan, et kohalikel on isegi raske aduda, kui ligitõmbav on neis paigus pesitsev vägi ja kui maagiline on kohalik aura. Pidevalt kohapeal elades ei tarvitse seda enam tähele panna. Arvan, et Narva-Jõesuu erilisus võib filmi kaudu paremini välja tulla. Filmivõtete ajal kogesin paika ka endale ebaharilikel hetkedel − näiteks kell neli hommikul − ja pärast filmi on see koht mulle end erilisel moel avanud.

Kas olete võttepaikade energeetikat ka oma varasemate filmide puhul tähtsaks pidanud?

Mustvalges lühimängufilmis “Lugulaul meist Jevgeniga” (“Сказание о нас с Евгенией”, 2012) oli samuti asukoha energeetika oluline, aga Narva-Jõesuus palju rohkem. Oli ka risk, sest sõltusime väga ilmastikuoludest. Polnud selge, kuidas õnnestuvad vees toimuvate stseenide võtted, ja samas polnud meil võimalust filmimise aega edasi lükata − sobivad hetked kestsid ööpäevas väga lühikest aega. Sestap olin paigaga pidevas sidemes ja teadsin, et temast, ilmast ja merest sõltub väga palju. Nad ei vedanud mind alt: ilm oli valdavalt hea ja meil õnnestus piiskhaaval kõik tähtajaks üles võtta. Olen sellel paigale tänulik, et ta andis selleks võimaluse.

Tean, et näitlejail oli näiteks madal veetemperatuur suur väljakutse.

See on tõsi. Peaosalised Severija Janušauskaite ja Vladimir Mišukov said siin erilise kogemuse osaliseks. Nad elasid samas võõrastemajas, kus toimusid võtted, ja pidid sukelduma tõeliselt külma vette − neil polnud sellest pääsu ja see oli nendele päriselt stressirohke. Mulle on räägitud, et kohapeal kogetu muutis neid − lisaks sellele, et nad võtete käigus külmetasid ja haigestusid. Kõik töötasid eneseületamise režiimil ja ilmselt ka seetõttu on “Kala-kala” nii mulle kui ka peaosatäitjatele nii kallis.

Tähendab, Severija ja Vladimir jäid lõpptulemusega rahule?

Muidugi rääkisime sel teemal ja räägime edasi − Volodjaga oleme filmitegemise ajast sõbrad, samuti Severijaga. Kohtume kui need, kes on koos pidanud puuda soola ära sööma. Sestap tean, et film meeldib neile. Vaatamata sellele, et Severijal on terve hulk projekte − ta osales näiteks Tom Tykweri filmi võtetel ja praegu mängib Vene seriaalis “Optimistid” −, ütleb ta, et “Kala-kala” oli pöördeline. Volodja teeb praegu kaasa Mihhail Segali uues filmis ja tal on uued lood. Aga me pöördume taas ja taas “Kala-kala” puhul kogetu juurde.

Kui oluline on teile kui Vene režissöörile fakt, et ka Andrei Tarkovski armastas Eestis filmida?

See on kokkusattumus, sest minul on selle paigaga oma suhe, Tarkovski filmis ka paljudes teistes kohtades ja riikides. Aga muidugi on side Tarkovskiga alati meeldiv.

Äsja nägin telekanalist Dožd klippi, kus üks psühholoog kiitis ülevoolavalt oma elukutset ja mainis sealjuures, et kõik Tarkovski filmid on freudistlikud. Teie filmi puhul võib ilmselt öelda, et Carl Gustav Jungi mõju sellele on suurem. Kas “Kala-kala” kohta on ilmunud juba palju huvitavaid analüüse?

Kriitika on olnud heatahtlik ja näiteks Maksim Markovi arvustus “Film “Kala-kala” − erootiline muinasjutt mõtisklevatele täiskasvanutele” on minu meelest huvitav. Filmi sisuks on suhe unistusega, inimese võimega midagi tahta ja mõista, mis see on, sest tegelikkuses võime jõuda algul plaanitust hoopis kaugele. Filmi peategelane ei tunne esmalt ennast, ei tea, mida ta tegelikult soovib − tal on küll mingi plaan ja väärtuste süsteem −, ta kardab eksida, aga hiljem selgub, et vigu pole olemas ning sinu teadlikud soovid ei tarvitse olla päris. Tahtsin rääkida loo maailma hoomamatusest ja ka sellest, et armastus võib kutsuda esile hirmu, võib olla hirmus.

See on juba Freud!

Jah. Pärast kohtumisi inimestega, kes on “Kala-kala” näinud, astutakse ligi ja selgub, et inimesed näevad filmis erisuguseid asju. Oskan juba selle järgi, mida keegi filmist leiab, tema kohta järeldusi teha. Kõik lähtuvad muidugi isiklikust kogemusest. Üks inimene tuli pärast Londoni esilinastust ja ütles, et tema pole elu sees kedagi armastanud, ning küsis nõu, kuidas seda parandada. Paraku polnud mul talle vastust anda. “Kinotaurusel” kuulsin poole kõrvaga kedagi seletamas, et tegelikult kõneleb see film impotendist. Pöörasin ringi ja nägin, et tegu on turske kutiga. Iga vaataja samastab end mingi tegelaskujuga ja seda on põnev jälgida.

Filmis mängivad kõrvalosades meie tuntud näitlejad Rain Tolk, Andres Puustusmaa, Diana Klas, Jüri Vlassov, Jekaterina Novosjolova, Tiina Tauraite ning see peaks tulema kasuks filmi levitamisel Eestis.

Oleksin väga rahul, kui film jõuaks siin laiemasse kinolevisse. Mulle on kohalik vastukaja oluline. Praegu näeb filmi näiteks tasulistes filmiraamatukogudes internetis. Rain Tolki nägin Veiko Õunpuu “Tühirannas”, mis mulle väga meeldis, ja tahtsin, et ta mängiks ka meil. Tal oli filmis ka pikem monoloog, kus ta jutustab “Tühiranna” peategelase loo, aga pidime selle terviku huvides kahjuks välja jätma.

Omal ajal jooksid poisid kinno, kui teati, et mõnes filmis näeb paljast tissi. Kas ja kuidas alasti ihu tänapäeval publikule mõjub?

Arvan, et tänapäeval on tisse kus tahes. Vahel vaid väga eakad ja konservatiivsed inimesed räägivad, et on nördinud nähtud seksistseenidest. Meie filmi puhul pole kuulnud pahameelt seksi tõttu kaadris: inimesed saavad aru, et see on esitatud naiivses vormis, groteskselt − välja arvatud sadomasostseen.

Nüüdseks on mängufilm “Kala-kala” nomineeritud filmifestivalil “Kinotaurus” Sotšis, samuti osales ta Vene filmide festivalil Honfleuris Prantsusmaal, kus pälvis parima mees- ja naispeaosalise auhinna. Festivalil “Krai sveta” Vladivostokis andis žürii filmile samuti parima meespeaosalise auhinna. Samas tuleb mainida, et olete valinud n-ö kitsa tee − autorikino elik arthouse ei too tavaliselt laiu masse kinno.

Tuleb nii välja. Mul vedas, sest enamiku rahast filmiks andis mu oma isa [endisest psühholoogist karikaturist Andrei Bilžo, kes teeb “Kala-kalas” kaasa ka episoodilises rollis − T.K.]. Praegusel juhul valis tee mind ja mina sain teha seda, mida tahan. Muidugi tahaks jõuda ka laiema auditooriumini, aga küsimus on, kas suudan seda ja kas see on ka mulle huvitav. Sest tahaks, et oleks huvitav.

Millise hinnangu isa filmile andis ja kas ta on ses hinnangus objektiivne? 

Ma ei arva, et ta saab olla objektiivne, aga ta ütles: “Mulle meeldis!” Tegu oli esimese filmiga, mida ta sponsis, ja võimalik, et ka viimasega. [Naerab.]

Kas teil on juba järgmine film käsil?

Kirjutan praegu stsenaariumi füüsikust, kes muutub teaduslinnakus katsete käigus nähtamatuks. Žanriliselt oleks tegu milleski “Kala-kala” sarnasega. Pole sellele žanrile veel isegi täpset nimetust leidnud. Tundub, et tegu on eksistentsiaalse või psühholoogilise muinasjutuga. Kui mõni vaataja leiab õige nimetuse − andku teada!

Seega on teie esimene täispikk film Andrei Beljajevi “Amfiibinimese” ja teine Herbert George Wellsi “Nähtamatu” mõjudega?

Võib nii öelda. Eks lapsepõlves loetud teosed jätavad ikka oma jälje. “Kala-kalas” on isegi dialoogikatkeid filmist “Amfiibinimene”. Praegu on veel vara öelda, kus saab olema uue filmi võttepaik, sest tegelen veel sellele rahastuse otsimisega. Võib-olla saab selleks mõni koht Leningradi oblastis. Mulle meeldivad selle piirkonna paigad, Läänemeri.