Unistused kipuvad täituma

16. juuni 2017 SIRLE SOMMER-KALDA
Artjomi unistuste päev toob Kulgu sadamasse kokku lõvi Leo ja piraadid, kes peavad poisiga nõu, kust otsida kadunud aaret.

Artjomi unistuste päev toob Kulgu sadamasse kokku lõvi Leo ja piraadid, kes peavad poisiga nõu, kust otsida kadunud aaret.

Kuidas trehvavad ühel ilusal suvepäeval Kulgu sadamas piirivalvurid, piraadid, lõvi Leo ja väike poiss, kellest saab laevakapten ülesandega leida üles kadunud aare? 

 

4aastane Narva poiss Artjom on lihtsalt nii eriline poiss. Ja asjad, mis muidu kunagi ei juhtu, juhtuvad nüüd tema pärast. Olen tänulik, et saan 6. juunil osa Artjomi unistuste päevast, mida on talle kavandatud mitu kuud.

Pikk teekond

Minu teekond algab märtsis, kui Minu Unistuste Päeva vabatahtlik Kersti Urbala tutvustab Ida-Virumaa naiste ümarlaual üle-eestilist heategevusfondi, mis täidab raskelt või krooniliselt haigete laste isiklikke unistusi. Sõnum, et Ida-Virumaal napib vabatahtlikke, jääb kummitama.

Kevade edenedes võtan Kerstiga ühendust ja pakun ennast. Lootuses muuta mõne haige lapse päev rõõmsamaks. Lootuses, et kui sellest hiljem kirjutan, inspireerib see teisigi idavirulasi end välja pakkuma.

Kersti on asjaga päri. Tal on ootenimekirjas Artjom, kel on kaks soovi: juhtida laeva ja lennukit. Vanemate sooviks on, et unistuste päev toimuks kodulinnas, nii ei pea last asjata väntsutama. Artjom väsib kiiresti ja seda tuleb silmas pidada.

Lööme Kerstiga aprilli keskpaigas käed. Pakun välja, et laevasõidu unistuse täitmisse võiks kaasata politsei- ja piirivalveameti. Aiman juba ette, et ärarääkimiseks ei pea erilist veenmisjõudu kasutama. Nii ka läheb. Ida prefektuuri pressiesindaja Kerttu Krall võtab kohe tuld ja kinnitab pärast suhtlust Narva kordoniga: “Teeme ära!” Siis jääb üle ainult kuupäev paika panna.

Selleks kohtume maikuus Narva promenaadi mänguväljakul Artjomi ja tema ema Kristinaga. Lepime emaga kokku, et Artjomi unistuste päevast võib kirjutada, aga lapse diagnoosi ei avalda.

Võrdleme üksteise kalendreid. Selgub, et juunis tuleb Artjomil käia Tallinna lastehaiglas kontrollis. Valik langeb 6. juunile, mis õnneks sobib ka Narva kordonile.

Kersti käib päev varem igaks juhuks kordonist läbi. Ta ostab ka kingitused, reserveerib lõunalaua kohvikus Muna ja kutsub kohale Tuuleveski näitlejad, kes hakkavad kehastama piraate. Veel on tal käsil läbirääkimised Nooruse spaaga, et Artjom saaks edaspidi minna perega veemõnusid nautima ja jääda sinnasamasse öömajale.

Tunnen, et profi kõrval jääb minu roll tagasihoidlikuks − Kerstile on see järjekorras 35. unistuste päev. Ise ta oma rolli ei tähtsusta. Ütleb, et see on meeskonnatöö: igaüks annab oma osa ja tavaliselt rohkemgi, kui küsitakse. Näiteks ettepanek, et Artjomi võiks sõidutada kodust Kulgu sadamasse politseiautoga, mille üheks reisijaks on lõvi Leo, tuleb Narva kordoni ülemalt Raivo Metsmalt.

Kinkide laadung

Enne kui Artjom oma perega kohale jõuab, tuleb ära peita kingitused.

“See on see päev, kui me piirivalvekaatri uputame − kinkide laadung on nii suur,” itsitab Kersti.

Kinke pakuvad end peitma piirivalvurid. Raivo Võip ja Ott Kampus peaksid teadma maailma parimaid peidukohti, ent otsustavad Artjomi säästa ja mänguasjad tulevad hiljem lihtsalt kaatri sisemusest lagedale.

Kersti täiendab samal ajal aarete kaarti ning Tuuleveski näitlejad Boriss Batin ja Sofia Bulanova ajavad endale selga piraadikostüümid. Sest legend, mida natukese aja pärast Artjomile tutvustame, kõlab järgmiselt: piraadid on kaotanud oma aardelaeka ja kutsuvad laevakapteniks Artjomi. Tema on ainus, kes suudab aarde üles leida. Ja piraatide seaduste järgi kuulub kõik leitu talle.

“Uhh tõ!” õhkab legendi õnge läinud väike poiss, kui kaatri laekast järjekordse masina leiab. Heategevusfondi rahaga on ostetud legokomplekt; autod ja traktorid paneb XS Mänguasjad kingiks kaasa. “Üldiselt ei ole Minu Unistuste Päev see organisatsioon, kes kingib asju. Pigem küsime, mida me võiksime koos teha, kellega kohtuda ja kuhu minna. Aga kingitused on boonuseks, sest nad on ju lapsed!” selgitab Kersti.

Ise on ta kaasa ostnud väikesi pehmeid kiisusid, kõikvõimalikes värvides ja mustrites. Kiisud on Artjomi suured lemmikud ja ilma kiisudeta ei lähe poiss kusagile. Kui Artjomile pakutakse võimalust rooli keerata, peab ema veenma, et poiss ajutiselt kaisuloomad loovutaks ja käed kaatri juhtimiseks vabad oleksid.

Rooli hoides ei kao naeratus poisi näolt hetkekski. Kristina räägib, et eelmisel õhtul ei suutnud poeg kuidagi uinuda − meeled olid eesootavast laevasõidust nii ärevil.

Kas sõidame veel?

“Emme, kas me läheme pärast veel laevaga sõitma?” on väsinud, aga õnneliku Artjomi esimene küsimus, kui pärast tunnipikkust Narva veehoidlal tiirutamist kohvikusse suundume.

“Mulle meeldis laevaga sõita ja ma leidsin palju-palju kingitusi!” muljetab päevakangelane lastepraadi oodates.

Kristina on rõõmus, et Artjom on rõõmus.

“Muidugi oli see lapsele ka natukene raske − palju inimesi ja kingitusi. Emotsioonid olid positiivsed, aga laps väsis kiiresti. Tavaliselt on ta pere ringis. Käime küll ka üritustel, näiteks kontsertidel ja promenaadil jalutamas, aga väga lärmakaid kohti me väldime,” jutustab ema.

Tuuleveski teatri juht Valentina Fursova tänab Artjomi selle eest, et ta tõi kokku nii palju inimesi ja nad omavahel tuttavaks tegi.

Tuuleveski on käinud varem Kersti kutsel esinemas Ida-Viru keskhaiglas ja Narva haiglas, aga unistuste päeva aitas teatrikollektiiv korraldada esimest korda. “Kui Kersti helistas, siis meil polnud küsimustki. Tee head, siis see tuleb sulle tagasi − maakera on ju ümmargune. Meie töötame ju lastega ja lastele. Oleme seda peaaegu 30 aastat teinud.”

Narva piirivalvekordoni töötajad ei saa öelda, et nende põhiline sihtrühm oleksid lapsed, ent mitmesugustel ennetusüritustel puutuvad lastega kokku nemadki. Unistuste päeva korraldamine oli ka neile esimene kogemus.

“Mul on hea meel, et saame anda panuse ühe väikese lapse unistuse täitumise heaks. Oleme ka ise natukene elevil, et saame seda kõrvalt näha,” tunnistab Raivo Metsma päeva alguses, arutledes, et võib-olla peaks mustad prillid ette panema. Mine tea, ehk tuleb liigutuspisar silma…

Emotsionaalne Kersti isegi ei püüa vesiseid tundeid varjata. “Need emotsioonid ja inimesed, kes tulevad kaasa,” õhkab ta. “Kui alustasime, küsisid inimesed, mis meie selle eest saame. Nüüd küsitakse, kuidas me saame aidata ja mida me saame teha. Lõpuks tulebki välja maailma parim unistuste päev!”

Kersti tunnistab, et pingutab Ida-Virumaal topelt, sest see on tema kodumaakond. Nii ei piirdu ka Artjomi unistuse täitmine laevasõiduga. Ees ootab veel lennukisõit.