Eneseületajate festival

15. juuni 2017 ERIK GAMZEJEV
Poolmaratoni finišijoone ületajaid valdavad ühtaegu nii rõõm ja rahulolu kui ka kergendustunne, et see katsumus on edukalt läbi.

Poolmaratoni finišijoone ületajaid valdavad ühtaegu nii rõõm ja rahulolu kui ka kergendustunne, et see katsumus on edukalt läbi.

“See on puhas eneseületus! Rohkem isegi vaimne kui füüsiline. Vahel lööb kilk pähe, et hakkaks nüüd kõndima, aga siis tuleb surnud punktist lihtsalt jagu saada,” tõdes tallinlanna Mirjam Mäesalu minut pärast seda, kui oli koos abikaasa Mait Mäesaluga ületanud Narva energiajooksul poolmaratoni finišijoone. 

 

Kui Mirjam Mäesalule oli see elu kolmas 21,1 km jooks, siis tema abikaasa polnud varem nii pikka maad jooksnud.

“Umbes kolm aasta kulus ärarääkimiseks,” tunnistas Mirjam.

“Peab abikaasale ikka järele jooksma − ei saa muidu!” tõdes Mait, kes oli varem proovinud oma jooksjavõimeid kuni kümnekilomeetristel distantsidel, kuid leidis, et poolmaraton polnudki väga hull katsumus.

Üks Eesti ilusamaid jooksuradu 

Neil mõlemal jagus kiidusõnu Narva raja kohta.  “Ega ilmaasjata öelda, et see on üks Eesti ilusama rajaga jookse. Ma vaatasin rajal ikka päris palju seda ka, mis raja äärde jäi,” sõnas Mirjam, leides, et nürivõitu olid vaid  mõned kilomeetrid jõe ääres, kus mets oli ümber.  “See promenaad oli minule suur üllatus, tõeliselt ilus. Näeb Venemaad ka, aga siinpool on ikka kõik kaunim.”

Kohtla-Järvel juristina töötav Veronika Kossar hakkas jooksmisega tegelema neli-viis aastat tagasi ja teeb seda siiani eelkõige just säärastel suurtel jooksuüritustel osalemise pärast. “Samas püüad ikka oma varasemat aega ka parandada. Täna lootsin olla kiirem kui kevadel Madridis, aga paar minutit jäi puudu, kuid sellest ei ole midagi. Järgmine kord proovin taas. Täna oli algus oodatust raskem, pulss läks kõrgeks. Viimased kümme kilomeetrit tulid juba lihtsamalt, ” tõdes ta.

Võitjad läksid varakult oma teed

Nii nagu rahvasportlased võistlevad iseendaga, kujunes sel aastal nõnda, et ka parimatel tuli võidu joosta eelkõige kellaga, sest konkurendid raputati kandadelt juba varakult. Eesti kuulsatest maratoni jooksvatest kolmikõdedest Luikedest jõudis Narva vaid Lily ja võitis taas piirilinnas Eesti poolmaratoni meistri tiitli ajaga 1.19.56. Seega suutis ta kogu poolmaratoni vältel hoida keskmist kiirust ligemale 16 kilomeetrit tunnis. Hoolimata sellest, et lähimat jälitajat Kaisa Kukke edestas ta poolteise minutiga, tõdes ta, et seekordne võit tuli küllaltki raskelt. “Lootsin ise kiiremat aega joosta, aga mis parata, täna oli selline päev,” ütles ta, lisades, et tahab sel aastal maratonis isiklikku rekordit parandada, mis on nii kõva kui 2.40.30.

Ka meeste poolmaraton kujunes tippude seas ühe mehe soolojooksuks. Eesti viimaste aastate parim pikamaajooksja Roman Fosti raputas varakult jälitajad kandadelt ja võitis ajaga 1.07.53. “Algul oli suhteliselt kerge samm. Plaanisingi joosta maratonitempos. Arvasin, et mõned klubikaaslased suudavad samuti samas tempos alustada, kuid millegipärast jäid nad maha. Mõtlesin, et jooksen sellise mõnusa tundega lõpuni, kuid teisel poolel andsid  ikkagi palavus ja viimaste aegade suur treeningukoormus tunda. Tempo kukkus kergelt, aga midagi hullu polnud. Pidin lihtsalt rohkem pingutama ja hingeldama,” rääkis võitja oma teekonnast.

Samas lisas ta, et tänu raja ääres ergutanud inimestele oli tunduvalt mõnusam pingutada kui üksinda metsas või staadionil. “Rada on hästi turvatud, bändid raja ääres. Jooksmine on Narva kandis populaarsemaks muutunud, siingi on hakanud tekkima harrastajate treeningurühmad,” rääkis maailmameistrivõistlusteks valmistuv Fosti, kes samas ka kohalikele harrastajatele aeg-ajalt treenimise nõuandeid jagab.

Narva energiajooksu head korraldust ja rajal valitsevat meeleolu kiitis ka Fostile ligemale minutiga alla jäänud Peterburi jooksja Nikolai Volkov. “Selline õhkkond lausa laeb energiaga. Minule oli see esimene võistlus välismaal ja püstitasin ka isikliku rekordi,” lausus ta.

Parim idavirulane oli poolmaratonis jalavigastuse tõttu paar aastat korralikumast harjutamisest sundpausi teinud Dmitri Aristov, kes oli ajaga 1.11.49 kaheksas ja Eesti meistrivõistluste arvestuses viies. “Olen jõudnud töö kõrvalt vähevõitu treenida. Tahaksin sel aastal oma poolmaratoni aega kindlasti parandada,” ütles Eesti pikamaajooksjate tippu naasta ihkav mees.

Küll aga jõudsid idavirulased esikolmikusse 7 km rajal. Paljud kohalolnud ei uskunud oma silmi, kui naistest tuiskas esimesena üle finišijoone kõigest 13aastane Kohtla-Järve tüdruk Luna-Aleksandra Lagoda ajaga 25.36. Eriti tähelepanuväärne, et sel kevadel mitmetel jooksudel silma paistnud andekast jooksutüdrukust suutsid nobedamad olla vaid kaheksa meest.

Kui 7 km rajal läks võit ajaga 22.56 Peterburi jooksjale  Mihhail Semenenkole, siis teise koha võttis 35 sekundit aeglasema ajaga Deniss Košelev Sillamäelt. Tema kaevurist isa Vjatšeslav tegi aga 49 eluaastale vaatamata muljetavaldava jooksu poolmaratonis − aeg 1.14.34 andis 17. koha, mis tõi talle parimale Eesti Energia jooksjale mõeldud eriauhinna.

Isemoodi eriauhinnaga lahkus Narva energiajooksult ka viimastel aastatel enamikul Ida-Viru rahvajooksudel osalejate seas olev Kaja Jõemets. Poolmaratoni läbinud naine sai loosi tahtel kodusesse majapidamisse tasuta elektri. “Nüüd võivad trennikaaslased oma pesu mulle pesta tuua,” viskas nalja sellise auhinna üle üllatunud Jõemets.

Kuidas väga head üritust veel paremaks teha?

Narva linnavolikogu kultuuri- ja spordikomisjoni esimees Vladimir Butuzov tõdes, et Narva energiajooks on  piirilinna jaoks suur sündmus, ja tal on hea meel, et see kasvab iga aastaga. Kui sel aastal olid osalejate seas mõned volikogu liikmed, siis järgmisel aastal võiksid tema meelest stardis olla vähemalt pooled. “Saadikud võiksid eeskuju näidata, see tõmbaks ehk rohkem narvalasi kehakultuuriga tegelema. Alustada võiks kas või 7 km kõndimisest − see peaks olema kõigile jõukohane,” arvas ta.

Seitsmendat aastat Narva energiajooksu korraldanud Mati Lillialliku sõnul ulatus tänavune osalejate arv 4500 lähedale. Niivõrd osavõturohket rahvaspordiüritust pole Ida-Virumaal kunagi varem toimunud. Ent Lilliallik ei pea seda sugugi piiriks. “Mina olen selline perfektsionist, et  kunagi ei ole küllalt ja iga asja saab parandada. Ma arvan, et meil on arenguruumi veel kõvasti,” ütles ta ürituse kohta, millest enamik osalejaid räägib vaid ülivõrdes. Juba tänavuse ürituse toimumise päeval mõtles ta selle peale, kuidas Joaorus olevat võistluskeskust osalejatele veelgi mugavamaks muuta, raja äärde rohkem ergutuspunkte luua ja täiendada programmi ka paari kilomeetri pikkuse noortejooksuga.