Lõhesid süvendav käitumismuster

15. juuni 2017 ERIK GAMZEJEV, peatoimetaja

Erik Gamzejev.

Püüdes vastanduda sellistes Eesti riigi tüviküsimustes nagu kaitsepoliitika või suhtumine küüditamisse, teeb osa Ida-Virumaalt riigikogusse valitud saadikuid karuteene eelkõige oma valijatele ja piirkonnale.

Aasta tagasi, kui riigikogu võttis vastu juuniküüditamise  avalduse, jättis seitse keskfraktsiooni saadikut − sealhulgas kõik neli Ida-Virust valitud saadikut − selle poolt hääletamata. Kes tõi ettekäändeks mõned nüansid sõnastuses, kes rääkis pakilisest vajadusest Toompealt lahkuda. Tänavu mai lõpus oli riigikogus päevakorras USAga kaitsekoostööleppe ratifitseerimine ja taas jäi enam-vähem sama seltskond hääletamisest kõrvale.

On ilmselge, et tegu pole juhusega, vaid põhimõttelise käitumismustriga. Ühelt poolt võiks ju neid saadikuid kiita iseseisva mõtlemise eest, et nad on oma otsustes vabad ega järgi fraktsiooni diktaati. Kui vaid selline isepäisus ei avalduks väga valikuliselt. Ei tahaks uskuda, et samad riigikogu liikmed oleksid täiesti nõus näiteks kõigega, mida sisaldab riigieelarve või  kobarseaduste pakett. Ometigi leiavad nad neil puhkudel ilusti üles hääletusnupu ja järgivad parteidistsipliini.

Vastumeelsuses küüditamise hukkamõistmise või kaitsekoostöö vastu USAga on aimatav nende saadikute isiklik sügav sisemine veendumus või soov teenida sel moel plusspunkte oma valijatelt või ka mõlemad asjad korraga. Kui muidu on tavaks rääkida, et erimeelsused vaieldakse fraktsioonis selgeks ja suures saalis käitutakse ühtse meeskonnana, siis sellistes enamikule Eesti elanikele tähtsates küsimustes võimaldab keskfraktsioon osal saadikutel soolot teha. Küllap rehkendades, et see võib valimistel mõnedes piikondades kasuks tulla.

Ei ole põhjust kahelda, et riigikogu liikmed, kes on valimistel edukad olnud, tunnevad oma valijate meeleolusid ja püüavad neile meele järele olla või siis vähemasti igaks juhuks mitte anda ärritumiseks või pettumiseks ajendit.  Poolehoiu säilitamiseks valitakse lihtsam tee, kui püütakse eemalduda nõukogude okupatsioonivõimu kuritegude hukkamõistmisest või enda sidumisest  Venemaa silmis taas põhivaenlaseks kujundatud Ameerikaga Ühendriikidega. “Seda teevad need teised seal Toompeal, teie saadik seda endale ei luba…”

Samas riigimehelikust seisukohast tasuks näha rohkem vaeva ja püüda oma valijatele kannatlikult selgitada, miks tuleb Eestis küüditamisest rääkida ka 76 aastat pärast selle möödumist või mis põhjustel on USA Eesti liitlane ja milles kaitsekoostöö tegelikult seisneb. Seda enam neil riigikogu liikmetel, kes kuuluvad nüüd peaministriparteisse. Autoriteedi tagavarad on päris korralikud ega tasu karta, et see sulaks. Juhul muidugi, kui suudetakse jääda rahulikuks ja vältida selliseid sildistavaid fraase nagu “mölakas”,  “provokaator” või “peast soe”, nagu Keskerakonna mitmetel juhtfiguuridel omavahelises verbaalses poksis viimastel päevadel kombeks on saanud.

Pigem on see võimalus võita sellise tööga sümpaatiat ka eesti keelt kõnelevate inimeste seas. Praegusel kujul vastandumisega heidetakse aga hoopis mitu hangutäit rammusat väetist kogukondadevahelisse umbusuvõssa.

Et lõviosa riigikogus esindatud Ida-Viru saadikuid on Keskerakonnast, siis süvendab selle piirkonna poliitiliste eestkõnelejate selline käitumine paratamatult ka maakonna negatiivset mainet. Kujuneb stereotüüp, et nad seal Ida-Virumaal kõik mõtlevad nõnda.

See suhtumine mängib kui mitte otsest, siis kaudset rolli kindlasti ka otsuste tegemisel, kui palju ja millesse peaks riik Ida-Virumaal investeerima. Siis ongi nii, et kui mujal Eestis on ka paarisaja elanikuga asulad rattateedega ühendatud, siis Narva ja Narva-Jõesuu vahel, kus seda kasutaks tuhanded inimesed, ikka vaid räägitakse sellest. Keskerakond on küll riigis võimul, kuid see ei tähenda automaatselt, et riigi rahajõed kohe Ida-Viru poole pöörduksid. Armutu võistlus riigi raha pärast käib ka Keskerakonna sees. Kadri Simsoni valijad ootavad Pärnu lennuvälja, Jaanus Karilaiu omad  Haapsalu raudteed. Mis jääb Mihhail Stalnuhhini, Valeri Korbi, Dmitri Dmitrijevi ja Martin Repinski valijatele − jätkuv unistamine sisekaitseakadeemiast ja 20 miljonist aastas siiani sisuliselt olematus Ida-Viru programmis.

Väär oleks ilmselt mõelda, et kui nad oleksid Eesti ühiskonna jaoks põhimõttelistes küsimustes hääletustel osalenud, siis oleks hoiakud Ida-Viru suhtes hoobilt teistsugused. Kuid natuke stereotüüpide jäisest seinast oleks ehk madalamaks sulanud küll ja sellestki oleks palju kasu.