Piirilinnas võeti üles suure eelarvega Islandi filmi

10. juuni 2017 TEET KORSTEN
Salapärane kirst Aleksandri kiriku altari ees. Kirstu pühitsemist harjutab enne kirikuõpetaja Karileedilt koolituse saanud näitleja Rein Oja.

Salapärane kirst Aleksandri kiriku altari ees. Kirstu pühitsemist harjutab enne kirikuõpetaja Karileedilt koolituse saanud näitleja Rein Oja.

Narva Aleksandri kiriku palju näinud müürid olid äsja tunnistajaks Islandi-Eesti-Norra ühisfilmi “Mihkel” võtetele, mille režissöör on Ari Alexander Magnusson, kes on juba teist põlve filmimees.

 

Saatuse tahtel olen olnud tunnistajaks kõikidele filmivõtetele, mis on seni Narva Aleksandri kirikus aset leidnud. Esimene neist oli 2005. aastal Vene režissööri Oleg Fessenko “Nõid”.

Nõid, idioot ja Mihkel 

Autor ise ristis selle võtete ajal minuga rääkides paatoslikult müstilis-filosoofiliseks õudukaks. Gogoli-aegne “Vii” on toodud tänapäeva ning seminaristi asemel on filmis kangelaseks sünopsise järgi “inimeksistentsi põhja kompav ajakirjanik”. Ehkki film oli ilmselt finantsiliselt edukas − kogus väikese eelarve juures ligi viis miljonit dollarit −, on tegu minu meelest kunsti seisukohalt kräpiga. Fakt ise, et tollane kohalik kirikuõpetaja Villu Jürjo lubas pühade seinte vahel õudukat filmida, on huvipakkuv.

Teine film, mille võtteid sealsamas tunnistasin, oli Rainer Sarneti “Idioot”, mis võeti üles 2010. Seda filmi ei pea ei produtsent Katrin Kissa Homeless Bob Productionist ega lavastaja ilmselt häbenema. Minuga on sama meelt näiteks kirjanik ja Vene kirjanduse asjatundja Jelena Skulskaja. “Idioot” on Aleksandri kiriku aurast läbi kiiritatud, sest see võeti peaaegu tervikuna selles pühakojas üles. Mulle on filmi võtetest meelde sööbinud, kuidas markeeriti vihmasadu ja kirikupõrandale ladises voolikuist vesi.

1. juunil olin jälle filmivõtetel ja… üllatus-üllatus: keset kirikut seisis taas avatud kirst − nagu filmi “Nõid” võtetel. Istusin kirikupingis, kui kohale saabusid hästi välja valitud statistid ja minu lähedusse istus üks hilisemas keskeas vene rahvusest daam, kes, nagu lühikese suhtluse käigus selgus, oleks peljanud õudusfilmis osaleda. Võisin tema ebausku tõrjuda − kinnitades, et tegu pole selle žanriga. Kirikus filmiti stseeni, kus filmi nimitegelane kohtub kellegi matustel oma tüdruksõbra Veraga (Maiken Schmidt) ja kohalikest statistid pidid matuselisi kehastama.

Saatuslik ileus 

Vabamüürlasest viisakas kirikuõpetaja Urmas Karileet õpetas vaimulikku kehastama pidanud näitlejale Rein Ojale, kuidas kirstu pühitsemine käib. Huvitav, et vabamüürlastel pidi olema samuti salariitus, kus elus inimene kirstu heidab − peaks Urmaselt küsima. Olime selle tunnistajad, kuidas “kadunuke” seda tegi ja sealt elavana ka väljus. Eesti-poolne tehniline personal tundus väga professionaalne ja olen varemgi kuulnud välismaalaste kiidusõnu meie tiimide kohta.

Filmis “Mihkel” peaosa mängiv Pääru Oja ütles, et film algas temale mullu kevadel, mil toimus casting, kus valiti välja tema ja Kaspar Velberg, kes kehastab tema kasuvenda Igorit. Islandil olek kestis seitse nädalat − peamise osa sellest täitis prooviperiood, võtted vältasid lühikest aega. Pääru näiteks õppis selgeks, mida tähendab soolesulgus ileus, mis tema kehastatud tegelasele fataalseks saab.

Leedukaid, kelle kogukonnas tõestisündinud lugu tegelikult aset leidis, on Islandil koguni 3000 kanti, aga Pääru peaaegu ei kohanud islandlasi, kes oleks kohalike eestlastega kokku puutunud. “Tean, et seal on palju eestlastest muusikaõpetajaid, mis on ju väga vahva, sest Islandi muusikamaailm on väga uhke sealse 330 000 elaniku seas on väga palju väga häid ja maailmakuulsaid muusikuid,” rääkis Pääru. Nimiosaline loodab, et sünnib hea draamafilm, millel on trilleri elemendid. Aleksandri kirikut nimetab filmivälises elus end Draamateatris teostav noor näitleja võimsaks ja kinematograafiliseks.

Kinokirik 

Evelin Soosaar-Penttilä, kes on koos Riina Sildosega filmi “Mihkel” Eesti-poolne produtsent, ütles, et 2004. aastal Islandil aset leidnud sündmused, mis on filmi aluseks, vapustasid kohalikke, aga ellu jäänud kaasosalised pälvisid erakordselt kerged karistused. Evelin arvab, et asi pidi režisöör Ari Alexander Magnussonile hinge minema − niivõrd, et ta sai sellest inspiratsiooni.

Evelin on väga kõrgel arvamusel Islandi filmikunstist. Samuti meenutas ta Tallinna kultuuripealinnaks oleku aja detsembrit (2011), kui toimus “60 sekundi performance“, mille käigus 60 režissööri tervest maailmast tegid minutilise lühifilmi, mis kõik prinditi ühele filmirullile ja pandi põlema.

“Ari oli üks neist kuuekümnest, kes olid kohale lennutatud, ja me saime tuttavaks. Kohe pärast seda Eestis käiku ta teadis, et tahab kindlasti Eestiga koostööd teha. Ari on väga vaimustuses meie näitlejatest, võttepaikadest, Aleksandri kirikust ja Narva linnast. Ja tahab tagasi tulla. Kindlasti pole see viimane film, mille ta Eestis teeb,” rääkis produtsent, kelle kontol on seni filmid “Nullpunkt” ja “Klassikokkutulek”.

Kui meie kultuuriministeerium muretseb, mida hiiglasliku Narva Aleksandri kirikuga peale hakata, millist otstarvet talle leida − lisaks sellele, et seal toimetab tilluke kogudus −, on vastus sellele põletavale küsimusele ju ilmselgelt olemas. Eesti esimene kinokirik, mis muud!

Ari Alexander Magnusson: “Keegi ei taha kellelegi tegelikult haiget teha, aga see lihtsalt juhtub”

Põhjarannik tegi Narva Aleksandri kirikus toimunud filmivõtete vaheajal lühikese intervjuu filmi “Mihkel” režissööri Ari Alexander Magnussoniga, et uurida, millest tema esimene täispikk film räägib, miks valiti üheks võttepaigaks just Eesti ja Ida-Virumaa ning mida ta oma filmiga öelda tahab.

 

Kas võiksite lühidalt vändatava filmi “Mihkel” sisust rääkida? 

Film põhineb päriselt toimunud sündmustel, mis leidsid aset 2004. aastal. Lugu kõneleb kahest kasuvennast: Igorist, kes on venelane, aga Eestis sirgunud, ja Mihklist. Nad on pärit ühest kodust, aga Igoril on keeruline taust: ta on isaga tülis ja seetõttu veidi tasakaalust väljas. Film ulatub aastani 1991, mil Island tunnustas esimese riigina Baltimaade vabadust. Sellega film algab. Vennad mängivad rannas ja leiavad kivi ning tõdevad, et tegu on vist tükiga komeedist.

Nad hoiavad selle alles ja püüavad mõistatada, kas see toob õnne või ebaõnne. Inimkonna ajaloos on komeet alati õnnetust ennustanud, aga nemad seda ei tea. Nõnda kandume tänapäeva Islandile, kus Igor on juba mõnda aega elanud. Ta kutsub Mihklit samuti Islandile ja palub enda sees kaasa võtta amfetamiinikapslid. Selle eest lubatakse tasu, kuid asjad lähevad nihu. Ma ei taha kogu lugu ära rääkida, aga süžee kõneleb sellest, kuidas ühest pisiasjast võib alguse saada doominoefekt ja edasi pole enam midagi parata.

Mis žanriga on tegu? 

Tegu on pigem draama, kurva ja hämara looga. Kõik algab helgetes toonides − õpime tegelasi tundma nende lapsepõlvest −, aga lõpeb üpris halvasti. 

Tean, et tegu on teie esimese täispika mängufilmiga, aga rääkige veidi oma dokumentaalfilmidest.

Jah, olen teinud palju lühifilme ja dokumentaalfilme. Kui te küsite, milline neist on minu lemmik − filmid on nagu oma lapsed ja ei saa ju öelda, milline on lemmik. Kolm dokumentaalfilmi olen teinud Siberis, kust on pärit mu ema. Ema on Siberi venelane, pärit Jakuutiast. Nad kohtusid isaga Moskvas, kus nad mõlemad õppisid. Mu õde sündis Moskvas. Olen käinud samuti  korduvalt N. Liidus ja minu esimene Narva-külastus leidiski aset 1989, mil suundusin tollasest Leningradist Tallinna.

[Palju tähelepanu on pälvinud Magnussoni 2005. aastal linastunud dokumentaalfilm “Screaming Masterpiece” (islandi keeles “Gargandi snilld”). Film räägib Islandi muusikaskeenest ning üritab uurida põhjusi, miks Islandil leidub nii suurel hulgal muusikalist talenti. Film koosneb peamiselt kontserdiülesvõtetest ning intervjuudest Islandi kõige olulisemate muusikutega: Björk, Sigur Rós, Slowblow, múm, Ghostigital, Quarashi, Singapore Sling. Filmi kaunistavad kaadrid Islandi fantastilistest maastikest ja seal on intervjuu ka uuspaganluse ideoloogi Hilmar Örn Hilmarssoniga.]

Kui palju te teate Eesti filmikunstist? 

Paraku mitte liiga palju. Olen tänu ühele oma produtsendile Evelin Soosaar-Penttiläle produktsioonifirmast Armion mõnda nende toodetud filmi näinud. Kohtasin Evelini 2011. aastal, mil Tallinn oli Euroopa kultuuripealinn ja ma võtsin Tallinnas üles lühifilmi. Siis hakkasime mõtlema, mida saaks koos teha.

Miks valisite filmi toimumispaigaks lisaks Islandile just Eesti, mitte Leedu, kus filmi aluseks olev päriselt aset leidnud lugu tegelikult alguse sai?

Nagu ütlesin, kohtusin Eveliniga 2011. aastal ja nägin filme, mis ta on tootnud. Leidsin, et midagi olulist ei muutu, kui tuua tegevus Leedust Eestisse − lugu on ju sama. Mulle meeldib siinne atmosfäär ja ma usaldan oma produtsenti. 

Kui rahul olete seniste filmivõtetega?

Kõik on kulgenud hämmastavalt hästi, olen väga rahul ja õnnelik professionaalide kõrge taseme üle, kes meil siin, Eestis, ametis on. 

Mis on teile endale selle filmi tegemise ajal kõige keerulisem olnud? 

Selleks on alati rahastus (naerab). Tegu on suure-eelarvelise filmiga ja saime suure toetuse Islandist. Islandi filmifondi huvi filmi rahastada oli samuti seetõttu suurem, et keegi pole mängufilmis kajastanud, kuidas Island Eestit esimesena tunnustas. Tahtsin ka näha, kas seda, et selline tilluke riik nagu Island toetas väikese maa Eesti vabadust, on märgatud. Arvan, et on.

Mida te ikkagi oma filmiga vaatajaile öelda tahate?

Peate enda eest seisma ja kui asjad lähevad nihu, peate vastu tegutsema. Tegu on kurva looga, millega tahame juhtida tähelepanu neile, keda on tahtmatult reedetud. Selliseid lugusid kohtame igas peres − keegi ei taha kellelegi tegelikult haiget teha, aga see lihtsalt juhtub. Film on inimeseks olemisest. Tahan sellega jagada veidi armastust ja rõhutada, et jäädaks iseendaks, mitte ei antaks ümbritsevale järele.

Ütlesite, et filmivõtted on Narvas siinse võimsa Aleksandri kiriku tõttu. Nüüd olete näinud veidi Ida-Virumaad ja äkki naasete siia midagi uut filmima.

Eestisse kindlasti! Kui film osutub edukaks, loodan, et tegu on vaid algusega. Eesti esilinastus on 2018. aasta kevadel ja loomulikult olen siis kohal. Mind saab siin palju olema (naerab).