Oleks keegi varem…

7. juuni 2017 

Esmaspäeval algas Viru maakohtus protsess noore mehe Jaan Piima üle. Tema põhjustas möödunud aastal meie maakonna kõige rängema liiklusavarii, mis lõppes kolme noore inimese − tema kolme sõbra hukkumisega.

Selles loos on asi nii palju selge juba enne kohut, et Piima süü olemasolu üle ei vaidle isegi tema kaitsja. Piim oli roolis, kui auto vastassuunavööndisse keeras ja seal bussiga kokku põrkas. Ekspertiis ei tuvastanud sõidukil tehnilisi asjaolusid, mis võinuks toona saatuslikuks saada.

Kuid selles loos on mitmeid seiku, mis sunnivad mõtlema: aga kui oleks…

Kui ametivõimud oleks operatiivselt reageerinud ühe päästetöötaja teatele, kes märkas sel saatuslikul päeval Piima juhitud BMWd Tallinna poole liikudes ohtlikke manöövreid tegemas, ehk oleks kõik teisiti läinud.

Ent olulisem on vaadata selle noore mehe varasemat paturegistrit. Korduvad karistused joobes juhtimise, kihutamise ja muude seaduserikkumiste eest annavad nüüd, tagantjärele mõtlemisainet selle üle, kas kõik see polnudki ühe jada loogiline lõpp ja oli vaid aja küsimus, millal tragöödia juhtub.

Me näeme, et varasemad karistused ei muutnud kuidagi tema liikluskäitumist, kuid sellegipoolest oli viimane joobes juhtimise eest määratud karistus 1020 tundi üldkasulikku tööd. Jaan Piima juhtum näitab, et Eestis ei saa liiklusrikkujate retsidiivne käitumine ametivõimudelt piisavat tähelepanu, et võtta tarvitusele tõhusaid meetmeid rikkujate käitumise muutmiseks. Selleks ei pea olema vaid karistamine, vaid ka näiteks mõne teraapia kohustuslikus korras läbimine.