Liblikate kannul mööda maailma

6. juuni 2017 KÜLLI KRIIS
Aleksander Pototskil on tohutu liblikakollektsioon, millele ta praegu teadusasutustega läbirääkimisi pidades uut kodu otsib − sellist, kus kogu hästi hoitud oleks ja teadlased sellele vabalt juurde pääseksid.

Aleksander Pototskil on tohutu liblikakollektsioon, millele ta praegu teadusasutustega läbirääkimisi pidades uut kodu otsib − sellist, kus kogu hästi hoitud oleks ja teadlased sellele vabalt juurde pääseksid.

Kogu teadliku elu liblikate vastu huvi tundnud Aleksander Pototski käib mitu korda aastas koos soomlastest partneritega mägedes ja  kõrbetes liblikajahil, et püüda ja kirjeldada uusi liike, ning tunneb sealseid piirkondi, inimesi ja kombeid nagu oma taskut.

 

Mis on ühist põlevkivituhal ja liblikatel?

Aastatel 2008-2014 töötasin Eesti Energias, tegelesin tuhamüügi arendamisega. 2014 oli seal suur koondamine, koondati mitte ainult kaevureid, vaid ka insenertehnilist personali.  Praegu räägitakse tuhamüügist suhteliselt vähe.

Liblikatega hakkasin tegelema juba viiendas klassis, kui koos sõpradega metsas käies neid koguma ja uurima hakkasime − putukaid on ju kõige kergem kätte saada. Hiljem läksingi Tartusse bioloogiat õppima ja keskendusin putukatele.

Ekspeditsioonidel käisin nii enne Eesti Energiat kui ka seal töötamise ajal, aga pärast sealt äratulekut on selleks olnud rohkem aega ja võimalusi.

Elukutselt oletegi ju bioloog.

Diplomi järgi bioloog-ökoloog, aga tegelikult entomoloog − uurin putukaid, täpsemalt liblikaid.

Ma olen Tallinnas sündinud ja seal vene keskkooli lõpetanud. Tartusse ülikooli minnes selgus, et seal saab õppida ainult eesti keeles. Leppisime dekaaniga kokku, et aastaga õpin eesti keele niivõrd ära, et eksameid teen juba eesti keeles. Elasin ühiselamus, sõbrad olid eestlased; alguses kuulasin loenguid nii, et kuulmise järgi püüdsin kirja panna ja kodus vaatasin teema vene keeles üle. Poole aasta pärast tegin osa eksameid eesti keeles, aasta pärast juba kõik eksamid. See läheb väga kergesti, lihtsalt stiimulit on vaja.

Isa oli mul meremees ja kui ta käis jälle Aafrikas või Ameerikas  või Euroopas või Aasias, siis vaatasin alati kaardilt, kus ta on käinud, ja unistasin, et kunagi lähen mina ka… Nõukogude ajal oli see muidugi keeruline, ehkki Nõukogude Liidu nii-öelda vallutasime ülikooli ajal küll põhjalikult ära. Nüüd käime rohkem kogu maailmas ringi, aga ka Eestis.

Eesti liblikad on selle ajaga kõik tuttavaks saanud?

Kõik kindlasti mitte, sest uusi liike tuleb pidevalt juurde. Praegugi on meil juba Kagu-Eestisse püünised pandud: seal on ida ja lõuna migrantide koridor, püüame uusi liike, määrame ja kirjeldame neid.

Uued liigid ka selles mõttes, et neid õpitakse rohkem tundma. Põhiline on aga see, et kliima muutub, meil kaovad ära põhja biotoopidega seotud liigid − näiteks rabaliigid, mis on siia pärast jääaega tundra poolt tulnud − ning lõunast ja idast tulevad uued liigid.

Ilmselt neist kohapealsetest uutest liikidest ei piisa, et pidevalt ka kaugematele ekspeditsioonidele kipute.

Liblikajahil olen käinud juba mitukümmend aastat, viimase kahe aasta jooksul olen pool maakera läbi sõitnud. Sel aastal käisime juba Argentinas ja Tšiilis, eelmisel aastal kaks korda Lõuna-Aafrikas ja kaks korda Kaug-Idas.

Nendel käimistel on oma eesmärgid, ennekõike see, et meil kõigil on oma kollektsioonid, mida tahame täiendada, aga otsime ka uusi, veel kirjeldamata liike.

Kes need “meie” on − kas teil on oma kindlad retkekaaslased?

Kunagi käisin koos eestlastega, aga nüüd juba ammu mitte, sest meil pole ühesugused huvid: eestlased eelistavad troopikat, mina tahan kõrbetes ja mägedes käia. Tegelesin kunagi alpinismiga ja mäed on mulle väga südamelähedased.

Nüüd moodustavad meie meeskonna mina ja kaks soomlast: Risto Haverinen ja Kari Nupponen.

Kõrbetes õpid inimesi tundma, ekstreemtingimustes tulevad kõik iseloomujooned välja. Eesmärk on külastada maksimaalselt palju erisuguseid kohti. Kui vahel veel keegi lisaks tuleb, siis tekivad kohe probleemid, sest uued inimesed on kõik rahamehed ja alfaisased ja igaüks tahab oma reegleid kehtestada. Kõrbes nii ei saa, eesmärk peab olema kõigil üks: elusalt tagasi tulla ja võimalikult palju materjali koju tuua.

Need kaks soomlast kuuluvad ka teie eestvõttel asutatud Eesti lepidopteroloogide ehk liblikauurijate seltsi.

See 1998. aastal loodud selts koondab Eesti liblikafaunaga seotud inimesi, liikmeid on meil nii Eestist, Lätist, Soomest kui Rootsist.

Seltsi kuuluvad põhiliselt amatöörid, sest professionaalseid liblikauurijaid pole Eestis kuigi palju. Eesmärk ongi koondada amatööre ja professionaale. Amatöörid käivad väga palju ringi − nii Eestis kui väljaspool − ja koguvad materjali, professionaalidel ei ole selleks nii palju võimalusi. Seda materjali me siis jagame omavahel, käime koos ja aitame üksteist.

Meie põhikirjas on ka maailma fauna uurimine. Meil on koostööleping  näiteks Vladivostoki teadusinstituudiga,  oleme hispaaniakeelsete maade, samuti Lõuna-Aafrika lepidopteroloogide seltsi liikmed. Tänu sellele on meil hea  infovahetus ja  ka tegutsemiseks olulised load.

Sellised ekspeditsioonid on ilmselt üsna kulukad.

Hobid ongi kallid − ja suurte poiste hobid veel eriti [naerab].

Raha tuleb oma taskust või sponsoritelt, kes on huvitatud sellest materjalist või mõningates kohtades käimisest. Näiteks mina olen käinud eluaeg Kesk-Aasias mägedes ja kõrbetes, tunnen seda regiooni ja sealseid inimesi väga hästi, mul on väga kerge saada seal nii püügi- kui väljaveolube, mul on kontaktid kaitsealade inimestega, kohalike autojuhtidega… Soomlased on huvitatud, et ma läheksin nendega kaasa, ja nad on minu kulud osaliselt või täielikult kinni maksnud. Ma ei teeni sealt küll midagi, aga kulusid ka pole.

Korralduslik pool on seega teie õlgadel…

Ettevalmistused algavad vähemalt pool aastat enne välitööde algust. Vaja on hankida värskeid uudiseid ja uurida arenguid riikides, kuhu suundume; värskendada vanu ja leida uusi kontakte; leida õiged transpordivahendid koos autojuhtidega; leppida kokku hind, marsruut, piiriload, samuti liblikate püügi- ja väljaveoload, kaitsealade püügiload; leida kokk, muretseda köögivarustus ja menüü; kindlustada rühma julgeolek ning lahendada veel terve hulk ülesandeid. Ekspeditsiooni enda käigus tekib pidevalt ootamatuid olukordi ja probleeme, mis tuleb juba kohapeal lahendada.

Ilmselgelt on oluline ka kohalikke tavasid tunda.

Kindlasti. Mul on koraan kaks korda läbi loetud, sest kui sa käid Kesk-Aasias, siis koraani tundmine on lihtsalt hädavajalik. Lisaks sellele on mul  huvi tübeteikade ja palvevaipade vastu, sellest on sealkandis palju abi. Kui oled tübeteikas ja õhtul rullid palvevaiba lahti, siis see karjus, kes sind ülevalt vaatab, ei saa aru, kes sa oled. Aga muslim kunagi muslimit ei ründa ega  varasta temalt. Uskmatuid võib, aga oma usuvendi ei tohi, isegi kui see on valge inimene. Nii et ma olen ka tänu sellele olnud kaitstud.  Või tuleb jutuks mingi koraaniteema − olen ise seda tõstatanud mitmel korral, et nad näeksid minus võrdset. Mõni on öelnud, et tean koraani paremini kui tema. Sellest on väga palju kasu ekspeditsioonidel, kus sa vastutad mitte ainult oma elu, vaid ka sinuga kaasas olijate elude eest.

Kas teil on ka kriitilisi hetki ette tulnud?

Minul pole neid olnud. Tean inimesi, kellelt on varastatud, keda on pekstud, kellelt on materjalid konfiskeeritud. Ma arvestan väga palju asju ette, meil on alati olnud kohalikega head suhted ja kontaktid, inimesed abistavad meid. On ka ükskõikseid, aga vaenulikke küll mitte.

Kõige suurem vaenulikkus võib tulla kaitsealade töötajatelt, kui nad ei mõista, mida sa teed. Kui istud nendega, räägid ja näitad lube, siis arusaam ja suhtumine muutub.

Näiteks kui käisime Pamiiris Sarezi järvel, siis meil ei olnud luba, sest ma ei teadnud, et selleks on vaja eraldi luba. Istusime ja rääkisime valvuriga, kuni ta andis meile loa.

Kaitsealadel ongi  seal valvurid?

Jah, ongi valvurid. Seal võid peale trahvi saamise ka arestimajja sattuda, kui ilma loata lähed.

Aafrikas juhtus nii, et Kalahari kõrbes meid alguses ei lubatudki kaitsealale. Rääkisime siis valvuriga, kuni ta suusõnal lubas meil minna, näitas kätte, kus tohime püüda ja kus mitte. Läksime kohale, panime püünised üles ja öösel tuli auto kahe mehega, kes tahtsid meid arreteerida ja ähvardasid hommikul püünised konfiskeerida − kirjalikku luba meil ju seal viibimiseks ei olnud. Lisaks saime kaela korraliku rassismivalangu.

Hommikul, kui meile suulise loa andnud  ametnik tööle tuli ja kinnitas, et ta tõepoolest meil seal olla ja püüda lubas, vabandati meie ees.

Miks te üldse liblikaid jahite?

Maailmas on tuhandeid liblikahuvilisi, kes koguvad liblikaid kas ilu pärast või teaduslikel eesmärkidel. Suurem osa neist tegeleb kohaliku liblikafauna uurimisega või mõne liblikarühma kogumisega, märksa väiksem osa lepidopterolooge aga otsib ja kirjeldab uusi liblikaliike. Teadusliku kollektsiooni aluseks on võimalikult rikkalik uuritava liblikarühma kogu, kus on esindatud uuritava ala ja naabermaade suured liblikaseeriad.

Liblikatega tegelejate kogudes on palju seni veel kirjeldamata liike ja paljusid neist enam loodusest ei leiagi. Näiteks käisime aastatel 2003 ja 2004 Kasahstanis,  kogusime sealt tumekoisid ja Kari kirjeldas neist viit uut liiki. Kümme aastat hiljem läksime sinna uuesti  ja enam me neid liblikaid ei leidnud, sest need biotoobid on hävinud. Kui me poleks neid kümme aastat varem püüdnud, poleks keegi teadnudki, et nad üldse olemas olid.

Kesk-Aasias on väga suur rahvaarv, vanasti käisid nad oma lambakarjadega naabermaades, aga nüüd on piirid kinni ja kohapeal on biotoobid lihtsalt ära söödud. Kui hobused söövad valikuliselt, siis lambad teevad maa paljaks. Kui pole toidutaime, siis ei ole ka liblikaid, kes on nende taimedega seotud.

Kuidas te just need õiged kohad üles leiate, kust soovitud liike püüda?

Ma olen küll entomoloog, aga mind huvitab bioloogia laiemalt: taimed, loomastik, geoloogia… Enne kui kusagile minna, uurin alati selle paiga kohta, et tekiks mingi pilt, et oskaks raamatutarkuse enda nähtuga kokku viia. Minu eeskujud on eelmise ja üle-eelmise sajandi rändurid, kes olid universaalsed teadurid ja uurisid kõike alates loodusest ja geograafiast ning lõpetades kliima ja putukatega. Kui uurida looduses omavahelisi seoseid, siis tulebki arusaam, kuidas asi toimib, kes millest sõltub.

Näiteks lammiöölane on seotud raudosjaga, järelikult tuleb otsida neid biotoope, kus kasvab raudosi. Kui läheme tõmmukoide pärast − need on rohkem kõrbe- ja stepiliigid −, siis vaatame toidutaimena pujusid. Hea abiline on Google Maps, kus näeb kosmosepilte: väga palju haruldasi taimeliike on seotud lubjarikaste pinnastega ja kosmosest on näha valgeid laike, mis on kas sool, lumi või lubi. Lubjabiotoope valime ka sealtkaudu.

Muidugi on abiks ka tuttavate vihjed. Marsruudi peab koostama võimalikult optimaalselt, sest kõik maksab: aeg, autorent, sõitmine… Selle aasta alguses läbisime Agentinas ja Tšiilis kahe nädalaga üle viie ja poole tuhande kilomeetri.

Kuidas te liblikaid püüate?

Päeval on tavaline klassikaline võrguga püük. Liblikavõrgud on erisugused: päevaliblikate omad on kerged ja suurema kotiga, aga ka väiksema kotiga ja tugevamast materjalist kahatamise võrgud. Öösel püüame vahel meelisele ehk söödale meelitamisega, aga põhiliselt kvartslambi valgusega, kas siis ühe, kahe või kolme lambiga. Lampidel on eri spektrid ja mitu lampi täiendavad üksteist.

Ja edasi?

Surmutisse, kus on mürk. Ja siis madratsitele, need on sellised vatist ümbrikud, kus liblikad ära kuivavad, nii et nad saab karpi panna. Võib ka kohapeal sirutada, aga siis on vaja kaste, sirutuslauda ja aega kulub kõvasti.

Kui pikk on keskmiselt liblika eluiga?

Oleneb, mida te mõtlete liblika eluea all. Liblikas koosneb ju neljast staadiumist: muna, röövik, nukk ja valmik. Kui räägime ainult tiibadega staadiumist, siis see on kaks-kolm nädalat tavaliselt − liigil, mitte isendil; isendil on see üks-kaks päeva. Aga on olemas liike, kes talvituvad, nendel võiks tiibadega looma eluiga olla üheksa-kümme kuud. Terve tsükkel munast munani on keskmiselt üks aasta.

Kõige atraktiivsem on muidugi see tiibadega loom, teda püütakse kõige rohkem. Aga väga huvitav staadium on nukk. Kui vaadata röövikut, siis see on nagu sõrm, tal on kõik hoopis teistmoodi − kuidas sellest saab liblikas? See on üks müstiline asi: nukus kogu  rööviku sisikond, kõik organid lahustuvad − nukus on lihtsalt vedelik − ja sellest moodustub täiesti uus isend, tiibadega valmik. See on geneetiliselt sisse programmeeritud, rakud ise teavad, mida nad peavad tegema, lihtsalt selleks peavad olema õiged ained.

Kuhu teie järgmine ekspeditsioon viib?

Ma ei taha sellistest asjadest kunagi ette rääkida − kardan ära sõnuda.