200 miljoni euro küsimus

1. juuni 2017 ERIK GAMZEJEV, peatoimetaja

Erik Gamzejev.

Jüri Ratase valitsuses ootab otsuse tegemist põhimõtteline küsimus, kas võtta kümne aasta jooksul keskkonnainvesteeringute keskusele laekuvatest saastetasudest ära  200 miljonit eurot ja suunata see Ida-Virumaa arendamiseks või mitte.

200 miljonit eurot oli mängus ka selle nädala esmaspäeval, kui Inglismaa jalgpalli esiliigas selgitati Wembley staadionil kolmas järgmiseks hooajaks Premier-liigasse tõusev meeskond. Selle au ja tulevase raha pälvis tänu otsustavale penaltilöögile Huddersfield Town, kes viimati mängis eliitseltskonnas ligemale pool sajandit tagasi. Selles linnas on elanikke enam-vähem sama palju kui Ida-Virumaal.

Ida-Virumaa 200 miljoni euro küsimuses Eesti valitsuse ministrid palli väravasse taguma ilmselt ei hakka, ent tuliste argumentide penalteid võib oodata küll.

Praegune valitsusliit on koalitsioonileppesse kirja pannud, et koostab Ida-Viru investeeringute programmi. Eelmiste valitsuste rehale − programm tehakse valmis, ent plaanide elluviimiseks  raha ei planeerita − ei astuta. Tühikargamise ja näilise probleemide lahendamisega pole mõtet tegelda.

Sisekaitseakadeemia Tallinnast Narva kolimise lubadusest on valitsus juba mitu sammu taganenud. Ida-Viru programmiga sama tehes ei jääks usalduskrediidist suurt midagi alles.

Poole aasta jooksul on leitud ka vastusevariant põlisele küsimusele, kust raha tuleb. Ida-Virumaale peab tagasi tooma osa sellest rahast, mida kohalikud põlevkiviettevõtted saastetasudena riigile maksavad. Ligikaudu 20 miljonit aastas ja et programm oleks järjepidev ja tooks tulemusi,  siis tuleks seda põhimõtet järgida vähemalt kümme aastat. 200 miljonit on kavas kulutada nii majandus- kui ka elukeskkonna arendamiseks. On justkui mõistlik lähenemine: saastetasudest läheb suurem osa piirkonda, mis kõige rohkem kannatab.

Ent sel plaanil on üks nõrk koht. Millise väega veenda keskkonnaministeeriumi loobuma igal aastal 20 miljonist eurost, mille jaotamise õigus  kuulub praegu keskkonnainvesteeringute keskusele? See tähendaks keskkonnaprojektide rahastamise järsku koomale tõmbamist.

Pisut rohkem kui aasta tagasi pidas Taavi Rõivase valitsus Narvas väljasõiduistungit. Ministrite ühisfotol Narva kolledži fuajees oli üks mees silmatorkavalt mossis ja hapu ilmega. See oli keskkonnaminister Marko Pomerants, kelle haldusalast oli mõned minutid varem tehtud otsusega välja tõstetud 10 miljonit eurot. Valitsus vähendas tookord keskkonnatasusid, et anda hapnikku õlihindade madalseisu tõttu hinge vaakuvale põlevkivitööstusele. See samm aitas Eesti majanduse olulisel tööstusharul ellu jääda ja  säilitada Ida-Virumaal tuhandeid hea palgaga töökohti. Tänu maailmaturu hindade kasvule on riik nüüd  tasapisi hakanud saama ka rohkem keskkonnamakse.

Ent kuidas reageeriks Pomerants või ükskõik milline teine poliitik selles ametis, kui jälle on päevakorral  tema valitsemisalalt piltlikult öeldes ühe suure rahakohvri mujale teisaldamine? Põhjaranniku pärimisele, kuidas ta sellisesse plaani suhtub, andis Pomerants ühelauselise vastuse:  “Ministrid esitavad oma soove ja nägemusi regulaarselt ja need ei realiseeru esitatud kujul üsna tihti.” Ehk tõlgituna: ärge Ida-Virumaal ootusi liialt üles upitage.

Arvestagem, et Ida-Viru 200 miljoni küsimus ei ole valitsuses praegu sugugi kõige pakilisem. Pomerantsi erakonna − IRLi värske esimees Helir-Valdor Seeder soovib koalitsioonipartneritelt varem kokkulepitud maksumuudatuste ärajätmist, mille hind on samuti 200 miljonit eurot. Aga mitte kümne, vaid kõigest nelja aasta peale jaotatult.

Ida-Viru kasuks ei räägi ka see, et ametist tulenevalt on selle ettepaneku valitsusse toonud viimaseid päevi riigihalduse ministriks olev Mihhail Korb. Samas ei tohiks selle programmi rahastamine muutuda populaarsuse pluss- või miinuspunktide skoorimiseks. Ida-Virus aastakümnetega kuhjunud probleemide lahendamine võiks olla erakondadeülene teema, sest see on ka osa riigi julgeolekust.

Ida-Viru küsimustele on eri aegadel ja omal moel lahendusi otsinud eri parteide poliitikud. Et tulemusteni jõuda, oleks mõttekas ükskord põhimõttelised otsused ära teha.