Olukord keelerindel on paarikümne aastaga kõvasti paranenud

28. mai 2017 TEET KORSTEN
Ilmar Tomusk: "Juba järelevalve iseenesest sisaldab konflikti: keeleseaduse täitmise järelevalve tähendab, et pead kontrollima neid, kes eesti keelt ei oska. Ses on paratamatult konflikt ja selliste konfliktidega peab arvestama."

Ilmar Tomusk: “Juba järelevalve iseenesest sisaldab konflikti: keeleseaduse täitmise järelevalve tähendab, et pead kontrollima neid, kes eesti keelt ei oska. Ses on paratamatult konflikt ja selliste konfliktidega peab arvestama.”

Keeleinspektsiooni staažikas juht Ilmar Tomusk arvab, et niinimetatud suured rahvad isegi kadestavad väikseid, sest viimased on olnud sunnitud keeli õppima ja neile on sestap ka suurem osa maailma kultuurist kättesaadav.

 

Suhtlesin teiega esimest korda 2011. aasta jaanuaris, kui Jevgeni Ossinovski alustas oma poliitilist karjääri sellega, et keeldus enne KOVi valimisi oma täisvenekeelset välireklaami ka pärast keeleinspektsiooni ettekirjutust linnaruumist eemaldamast. Tal oli võimalus ja ta kasutaski auku seadustes ära.

See vastuolu kõrvaldati hiljem. Varem reguleeris valimisreklaamiga seonduvat valimisseadus, mis on põhiseaduslik seadus. Riigikohus on leidnud, et keeleseadusega ei saa reguleerida põhiseaduslike seaduste valdkonda kuuluvaid asju. Kui tuli uus keeleseadus, lisati sinna seetõttu ka valimisreklaami küsimus. Keeleseaduses on praegu kirjas, et ka poliitilise agitatsiooni eesmärgil ilmunud reklaam peab olema eestikeelne.

Olete nüüd keeleinspektsiooni juhtinud juba peaaegu 22 aastat. Kuidas suhtute sellesse, et mõningad ringkonnad püüavad teie ametkonnast lausa inkvisitsiooniasutuse kuvandit maalida?

Suhtun täiesti rahulikult. Juba järelevalve iseenesest sisaldab konflikti: keeleseaduse täitmise järelevalve tähendab, et pead kontrollima neid, kes eesti keelt ei oska. Ses on paratamatult konflikt ja selliste konfliktidega peab arvestama. Rohkem kui paarikümne aasta jooksul on Eesti keelepoliitikas ja keelejärelevalves kõik kulgenud tegelikult erakordselt rahumeelselt. Meil pole olnud selliseid väljaastumisi keelenõuete vastu, nagu oli meie lõunanaabritel − kui seal toimus üleminek läti õppekeelele, olid seal lausa tänavarahutused.

Nii palju, kui tean vestlustest kolleegidega, kes otseselt inimesi kontrollivad − vestlevad töötajate, õpetajate, politseinike, päästjatega −, on suhtumine meisse rohujuuretasandil väga positiivne. Me ei sisene kuskile väe ja võimuga ning on koole ja asutusi, kes kutsuvad meid ise kohale. Öeldakse, et on sellised ja sellised probleemid, ning palutakse nõu, kuidas õppida ja kursustele minna. Seega on palju ka järelevalvet, mis pole meie algatatud.

Üks märk heast koostööst on ka see, kui palju meil on kohtuvaidlusi. Isegi ühes rahvusvahelises raportis ilmnes, et meil oleks justkui liiga vähe keele järelevalve alaseid kohtuvaidlusi. Neid on tõesti vähe − üks-kaks aastas − ja 2016. aastal polnud neid ühtegi. Aga menetlusi, mida läbi viime, on tuhandetes. See tähendab seda, et me kõigi oma otsuste puhul kaalutleme, ei kiirusta ega tee oma tööd selleks, et saaks linnukese kirja, vaid et sellest oleks kasu kliendil ja inimesel, kes peab keelt õppima.

Keelepoliitika valdkond on paraku üks poliitika valdkond ning alati, kui on lähenemas valimised, kerkib taas keeleteema, see on poliitiline. Aga meie ei võta poliitilisi seisukohti, vaid lähtume kehtivast seadusest. Kõige tähtsam seadus on põhiseadus − iga otsuse puhul peame me, näiteks väärtegude kohtuvälise menetlejana, vaatama, mida ütlevad selle juhtumi kohta põhiseadus, keeleseadus ja edasi juba alamad aktid. Meil pole ses mõttes isiklikke emotsioone, poliitilisi argumente − lähtume puhtalt seadustest.

Milline on olnud dünaamika Ida-Virumaal eesti keele koha pealt pärast Eesti taasiseseisvumist?

Minul on inimesena, kes ei ela Ida-Virumaal, teistsugune pilt kui inimesel, kes seal elab. Tean, mida nägin, kui asusin aastal 1995 tööle. Linnavalitsustes − oli see siis Narvas, Sillamäel või Kohtla-Järvel − ei olnud sisuliselt ühtegi inimest, kellega eesti keeles rääkida, dokumendid olid venekeelsed. Linnavalitsused esitasid valitsusele nõudmisi, et neil lubataks, nagu seadus ütles, viia eesti keele kõrval sisemist asjaajamist läbi vene keeles. Samas valitsus ei suutnud eestikeelset asjaajamist tuvastada. Vene koolides oli mõni üksik õpetaja, kes suutis eesti keeles rääkida.

Tohutud probleemid olid politseinike keeleoskusega, raske oli leida politseinikku, kes oleks eesti keelt osanud. 1997. aasta sügisel õnnestus mul Ida-Virumaal kiirust ületada − sõitsin 50 alas 76 km/h. Politseinik astus puu tagant välja, pidas mind kinni ega suutnud mu juhtumit menetleda, sest ei osanud sõnagi eesti keelt. Kui vaatame seda olukorda praegu, siis Narva, Sillamäe ja Kohtla-Järve ametlik asjaajamine toimub eesti keeles. Jah, on linnaametnikke, kes ei valda eesti keelt C1-tasemel, aga enamik oskab eesti keelt, saab keelest aru ja eestlastele on üldjuhul tagatud eestikeelne suhtlemine linnaametnikega.

Kui läheme koolidesse, siis on küll õpetajaid, kes ei oska eesti keelt piisavalt, aga keeleoskus on olulisel määral paranenud. Sama on teeninduses. Käisin mõni kuu tagasi Astri keskuses Narvas, vaatasin, millised on sildid ja kaubaetiketid, rääkisin teenindajatega ning mul oli võimalus eesti keeles hakkama saada. Kui siit eemalt vaatan, on olukord 20-25 aasta jooksul oluliselt paranenud.

Peale riigiametniku töö tegemise olen ka lastekirjanik ja olen käinud Ida-Virumaal vene lastega kohtumas ning need kohtumised on noorema keskastme klassides toimunud eesti keeles. Uurisin, kuidas nad oskavad, ja mulle öeldi, et tegu on keelekümblusklassiga. Samas oli mul Tallinna venekeelses koolis õpilastega kohtumine, mis toimus vene keeles. Tegelikult on muutused väga suured. Me tahaksime, et eesti keelt oleks rohkem, et õpetajad, arstid, kõik oskaksid paremini eesti keelt, aga eks keeleprotsessid ole aeglased ja eestlaste osakaal on Ida-Virumaal − eriti linnades − väga väike.

2015. aasta lõpus kirjutas Põhjarannik, et Narva ja Sillamäe linnavolikogu suhtes alustati menetlust, sest istungite töökeel oli − tegelikult on siiani − valdavalt vene keel.

Küsimus on selles, et kui inimene kandideerib volikokku, peab ta vastama kindlatele nõuetele ja ta annab seda kinnitava allkirja. Kuni 2001. aastani pidi ta kinnitama ka seda, et oskab eesti keelt volikogu töös osalemiseks vajalikul tasemel. Alates sama aasta 21. novembrist ei nõuta volikogu liikmelt eesti keele oskust. St inimene, kes kandideerib KOVi volikogusse, ei peagi eesti keelt oskama. Sellele eelnesid pikad poliitilised arutelud, mille tulemusena see nõue kaotati, ja nüüd näeme taas vastuolu kahe seaduse vahel. KOVi korralduse seadus ütleb, et volikogu töökeel on eesti keel, aga KOVi valimiste seadus volikogu liikmetelt keeleoskust ei nõua.

Narvas on olnud erisuguseid perioode ja eri koosseisude puhul on probeemi erisuguselt lahendatud. Näiteks on varasematel aastatel volikogu esimees ise jooksvalt venekeelseid etteasteid tõlkinud eesti keelde ja vastupidi. On olnud variant, et enne n-ö ametlikku volikogu istungit, mis toimub eesti keeles ning mis on väga napp ja formaalne, toimub mitteametlik volikogu istung, kus asjad arutatakse vene keeles läbi. Minule on probleem selles, et kui volikogu liige ei pea seaduse kohaselt eesti keelt oskama, siis kuidas saame öelda, et volikogu töökeel on eesti keel. Väike vastuolu kahe seaduse vahel.

Mida teha, et seda vastuolu parandada? 

Omal ajal, kui keelenõue kaotati, andsin nõu, et kandidaadilt võetaks allkirjastatud kinnitus selle kohta, et ta oskab eesti keelt piisavalt, osalemaks volikogu töös. See võiks seaduses kirjas olla. Siis oleks ka kindel, et kui volikogu tuleb kokku, ei asu ta võõrkeeles tööle. Keeletunnistuse või keeleeksami sooritamise nõue kandideerimisel ei oleks aga mõistlik.

Omal ajal lõi laineid Yana Toomi avaldus mingile Vene meediakanalile, kus ta andis mõista, et eesti keel on nagunii üks väljasurev keel…

Ei tahaks üldse kommenteerida asju, mida Toom on öelnud.

Tahtsin sellega jõuda mentaliteediküsimuseni. 

Milline on meie enda suhtumine eesti keelde? Ida-Viru on veidi teine küsimus, aga kui me Tallinnas ringi vaatame, võiks tänavapildi järgi oletada, et meil tegutsevad ettevõtluses vaid inglased. Sildid, viidad, kohvikute nimed kipuvad olema ikka ingliskeelsed. Aga kui uurida äriregistrist, selgub, et omanikud on ikkagi Eesti päritolu. Võib-olla pole eestlaste endigi hulgas suhtumine eesti keelde selline, nagu see võiks olla.

Nn suurte rahvaste esindajail on ilmselt väga raske mõista väiksemate rahvaste muret oma keele pärast − mulle on jäänud ka paljudes välisriikides selline mulje.

Ühtepidi on see õige küll. Kui meenutada riiki, kus paljud meist on elanud, N. Liitu, kus võis kulgeda 11 000 kilomeetrit läänest itta ja saada igal pool ühe keelega hakkama, oli mõnele arusaamatu, et kuskil räägitakse veel mõnd teist keelt. Mul on kogemus Nõukogude armeest, et kui sa vene keelt ei rääkinud − mina oskasin seda küll võrdlemisi hästi −, aga rääkisid mõnd muud keelt, võib-olla isegi mitut, peeti sind kirjaoskamatuks.

Tänapäeval olen suurte keelte ja rahvaste esindajatega kohtudes adunud, et nad veidi ka kadestavad väikerahvaid. Sest läbi kogu oma ajaloo pole me kunagi hakkama saanud ainult ühe keelega. Keskmine eestlane on alati pidanud toime tulema kahe-kolme keelega, aga suured rahvad on piltlikult oma ühes keeles vangis. Väikerahvastele on tänu heale keeleoskusele − ja eestlased paistavad oma võõrkeeleoskusega nii Euroopas kui ka maailmas päris hästi silma − maailm ja maailma kultuur, selle saavutused palju paremini kättesaadavad kui suurte rahvaste esindajatele.

Kuidas juhtus, et hakkasite lasteraamatuid kirjutama? 

2002. aasta jaanuaris nägin unes Astrid Lindgrenit, kes mulle midagi ei öelnud − ilmselt keelebarjääri tõttu. Kolm päeva pärast unenägu tuli teade, et Lindgren on surnud. Hakkasin juurdlema, miks teda unes nägin. Unustasin selle loo, aga paar aastat hiljem meenus see ühel töölähetusel olles. Pärast lõunat ei olnud midagi teha, avasin arvuti ja mõtlesin, mida kirjutada. Tavaliselt kirjutasin sellistel puhkudel keelealaseid artikleid ja neid ilmub aastas teinekord lausa mõniteistkümmend. Aga siis ei tulnud ühtegi head mõtet artikliks, ent tuli mõte kirjutada lastejutt. Selle teema tuli kohe pähe ja panin loo kirja. Sama juhtus järgmisel töölähetusel Tartusse, kus pidin tollal igal nädalal käima, ja kirjutasin veel ühe jutu.

Saatsin jutud ajakirja Hea Laps ja selle toimetaja Leelo Tungal võttis need väga hästi vastu. Kui neid lugusid oli seal ilmunud juba tosinkond, tuli tal mõte, et võiksin neist raamatu koostada. Panin selle kokku ja läks nii, et siis ilmus teine, kolmas ja neljas ning nüüd, mõni nädal tagasi, juba kahekümne teine raamat. Lugejad on need võrdlemisi hästi vastu võtnud. Pole kunagi tahtnud olla autor, kes kirjutab kohustuslikku kirjandust, aga praegu on − kahjuks või õnneks − nii juhtunud, et nii kui mõni raamat ilmub, nende hulka ta ka satub. Olen ikka lastele öelnud, et ei taha, et minu raamatu lugemata jätmise pärast keegi kahe saab. Samas tundub, et neid loetakse päris hea meelega.