Tsirkus Jõhvi põhikooli ümber

28. mai 2017 KAIA KALDVEE, Jõhvi volikogu liige

Kaia Kaldvee.

Kõik inimesed on erisugused, mis tähendab seda, et mõned inimesed lihtsalt ei sobigi alati omavahel suhtlema. Nagu näiteks Liina Mihkelson ja Teet Enok. Aga kas peavadki?

See, et kooli direktorist juba esimesest hetkest vabaneda püüti, on siililegi selge.

Kellele on kooli vaja? Õpilastele. Eeldan, et iga tark koolipidaja tahab, et tema koolides oleks hea õpikeskkond, kus lapsed ennast hästi tunnevad, kus ei ole pingeid õpetajate vahel, kus koolipere hoiab kokku, kus lapsed saavad vajaduse korral pöörduda oma murega kas või direktori enda poole.

25. mai Põhjarannikust loeme, kuidas üheksanda klassi õpilane Kertu Zahharov ütleb: “Meie ajal on olnud kolm direktorit ja Liina oli parim.” Lihtne matemaatika ütleb, et koolil on viimase üheksa aasta jooksul vahetunud direktor vähemalt iga kolme aasta tagant. Miks? Ehk peaks koolipidaja endale silma vaatama?

Õpilastele on kõige olulisemad turvalisus ja stabiilsus, mitte aga pidevad poliitilised tõmbetuuled, kus vahetatakse välja koolijuhte, kellel on tekkinud lahkhelid kas mõne ametniku või volikogu liikmega.

24. mai Põhjarannikus ilmunud artiklis “Kaks Jõhvi kooli jäid direktorita” Jõhvi vallavanema Eduard Easti nimetatud rikkumiste loetelu oli muigama panev: ei ole kehtestatud kooli päevakava, aenguvestluste korda, kooli sisehindamise korda, pikapäevarühma töökorraldust ega päevakava jne. Samas ju kool toimis, õppetöö oli korraldatud, viidi läbi arenguvestlusi ja sisehindamisi, pikapäevarühm toimis jne.

Ma ei taha sõna võtta teemal, kas need dokumendid olid olemas või mitte. (NB! Kui ei olnud, on võimalik need kõik ju täna ära teha.) Minu eesmärk on pöörata inimeste tähelepanu sellele, et koolipidajat ei huvitanud kooliõpilaste heaolu, vaid teda huvitasid ainult “kuivad dokumendid” (nende puudumine), mille alusel siis kooli direktorist vabaneda. Mul on siiralt hea meel, et Jõhvi vallavalitsuses oli ka üks selline valitsuse liige, kes julges jääda eriarvamusele ega toetanud direktori vabastamist.

Aprillikuus toimunud volikogu istungil esitasin vallavanemale küsimuse, kas Jõhvi vallavalitsusel on vastu võetud teenistusliku järelevalve korraldamise kord. Kahjuks jäi minu küsimus vastuseta ning vallavalitsuse kodulehelt ei ole ma ise suutnud seda kuidagi leida. Seega on ehk paras aeg korraldada ka vallavanemale teenistuslik järelevalve, saamaks teada, millised korrad on jäänud Jõhvi vallavalitsusel kehtestamata.

Lõpetuseks veidi ka sellest, millest kirjutas Tiia Linnard 25. mai Põhjarannikus ilmunud arvamusküljel “Nii ei või”. Olen Tiiaga täiesti nõus, et lapsi ei tohi tõmmata koolijuhi ja koolipidaja vahelisse konflikti ning et nad ei saa aru sellest, mida tähendab sõna “umbusaldamine”. Pööran aga tähelepanu sellele, et lastelt allkirjade kogumise algatasid lapsed ise, mitte pedagoogiline personal. Lapsed, kes allkirjade kogumise algatasid, olid 9. klassi õpilased (16aastased ja vanemad), kes on aga Eesti riigi seisukohalt küpsed osalema kohalike omavalitsuste valimistel. Siit kerkibki minu järgmine küsimus: kas 16aastane on ikka valmis osalema valimistel? Kas 16aastased on küpsed mõistma seda, mis on lubatud ja mis mitte?

Usun, et õpilased soovisid allkirjade kogumisega näidata oma toetust direktorile. Kuidas seda tehti, on iseasi. Ehk oleks õpilased pidanud ise kirjutama lihtsa ja selge tekstina pöördumise: “Jätke meie direktor meile alles.” Sellisele lihtsale ja selgesõnalisele pöördumisele oleks olnud loogiline ka algklasside õpilastelt nimed alla küsida, sest seda üleskutset oleks mõistnud iga laps.

Vägisi jääb mulje, et praegu püütakse poliitilise trikina hajutada lugeja tähelepanu koolidirektori ametist vabastamiselt hoopis kunstlikult suureks puhutud teemale, nagu seda on koolilaste poolt koolilastelt korjatud toetusallkirjad.

Kuigi minu lapsed on kooli juba ammu lõpetanud ning haridusega seonduv on minust veidi eemale jäänud, olen seisukohal, et Jõhvi vallavanem Eduard East käitus koolipidajana vastutustundetult, vabastades direktori ametist mõni nädal enne kooliaasta lõppu, traumeerides sellega paljusid õpilasi, pedagooge ja ka lastevanemaid.