On ikka maailmal vedanud

25. mai 2017 JÜRI PINO, ajakirjanik

Jüri Pino.

Ajal, mil ümberringi ja üle ilma käib üks praaliv relvatäristamine nii tipp- kui ka rohujuure tasandil. Kui interneedus on uppumas “Kevadtormil” poseerivate pühapäevasõdalaste enekatesse. Kui kihlveokontorid võiksid − kui juba ei tee − lasta teha panuseid, kus maal järgmiseks midagi lahti läheb. Kui, noh, maailm tundub mitte just vähe napakas.

Siis tahaks telepurgid, raadiod, kogu meedia tunnikesekski kinni panna, otsida mõni vaikne koht − ei pea olema hämar ega pehmete seintega −, teha suitsu ja natuke mõtiskleda.

Et olgu siin käimas jamad, mis tahes, mõnes asjas on ikka vedanud küll. Nii endal kui ka kogu maailmal.

Minuvanused, vanemad, mõnevõrra nooremadki on riiklikult kasvatatud teadmises, et kohe tuleb põmm. Tähendab, aatomipomm. Kõmm. Seda tambiti kinoringvaadetes, koolis, igal pool võis leida seinalt plakateid teemal, mida teha, kui imperialistid ründavad.

Tsiviilkaitse oli teema nimi, loomulikult jõudis anekdootlikkuseni, nagu iga leierdamine, anekdootidesse ka. Mida teha: võta valge lina ümber, alusta organiseeritult ja paanikat tekitamata liikumist kalmistu suunas.

Nüüd kah, kui jälle mõni kõva mees jaurab, et läbirääkimistel lähevad kõik kaardid lauale; sassis riigi sassis Juht katsetab rakette; vanemad ameeriklased meenutavad, kuis neid Kuuba kriisi aegu õpetati paugu korral laua alla varjuma. Meenub igasugust. Mida kaugemale jääb, seda naljakam tundub, aga natuke nüriks ajab kah. Et, andke andeks, ennast sunnib tärkav Alzheimer tahtmatult lugusid üle rääkima. Kas teil on ka see taud kallal?

Ehk siis natuke hakkab vahel hirm, aga lohutust leiab kah. Maailm teadupärast muutub, mida küll peetakse sageli tõestuseks ei-tea-mis totrustele, nagu taimetoitlus või nii, mitte lihtviisiliseks tõsiasjaks.

Noil kaugeil 1980. aastail vedeles ju maailmas tuumarelvi lahedamalt laiali. Mõnedki täiesti ootamatud riigid on nende ehitamise poole vähemalt püüelnud. Rootsi, näiteks. Tõsiselt.

Või Šveits. Kus nad seda küll katsetanuks − see on ju väiksem maa kui meiegi oma? Rootslastel on ruumi laialt käes ja suurem osa elamiskõlbmatu. On omaette huvitav, milline riik ülepea võib tuumariigiks saada. Võib-olla on peale tarvilike teadmiste ja riistvara vaja ka piisavalt pinda, et järele kaeda, kas ikka töötab. Või siis on jumala kama, kuis elanikkond pihta saab või ei saa − ei usu, et pojake Kim väga hoolis, mitu alamat kiiritada saab. Isake Jossif ammugi. Muidu, kui pole kohta, läheb keeruliseks. Mis mina ka tean.

Värske pommiomanik tundub see kõige ohtlikum. USA tegi inimkatsed Jaapanis ära, N. Liit korraldas manöövrid, et vaadata, mis saab. Neil on kõige rohkem teadmisi ja olnud aega harjuda mõttega, et võimas küll, aga ettevaatlikult, ettevaatlikult.

Ühtedel kvalifikatsiooni hävitamise kursustel rääkis Valgevene esindaja loo. Kuis 1990ndate alguses vingemad vennikesed nende parlamendis tulnud välja ideega nõuda tagasi, mis Valgevenele ajalooliselt kuulub. Ehk andku katsapid Smolensk, ljahhid Vilno. Sest meil, kurikuulsatel partisanidel, on tuumarelvad, meiega ei tasu vaielda!

Oli ju tõsi. N. Liidust jäi neid igale poole. Valgevenesse, Ukrainasse, Kasahstani. Mujal oli see olemas Lõuna-Aafrika Vabariigil.

1989. aastaks lõhkus LAV omad ära.

Aastatel 1995-1996 loobusid eelmainitud endised liiduvabariigid omadest. Lasid Venemaale vedada, kus need kah väidetavalt ära lõhutud.

Oleks-tüüpi ajalugu võib küll mõttetu olla, aga mõnikord ronib peale. Aina tulipäisemaks muutuvas maailmas, kus üks kirev revolutsioon teist taga ajab, on ehk päris hea, et pomme igale poole ei jäänud. Kes teab, mis saanuks, kui Ukrainale jäänuks 5000 lõhkepead.

Või sattunuks LAVi kuus pommi Aafrika Rahvuskongressi valitsuse alla. Andke Nelson Mandelale postuumselt veel sada rahupreemiat, see oli igapidi terroristlik organisatsioon.

On ikka vedanud küll.

Päris napilt.

Vahest veab edasigi.