Putini eksnõunik: Minski lepingu jõustumine tapaks Ukraina

23. mai 2017 TEET KORSTEN
Andrei Illarionov: "Tegu oli pikaajalise poliitikaga Ukraina suhtes, mida töötati meie andmetel välja vähemalt 2003. aastast, st operatsiooni valmistati 11 aastat ette."

Andrei Illarionov: “Tegu oli pikaajalise poliitikaga Ukraina suhtes, mida töötati meie andmetel välja vähemalt 2003. aastast, st operatsiooni valmistati 11 aastat ette.”

Põhjarannik kohtus äsjasel Lennart Meri konverentsil aastatel 2000-2005 Putini majandusnõuniku ametis olnud Andrei Illarionoviga, kes aitab uuest vaatenurgast avada Venemaa Ukraina-vastast interventsiooni ja räägib, miks Ukrainal pole oma käesoleva võimuga vähimatki lootust.

 

Olete osalenud peaagu kõigil Lennart Meri konverentsidel (LMK), kuidas iseloomustaksite seda formaati?

LMK eristub teistes paikades toimuvatest samalaadsetest konverentsidest, pühendudes eelkõige julgeolekule ja rahvusvahelistele suhetele. On tosin julgeolekukonverentsi − alates Münchenist ja Halifaxist. Minu meelest on LMK diskussioonitaseme poolest kõige parem, seal kaalutakse nii julgeolekut kui ka rahvusvahelisi suhteid. Alatasa mõtlen, kuidas see ürituse korraldajal, rahvusvahelisel kaitseuuringute keskusel, õnnestub. Esiteks on arutelud kõrgetasemelised ja sisukad, teiseks on kogu üritusel värving − ütleksin, et põhjamaise iroonia oma.

Selles sisaldub ka kerget kriitikat nii enese kui ka sõprade ja kolleegide kohta, aga see pole solvav, vaid sümpaatne. Õhkkond on usalduslik ja sõbralik, säilitades samas austust enese, partnerite ja sõprade vastu − kaasa arvatud nende vastu, kes tulevad ida poolt. See usalduslik atmosfäär võimaldab inimestel rääkida sellest, millest nad mujal tavaliselt ei räägi − piirdudes formaalsete ja kuivade bürokraatlike avaldustega. Siin on arutelud sisukad ja inimlikud − sellisel tasemel ja avameelsusastmel, mis on poliitikute, ametnike ning isegi kaitseministeeriumi ja luureteenistuste esindajate puhul üldse võimalik ning mida mujal ei kohta.

Jagate praegu oma aega Moskva ja Washingtoni vahel. Kuna olete kunagi olnud ligi kuus aastat president Vladimir Putini majandusnõunik, on paslik küsida, milline on Venemaa majandusseis praegu? 

Majandusvallas algas Venemaal 2014. aasta aprillis-mais majanduskriis, mis kestis kaks aastat − 2016. aasta alguseni. See kriis lähtus eelkõige Kremli agressiivsest poliitikast Ukraina suhtes ja seejärel Süürias. Peaaegu iga uus langusetapp majanduses seondus olukorra teravnemisega kas Ukrainas, Süürias või mõlemal rindel korraga. 2016. aasta alguses majanduskriis taandus ja tekkis isegi väike majanduskasv − taastumine, mis kestis peaaegu aasta.

Kogu aasta kokkuvõte näitab miinust, aga dünaamika kuude kaupa näitab tootmise elavnemist. See võimaldas nii Putinil kui ka Medvedevil väita, et kriis on läbi. Niipea kui nad seda ütlesid, algas uus langus. Meil on viimase kuue kuu andmed, mis kõik seda kinnitavad. Praegune retsessioon on selline mild − tegu pole äkilise, vaid ühtlase langusega, aga siiski on see langus. Ja selle põhjuseks paistab taas olevat välis- ja geopoliitiline olukord ühes pingeliste suhetega ümbritseva maailmaga. Selle aja jooksul on elatustase ja tarbimine langenud umbes 15 protsenti, mis on tohutu langus. Investeeringud langesid 37 protsenti.

Kas see tähendab, et läänepoolsetel sanktsioonidel on olnud siiski mõju? 

Analüüs näitab, et välistegevuse mõju on olnud väga tagasihoidlik. Pigem töötavad enda kehtestatud sisemised sanktsioonid ja see, mida vahest ei nimetatagi sanktsioonideks, aga mis on agressiivse poliitika tulem. Sellistes oludes ei taha vaid välisilm Venemaal tegutsemisest loobuda, sest see on riskantne, vaid ka paljud Vene ettevõtjad lakkavad investeerimast riiki, mis on ümbritseva maailmaga vastasseisus.

Unustame korraks eetika − kuidas iseloomustada seda, mis tehti Krimmis ja mida tehakse siiani Ida-Ukrainas? 

Vastavuses ÜRO peaassamblee resolutsiooni täpse määratlusega on Krimmi okupeerimise ning annekteerimise ja sõja pidamise näol Ida-Ukrainas tegu õiguslikust vaatepunktist rahvusvahelise agressiooniga, ühe räigema rahvusvahelise kuriteo liigiga, ja kõigi rahvusvaheliste reeglite rikkumisega. Selleks see ka jääb ning varem või hiljem vaadatakse see üle ja rahvusvaheliselt kehtestatud Vene-Ukraina piir taastatakse − ühes Vene ja venemeelsete vägede ja väeosade evakuatsiooniga kogu okupeeritud Ukraina alalt.

Levada keskuse uuringujuhi, sotsioloog Aleksei Levinsoni sõnul on enamik venemaalastest Venemaa tegevusega Ukraina suhtes ülimalt rahul.

Sel pole tähtsust. Võib-olla Saksa rahvale meeldis, et okupeeriti Pariis, likvideeriti Poola riik, marsiti mööda Belgradi, loodi kindralkubermangud Venemaal, kuid varem või hiljem see lõppes.

Kui oleksite praegu Putini nõunik, mis nõu te talle annaksite? 

Ma ei saaks olla tema nõunik, sest ühel hetkel oleksin sellest ametist ise varem või hiljem mingitel põhjustel loobunud või oleks teiselt poolelt midagi lähtunud. Vabandan võrdluse pärast, aga kuidas oleks Albert Einstein saanud 1942. aastal olla Himleri või Hitleri teadusnõunik? Seda oleks raske ette kujutada, see poleks olnud võimalik. Ma ei pea silmas Einsteini geniaalsust, vaid tema poliitilist, kultuurilist ja esteetilist positsiooni.

Venemaa rahvusvaheliste uuringute keskuse asedirektor ja Valdai klubi programmidirektor Dmitri Suslov seletas meile Lennart Meri konverentsil, kuidas Venemaa toimunut näeb. Tema jutust lähtuvalt ei saanudki Venemaa 2014. aasta alguses teisiti talitada.

Leian, et tegu oli kogu konverentsi ühe parema ja olulisuse poolest vahest tähtsaima ettekandega. Sest 2014. aasta veebruaris-märtsis ei kuulnud ma ühtegi ametiisikut Kremlis, Moskvas, Venemaal, kes oleks olnud nõnda avameelne. Ma ei tea, kuidas tõlgitakse tema ettekanne teistesse keeltesse, aga ta oli täiesti siiras nende aktsioonide eesmärgi kirjeldamisel, mis teoks tehti. Oleme kuulnud palju kattevarjuks räägitut, mida on püütud dešifreerida ja seletada, miks see ei vasta tegelikkusele, miks on tegu pettusega. Aga viisakate lääne inimestena pole lõpuni mindud ja me ei teadnud, mis oli tegelikult. On olnud vaid hüpoteesid: võib-olla oli põhjuseks majanduskriis; võib-olla olid põhjuseks 2011. ja 2012. aasta massimeeleavaldused; võib-olla oli vaja elanikkonna poliitilist toetust; võib-olla ta lihtsalt tõmmati sellesse.

Endine USA suursaadik Venemaal Michael McFaul, üks Obama lähemaid nõunikke, armastas rääkida, et Putin aeti nurka, et ta oli õnnetu ja midagi muud ei jäänud üle. Kui jälgida rahvusvahelises analüütikute kogukonnas toimunud arutelusid, kohtab pidevaid katseid leida seletust: küll majanduslikku, poliitilist, diplomaatilist. Algusest peale ütlesin koos mõnede kolleegidega, et neil katsetel pole tegelikkusega mingit seost. Tegu oli pikaajalise poliitikaga Ukraina suhtes, mida töötati meie andmetel välja vähemalt 2003. aastast, st operatsiooni valmistati 11 aastat ette. Nüüd me ei pea piirduma enam pelgalt oletuste ja teooriatega, vaid saime depeši otse keskusest, nagu öeldakse. Selle tõeline väärtus peitub ka keeles ja terminoloogias, mida Suslov kasutas − nt “status quo säilitamine” jne.

See kujutab endast erakordset väärtust ja kasutan teie kaudu võimalust toonitada avalikkusele, kui oluline on selle tekstiga ja Suslovi vastustega küsimustele tutvuda ning need sõna-sõnalt avaldada. Tegu on ajaloo seisukohalt erakordselt tähtsa dokumendiga. Erinevalt Eestist, kus muide väga paljud inimesed mõistavad, aimavad ja on seda enda või lähedaste nahal kogenud, väga paljud läänemaailmas sedasama ei adu. Öeldakse, et eestlastel, ja baltlastel üldse, on paranoia, et nad on mürgitatud. On oluline, et lääs teaks tõde. Ja keegi teine peale teie riigi, meedia ja inimeste, kes suudavad selle message’i maailmale teatavaks teha, ei saa sellega hakkama.

Millist nõu annate lääne liidritele, et taastada Ukraina terviklikkus ja vabadus? 

Minu ettepanek pärineb 2015. aasta veebruarist ja kõlab: “Minsk is dead!” Kui see leping peaks jõustuma, oleks see Ukrainale surmahoop, enesetapp. Neli tundi pärast Minski lepingu avaldamist kirjutasime koos Andrei Piontkovskiga artikli “Minski protokollid”* ja järgnevatel päevadel lahkasin seda lepingut detailideni, näidates, kuidas iga selle punkt tapab Ukraina suveräänsuse ja sõltumatuse ning mil moel see hävitab riigi konstitutsioonilise korralduse. Ainuke küsimus, mis jäi mulle täielikult saladuseks, oli see, mil moel ükskõik milline Ukraina esindaja, rääkimata presidendist, võiks allkirjastada dokumendi, mis tema oma maa hävitab. Läbi raskuste võib mõista, miks Prantsusmaa president ja Saksa kantsler sellega nõustusid. Ent hiljem sain teada, et kui seda lepet koostati, küsis Angela Merkel Petro Porošenkolt: “Te ju näete, mis siin kirjas on, kas te tõesti nõustute sellega?” Ja Porošenko vastas: “Jah, me oleme nõus ja, veel enam, see on meie positsioon − toetage meid selles.”

Kuidas sel juhul seletada Porošenko käitumist? 

Nüüd on see mulle arusaadav. Saabusin Kiievisse 2014. aasta märtsis, kohe pärast Maidani. Tõin sinna väljapaistvad majandusinimesed, kes on reformide alal spetsialistid, ja me korraldasime ettevõtmise, mis kandis nime “Erakorraline majandustippkohtumine Ukraina jaoks”, et aidata kohalikku majandust ümber korraldada ja luua vaba, energiline, dünaamiline, võimas ja õitsev sõltumatu riigi majandus. Et see looks sellesama eeskuju, millest kõik kõnelevad − sealjuures eeskuju Venemaale, kuidas vaba maa võib areneda. Osalised olid lausa erakordse kvaliteediga. Nimetan vaid ühe nime − Kakha Bendukidze [suri 58 aasta vanuses sama aasta 13. novembril Londonis − T.K.], kelle suurimaks saavutuseks olid Gruusia majandusreformid. Ta ei saanud enam Gruusias viibida ja ta pakkus heal meelel oma teeneid Ukrainale. Tal oli samal aastal ligi 30 asjakohast ettekannet, presentatsiooni, esinemist, ta andis intervjuusid − tegu oli geniaalse ja erakordselt andeka inimesega.

Ukraina avalikkus hakkas teda armastama ja kuulas teda tohutu huviga. Ent erinevalt Ukraina publikust ei kohtunud Ukraina juhtkonna esindajad temaga kordagi − rääkimata tema ideede realiseerimisest või tema mõnele ametikohale määramisest. Kuuldi, mida ta räägib ja ette paneb, ning neile polnud seda vaja. Neile polnud vaja tugevat, vaba, ettevõtlikku, rikast Ukrainat. See kajastus suhtumises kõikidesse reformide spetsialistidesse. Me teame, mis järgneva kolme aasta jooksul Ukrainas toimus. Seal kutsuti kunstlikult esile koletu majanduskriis. See on katastroof, mille autor pole Putin ega Vene väed. Muidugi oli Putinil oma panus, aga see on kõige toimunuga võrreldes üpris tagasihoidlik. Peamised faktorid on Maidani-järgse Ukraina valitsuse, presidendi ja riigipanga tegevus. Ja seda tunnistab juba ka võim ise. Äsjasele IMFi ja Maailmapanga istungile Washingtonis saabus Ukraina rahandusminister Aleksandr Daniljuk, kes ütles oma ettekandes otse, et sõjategevuse mõju on olnud tühine. Selmet Ukrainat tugevdada, on nad ta lammutanud. Nad ei kasutanud nõuandeid, mida oleks saanud rakendada, vaid talitasid otse vastupidi.

Siit naasen Minski lepingu juurde. Kui me kolm aastat tagasi ei suutnud kuidagi mõista, miks nii ilmseid asju ei taheta tunnistada, miks Kakha abi ei vajata, siis nüüd on meil kõik vastused olemas. Kogu austuse juures ettepanekute vastu, mis kõlasid konverentsil Ukraina aitamise kohta, on see kõik kasutu − kuni Ukrainas pole uut võimu. Sest praeguse võimu puhul ei saa olema mitte mingisugust murrangut ei majanduse, julgeoleku ega lääneriikidega suhete arendamise vallas. Mitte et ma kutsuks üles uuele Maidanile, nagu härra Suslov tunnistas, et nemad ootavad selle nn läänemeelse presidendi kukutamist − me ei osale selles, see on Ukraina siseasi. Ukraina pole veel asunud teele, kuhu teie astusite 25 aastat tagasi. Gruusia asus sinna kolmandal aastal pärast Rooside revolutsiooni ja saavutas Saakašvili ajal murrangu. Vaatamata tagasiminekule, mis on täheldatav viimasel 4-5 aastal uue valitsusega seoses, on peamised institutsionaalsed saavutused alles.

* Artikliga “Minski protokollid” saab vene keeles tutvuda aadressil http://aillarionov.livejournal.com/787789.html