Dirigent, kes on olnud edukas Eesti-Hollandi silla ehitamisel

19. mai 2017 TEET KORSTEN
Daniel Reuss: "Eestis olles hindasin väga linna mööda hulkumist, külluslikku vaba aega − tänu millele oli võimalus kontsentreeruda rohkem muusikale, mida tegime."

Daniel Reuss: “Eestis olles hindasin väga linna mööda hulkumist, külluslikku vaba aega − tänu millele oli võimalus kontsentreeruda rohkem muusikale, mida tegime.”

Üheksa aasta järel on Jõhvil taas au vastu võtta Daniel Reussi (1961), kes 24. mail lõpetab Eesti filharmoonia kammerkoori kontserdiga “Arieli laulud” kontserdimaja hooaja. Uurime mõni aasta tagasi pikka aega Eestis viibinud Hollandi-Saksa päritolu drigendilt, kuidas ehitatakse Eesti-Hollandi silda.

Olite pikka aega − 2008-2013Eesti filharmoonia kammerkoori peadirigent. Kuidas te seda kollektiivi kirjeldate?

Jah, kuus ja pool aastat. Sel perioodil teadsin neid väga hästi. Muidugi oli see juba mõnda aega tagasi, paljud inimesed on kooris vahetunud ja olen väga huvitatud, milline on koor praegu. Tean, et tegu on ägeda kollektiiviga, kus on väga kenad inimesed, kes laulavad kontserdil tohutu emotsionaalse pühendumuse ning kaasaelamisega.

Mida arvate meie koorilaulukultuuri traditsioonist? 

Loomulikult  on see väga vana ja soliidne. Võib-olla pärast 1991. aastat on asjad veidi muutunud, sest laulmine pole enam nii oluline, kui see oli okupatsiooniajal. Kui ajad muutusid, läksid paljud Eestist väljapoole − nagu tuntud Eesti dirigent Hendrik Üksvärav, kes elab nüüd enamiku ajast Hollandis. See meeldib mulle väga, sest ta saab koos minuga laulda. See tähendab, et varem oli kogu kõrge laulutase kontsentreeritud Eestisse, aga nüüd on näiteks isegi Eesti filharmoonia kammerkooril (EFK) raske vaid kõige paremaid kokku koguda. Sellised inimesed nagu Mati Turi, kes samuti laulis EFKs, teevad võimsat rahvusvahelist karjääri. Asjad muutuvad veidi ja, nagu mainisin, olen väga põnevil, milline on seis praegu.

Kuidas kirjeldaksite lühidalt oma muusikalist natuuri?

Olen eraisik, kes töötab ilma agentideta, mistõttu on mul olnud võimalus töötada vaid selliste kollektiividega, kellega mul on hea keemia: näiteks EFK, Collegium Vocale Gent ja minu vana koor Cappella Amsterdam. Šveitsis Lausanne’is on kollektiivid, kellega on töö väga hästi edenenud. Ma pole seda tüüpi dirigent, kes ei püsi paigal, tehes nädala ühe kooriga tööd siin ja siis teisega kuskil mujal. Ei leia, et selline lähenemine oleks eriti tõhus.

Kuidas te end Eestis elades tundsite? 

Lõppude lõpuks väga-väga hästi. Hollandist tulles oli Eesti eeliseks kohe see, kui vaikne siin on. Siin pole sellist askeldamist nagu Hollandis. Eestis olles hindasin väga linna mööda hulkumist, külluslikku vaba aega − tänu millele oli võimalus kontsentreeruda rohkem muusikale, mida tegime. Mulle meeldib väga Haapsalu ja sealne piiskopikirik, samuti Tartu ja loomulikult Tallinn. Tallinnas elades oli mu koduks hotell Telegraaf Vene tänaval. Veidi naljakas oli, et kooriliikmed, kes kõik elasid linnasüdamest eemal, minu kanti eriti ei sattunud − meie koostöö toimus mujal. Armastan väga Eestit ja ootan kannatamatusega sinna naasmist.

Milline on side Eesti ja Hollandi muusikakultuuri vahel? 

Eestlased on väga modernsed, avatud meelega ja ühtlasi veidi tõsisevõitu. Ajalooliselt on teil olnud tugev side ka Hollandiga, kus oli samuti palju hansalinnasid − nende vahel toimus pidev kaubavahetus. Praegu on Hollandiga tihedalt seotud Tõnu Kaljuste, Risto Joost ja juba eelmainitud Hendrik Üksvärav. Mina olin Eestis ja praegu tegutseb siin lootustandev Lodewijk van der Ree. Hollandis on hästi tuntud Arvo Pärdi, Erkki-Sven Tüüri ja üha rohkem Evelin Seppari looming. Seega muusikakultuuri vallas on suur koostöö.

Milline on olnud dirigentide mõju Eesti filharmoonia kammerkoorile? Milline on olnud EFK puhul vahe Tõnu Kaljuste, Paul Hillieri ja Daniel Reussi dirigendikepi all?

Igal heal dirigendil on oma isiksus, signatuur, st on midagi, mida ta ise väga armastab: mõne puhul on see rütm, teise puhul koloriit, intonatsioon. Iga peadirigent, nagu praegu Kaspars Putninš, mõjutab oma isikliku käekirjaga seda, kuidas koor ja tema esitatav muusika kõlab. Muidugi on koor kõik need aastad koostööd teinud ka külalisdirigentidega, kes on oma koloriidi ja mõttelaadiga teda mõjutanud. EFK on süüvinud ka Bachi, Händeli, Rahmaninovi, Schnittke loomingusse ja nii on nende paletil rohkesti värve, mis teeb neist väga erilise koori.

Tean, mis mulle meeldib, aga seda pole alati eriti lihtne kirjeldada. Kui töötan kooriga ja kuulan selle kõla, saan aru, et üks asi peaks kõlama nõnda ja teine teisiti, aga ma ei tea, kuidas see täpsemalt sünnib, sest esmalt on see minu peas. Olen oma Eestis viibimise ajal EFK puhul püüdnud säilitada eesti kõla ja kohaliku koorimuusika iseloomu − lisades sinna vaid uut rahvusvahelisemat varjundit. Ei tea, mil määral see on õnnestunud − seda näitab aeg.

Kuidas koostasite kava, mis kõlab kontserdil “Arieli laulud”? 

See on lihtne, sest “Peadirigentide” sarjas tahetakse välja tuua eelmiste peadirigentide rolli. Kuna olen Hollandist ja samuti elanud mõnda aega Eestis, koostasin kava pooleldi Hollandi ja pooleldi Eesti nägu, pikkides sinna ka Tüüri “Missa Brevise”, mida EFK pole varem esitanud. Hollandi poolelt on kavas kahe kõige tähtsama helilooja pikemad teosed: Rudolf Escheri (1912-1980) “Rahu nägu” ja Frank Martini (1890-1974) “Arieli laulud”.

Viimane oli muidugi Šveitsi helilooja, aga ta on elanud 32 aastat  Hollandis − seega peavad hollandlased teda veidi ka enda omaks. Lisaks kolmele suuremale teosele kõlavad lühemad palad mõlema maa autoreilt: “Dopo la Vittoria” Arvo Pärdilt ja “Kolm prantsuse laulu” Jan Pieterzoon Sweelinckilt (1562-1612). Tegu on silla ehitamisega Hollandi ja Eesti vahel. “Arieli lauludes” kõlavad Shakespeare’i tekstid näidendist “Torm” ja Escheri teos “Le vrai visage de la paix” (“Rahu nägu”) on loodud Paul Eluardi sõnadele. Nii võib öelda, et Eesti osa on religioossem, Hollandi oma ilmalikum.

Mis olid teie esimesed sammud lapsepõlves teel dirigendiks saamisel?

Minu ema oli dirigent ja laulsin kogu aeg tema kooris. Kui sain 16, hakkasin laulma kammerkooris. Seal adusin, et tahan saada dirigendiks, ja suundusin õppima Rotterdami konservatooriumisse. Muusikuks saamine võib kulgeda vaevarikkalt, aga see võib olla ka väga ladus tee. Mul on olnud suur õnn oma tööd väga armastada, mulle meeldib töö kooridega − mulle pole olnud see vaevarikas. Olen õnneks ka edu saavutanud − töötades meeldivates riikides heade kooridega. Muidugi on tegu raske tööga, aga mul on olnud õnne.

Tulite äsja Tokiost. Kuidas teile reisimine sobib?

Muidugi ma reisin palju. Oma kõrges eas olen saanud pereisaks ja ning väikeste laste pärast ei tahaks ma olla pikemat aega kodust eemal. Aga pole küsimust, see kuulub paratamatult mu töö juurde: käin ära ja siis ma olen taas väga õnnelik, kui jõuan koju ja näen oma väikesi lapsi.