Erakonnal ei sobi valimistel peitu pugeda

18. mai 2017 

Erik Gamzejev.

Erakondadest on jäänud väljaspool riigikogu ja valitsust mulje kui vaid väikest hulka professionaalseid poliitikuid ühendavatest klubidest, mille mõju kohalikule elule on nõrk. Seetõttu ei kipu sügisel toimuvatel valimistel parteinimekirjadesse isegi paljud need kohaliku elu liidrid, kel parteipilet olemas.

Erakonnad võisid eeldada, et kui tekivad suuremad omavalitsused, siis paranevad ka nende võimalused kohalikel valimistel edu saavutada. Tegelikult on minemas vastupidi. Neli aastat tagasi võtsid suurematest linnadest valimisliidud võidu Pärnus, Raplas ja Jõhvis. Nüüd peavad valimisliitu pugemise plaani reformierakondlased Haapsalus, sotsid Narvas, keskerakondlased Saaremaal. Isegi värskelt IRLi esimeheks valitud Helir-Valdor Seeder kavatseb Viljandis kandideerida mitte oma erakonna, vaid valimisliidu nimekirjas. Vabaerakond on oma lipu all kohalikest valimistest sootuks loobunud.

See on kummaline olukord. Valimised on parteidele nagu olümpiamängud. Kuidas saab pidada tõsiselt võetavaks üleriigiliseks parteiks erakonda, kes kohalikel valimistel oma koondisega isegi starti ei tule?

Oleks ju mõeldamatu, kui Saksamaal jätaksid Angela Merkeli kristlikud demokraadid oma nimekirjad tegemata näiteks Leipzigi või Martin Schulzi sotsid Narvast pisut suurema Norderstedti linna Stadtvertretung´i valimistel. Sealgi on võimalus moodustada kohalikke kommunaalpoliitikale keskenduvaid valimisliite, ent seepärast ei jää üleriigilised erakonnad valimistest kõrvale.

Eelseisvad kohalikud valimised Eestis toimuvad uues olukorras, kus pärast omavalitsuste liitumist on valijate eelistusi varasemast keerulisem ennustada. Kahe-kolme liituva omavalitsuse populaarsel juhil võib olla taktikaliselt kasulikum teha üks liit, kui hakata omavahel konkureerima oma erakondade nimekirjas. Hoolimata sellest, et valimisliidud on parlamendierakondadega võrreldes ebavõrdses olukorras. Parteid saavad kampaaniakuludeks kasutada riigieelarvest prisket toetust, valimisliidud peavad kogu vajaliku raha ise kokku korjama.

See omakorda loob ohu, et endale sobiva koosseisuga volikogu ostavad endale mõned üksikud kohalikud oligarhid, kes loodavad valimistesse investeeritud raha munitsipaaltellimustega mitmekordselt tagasi teenida. Kui palju väiksemates kohtades ikka selliseid ettevõtjaid on, kes vaid aatelistel kaalutlustel on nõus valimistesse märkimisväärselt palju raha kulutama?

Kui riigikogu valimistel on mõtet ka kandidaatidel isiklikku raha kampaaniasse panustada, sest edu korral terendab vähemasti nelja aasta jooksul neljakordne Eesti keskmine palk, siis kohalikku volikogusse kuulumine on pigem auväärne hobi, millega kaasnev sümboolne tasu ei kata isegi tõsisema kampaania kulusid.

Piits ja präänik, millega inimesi kandideerima mõjutada, võib olla pigem töökoht kohalikus omavalitsuses või selle allasutuses. Pingutad valimistel ja tood hääli, säilib su koht, vastasel juhul ei pruugi. Selline administratiivne ressurss toimib sageli isegi paremini kui võimas kampaaniaeelarve. Osas omavalitsustes on selline süsteem paljude aastatega juurdunud.

Paljudele omavalitsusjuhtidele meeldib rääkida ikka sellest, et ega nemad poliitikaga tegele − hoiavad ainult tänavaid puhtana, koolimaja ja rahvamaja sooja ning valgena. Poliitikaks läheb aga siis, kui on vaja riigilt raha mõne kohaliku tee või spordiobjekti ehitamiseks. See omakorda on erakondadele vahetuskaup, millega mõnd linnapead või vallavanemat oma ridadesse meelitada.

Sel moel ongi erakondadel õnnestunud väljaspool suuremaid linnu kuidagimoodi kanda kinnitada. Mõlemal poolel on põhjust rahul olla. Vallavanem saab midagi tuntavat kodukandi jaoks ära teha ning sel puhul võib justkui frantsiisilepingus astuda erakonda ja selle lipuga lehvitada. Erakond on saanud maal endale ühe tugiisiku, kelle peale saab loota riigikogu valimistel selles ringkonnas.

Iseküsimus, kui palju sellisel skeemil maailmavaatega ühist on. Pealegi võib frantsiisilepingu partner vahetuda, kui erakond peaks riigis otsustamise juurest kõrvale jääma.

Leigus erakonnanimekirjade vastu kohalikel valimistel tuleneb ka sellest, et erakondade sisuline kandepind väljaspool riigikogu ja valitsust on nõrk. Formaalselt on piirkondlikud organisatsioonid enamikus omavalitsustes olemas, aga milline on nende tegevuse sisu ja mil moel see avalikkuses välja paistab? Nad on justkui unitõbe põdevad elukad, kes kupatatakse üles vaid valimiste eel.

Kui erakonnad tahavad kohalikul tasandil suuremat kaalu omada, siis tuleb neil pidevalt ka kohalikes küsimustes oma liikmete kaudu kaasa rääkida ja lahendusi pakkuda. Siis on võimalik kaasata inimesi, kes tahavad olla poliitiliselt aktiivsed, aga ei huvitu vaid ühekordsest silmakontrollist või värvilisest õhupallist, millega neid erakonda meelitati. Siis ei jääks ka kohalike valimiste eel kandidaatide pingid erakondadel nii lühikeseks, nagu nad praegu kipuvad mitmel pool olema.

Valimisliidud võiks jääda kandideerimiseks nendele inimestele, kes põhimõtteliselt ei soovi end ühegi erakonnaga siduda, kuid tahavad kohalikus poliitikas osaleda. Tähtis on, et valimistel ei jääks sobiva seltskonna puudumisel starti tulemata ükski inimene, kes tahab oma kodukandi paremasse käekäiku panustada.