Ema on õnnelik, kui lapsed on õnnelikud

15. mai 2017 TEET KORSTEN
Kadri-Ann Mänd: "Minul isiklikult on väga vedanud, sest olen saanud kasvada oma peres ja oma vanematega. Mind on väga palju aidanud vanematel kasvatada ka vanavanemad."

Kadri-Ann Mänd: “Minul isiklikult on väga vedanud, sest olen saanud kasvada oma peres ja oma vanematega. Mind on väga palju aidanud vanematel kasvatada ka vanavanemad.”

Emadepäeval võiks mõelda ka neile, kes emasid asendavad, sest igal lapsel pole õnne oma lihaste vanemate juures sirguda. Küsime viis aastat Narva-Jõesuu SOS lasteküla juhtinud Kadri-Ann Männi käest, mida saaks teha, et vanemateta jäänud lapsed siiski terviklikuks kasvaksid.

Kuidas tähistatakse Narva-Jõesuu SOS lastekülas emadepäeva?

Narva SOS lasteküla on venekeelne küla, mis asub veidi teistsuguses kultuuriruumis. Seetõttu on meil kaks olulist tähtpäeva: 8. märts, mil meie kingime oma emadele lilled, ja emadepäev, mil pered tähistavad seda oma kodus laste seltsis.

Meie emad on lasteküla emad, kes kasvatavad vanemlikust hooldusest ilma jäänud lapsi. Meil on kuus peremaja, mille rajas kunagi sotsiaalministeerium Euroopa rahaga, ning SOS lasteküla rendib neid. Ühes majas elavad puudega lapsed ja seal on tööl kasvatajad, ülejäänud majades on pereemad. Üks pereema on kuu jooksul ametis 21 päeva ja kui ta suundub vabadele päevadele, tulevad peremajja peretädid, kes pereema asendavad. Kõigil meie pereemadel on ka oma lihased lapsed, aga teoreetiliselt võib muidugi ka lastetu naine olla meie pereema. Näiteks Keila lastekülas on emasid, kes ongi asunud ametisse, sest neil endil pole lapsi, aga nad on ikka soovinud lapsi kasvatada.

Aga milles peitub lasteküla ja -kodu vahe? 

Kui tavalises lastekodus on kasvatajate süsteem, kusjuures igal lapsel on oma usalduskasvataja, siis meil on kasvataja vastutus pereema õlgadel. Pereema, kel on pere eelarve, mille raames ta majandab, tegeleb absoluutselt kõige sellega, millega tegeleb tavaline ema kodus. Ta käib lastega poes, õpib nendega, ühiselt koristatakse, tehakse süüa − kõik on nagu pärisperes. Pereema suhtleb kooli ja lasteaiaga, käib arenguvestlustel, käib lapsega arsti juures, vastutab tema kasvatamise eest.

Kui kaua on selline asendusema ja lapse suhe teie praktikas kõige pikemat aega kestnud? 

Meie küla läks SOSi alla aastast 2012 ja pereemad said igas majas olema alles aasta hiljem, sestap puudub meil pikaajaline praktika. Praeguse seisuga on meil kõige kauem koos oldud kaks aastat. Teoreetiliselt võib see koos olek kesta, kuni noor lõpetab kõrgkooli.

Kui tihedaks võib kujuneda side pereema ja kasvandiku vahel? 

Ideaalis võiks see olla väga tihe. Kui laps tuleb lastekülla, ongi pereema esmane ülesanne hakata temaga suhet looma, sest sellel ju kõik põhinebki. Muidugi on see perevanemale ääretult raske, sest laps on perest eraldatud, vastu tema enda tahtmist sealt ära võetud. Üldjuhul on sellisel lapsel selja taga suhteliselt karm elukogemus ja usalduse tekitamine on väljakutse. Usalduse tekkimine võtab aega ja mida vanem on laps, seda kauem.

Teismelisega on kõige raskem kontakti luua, sest ta on juba väljakujunenud isiksus. Ta pole enam harjunud kedagi usaldama ja et temani jõuda, võtab pikka aega. Mida nooremana laps tuleb, seda suurem on tõenäosus, et usalduslik kontakt tekib. Vähemalt Keilas ja Põltsamaa külades on pereemad nagu pärisemad ning lapsed kutsuvadki neid emadeks. Meie peredes seda veel pole, sest paljud lapsed on tulnud vanast Narva-Jõesuu lastekülast ja nad on harjunud kutsuma pereema nime − nüüd küll juba eesnime pidi. Väiksemad tulevad ja hakkavad pereema kutsuma vanemate laste järgi. Aga töö põhimõte on siiski emaks olemine.

Juriidiliselt oleme meie hooldavad vanemad, kohalikud omavalitsused (KOV) on juriidilised vanemad ja kuskil on ka bioloogilised vanemad, kes on samuti laste elus väga olulised inimesed. Meie laste puhul on nende bioloogiliste vanemate vanemaks olek kas peatatud või piiratud.

Kõik teie kasvandikud on pärit mitte-eesti peredest, aga kas ses pole vastuolu, et neid venekeelseina kasvatatakse, sest kujundlikult öeldes on riik neile ema ja riigikeel on ju eesti keel?

Meil on vene rahvusest lapsed veel sel põhjusel, et me ei leia eestikeelseid perevanemaid ja seetõttu pole meil ka võimalik vastu võtta eestikeelseid lapsi. Keeleküsimus on ka mulle väga suur mure. Keelekeskkond on Narva-Jõesuus venekeelne, perevanemad samuti, koolis pole eesti keele õpetamise tase eriti kõrge. Lapsed kasvavad nagunii oma bioloogilisest perest lahus ja kui nad peavad umbkeelsetena ellu astuma, on nende positsioon ühiskonnas veelgi nõrgem.

Kui lastekülla tööle asusin, oli seal koguni suhtumine, et töötajadki peaks suhtlema omavahel vaid vene keeles − koosolekul eesti keeles rääkinud pereema peale koguni kaevati. Õnneks on meil praegu tööl inimesed, kes vähemalt tahavad keelekursustele minna ja annavad oma suhtumisega lastele edasi lugupidamist Eesti vastu. Meil on ka inimene, kes käib peredes pärast kooli eesti keele lisatunde andmas.

Veel proovime palju sõita üle Virumaa ja näidata lastele Eestit, et julgustada neid integreeruma. Samuti on meil Keila lastekülaga plaanis korraldada lastevahetust. Palju sõltub perevanemast, milliseid väärtusi ta kannab. Perevanemad, kes on meil paar aastat olnud, on ise öelnud, et märkavad, kuidas lapsed muutuvad.

Millisena teie emadust näete? 

Näen emadust kahest aspektist. Üks on bioloogilised vanemad, kellest oleme tulnud, kellelt oleme saanud välimuse ja teatavad iseloomujooned. Meil on ka lausa seletamatu side oma bioloogilise perega. Teine aspekt on keskkond ja igapäevane suhtlus, millel on samuti oluline roll inimeseks saamisel ning kasvamisel. Inimese puhul on mõlemad aspektid olulised. Minul isiklikult on väga vedanud, sest olen saanud kasvada oma peres ja oma vanematega. Mind on väga palju aidanud vanematel kasvatada ka vanavanemad − ses mõttes olen ääretult õnnelik.

Kuidas üritab lasteküla lapsele tema bioloogilisi vanemaid asendada? 

Selleks, et laps kasvaks tervikuna ka meie külas, ongi väga oluline koostöö kasvatavate emade ja bioloogiliste vanemate vahel. Ainult nii saab laps tervikuks kasvada. Selle võimalikkus on hästi erisugune. Täiesti võimatu on see vaid siis, kui lapse vanemad on surnud. Ka bioloogilised vanemad on erisugused. On vanemaid, kes on lapsega seotud ja tunnevad tema vastu huvi. Siis on ka meie poolt väga oluline suhet toetada, et see ei katkeks. Vanem võib olla psüühilise erivajaduse või kriminaalse taustaga − nii on iga asi juhtumipõhine. Iga lapse puhul mõtleme läbi ning arutame KOViga, kes on need vanemad, kuidas peaks olema suhtlus nendega korraldatud ja kas see on üldse lapse huvides.

Kui on, küsime kindlasti ka lapse käest, ja lapsed enamasti tahavad oma bioloogiliste vanematega suhelda. Siis küsime KOVi käest, kas lapsevanem on valmis suhtlema. Korraldamise küsimus on, kas ja kuidas neid kohtumisi läbi viia. Kas tuleb bioloogiline vanem peremajja − seal on jällegi küsimus, millal ta sinna tuleks ja kuidas reageerivad sellele teised lapsed − või kui näiteks ema leiab, et see pole hea mõte, korraldame kohtumise väljaspool. Kolmas moment on, kes selle kohtumise juures peaks viibima.

Kui laps saabub, on see tavaliselt temale traumaatiline aeg ja mõni vajab kohanemisaega. Vanema külastus võib olla traumeeriv. Tihti hakkavad vanemad lubama, et võtavad lapse kaasa, ja laps on pidevas ootusseisundis. Laps tõrjub siis pereema, kes majas toimetab, ta ei tahagi tollega kontakti luua, sest tunneb, et reedaks sellega oma ema. Sestap on oluline talle selgitada, mis olukord on ja mis saab edasi. Kindlasti ei tohi aga bioloogilist vanemat lapse silmis halvustada.

Millise ettevalmistuse teie perevanemad saavad? 

Nad peavad läbima sotsiaalpedagoogika, -töö ja kasuvanemate koolituse. Meil on külas lepingulise töötajana ametis ka psühholoog, kellega saab vajaduse korral alati asju arutada. Kaks korda kuus toimuvad pereemadele tööjuhendamised pluss vajaduse korral individuaalsed supervisioonid, kus psühholoog tegeleb ka lastega.

Kui vaatame meie ühiskonda, siis üha vähem on abielusid, mis püsivad, ning teatavad jõud püüavad meile isegi sisendada, et traditsioonilised peremudelid on oma aja ära elanud. Selle tulemusena võib ju juhtuda, et vajadus lastekülade järele vaid suureneb?

Riikliku sotsiaalpoliitika suund ongi sinna, et perest eraldatud laste puhul on esimeseks variandiks kasupered. Teine variant on perepõhine hooldus ehk asenduskodu hooldus, mida lasteküla endast kujutabki. Raske on öelda, mis tulevikus saab, aga Ida-Virus ei näe, et peredest eraldamise vajadus lõpeks.

Mis teeb teid teie töös õnnelikuks? 

Õnnelikuks teeb, kui näen, et pered toimivad, et lastel on nendes peredes päriselt hea olla. Suur risk meie töös on läbipõlemisoht. Lapsed on keerulised, nad tulevad väga erisugustest peredest, väga erisuguses vanuses, ja sa pead neist igaüheni jõudma. Sa pead looma iga lapsega suhte, ja see pole üldse mitte kerge − see on ääretult keeruline. Kõige olulisem ongi, kuidas saan lapsi perevanemate kaudu aidata. Et nood oleks võimalikult terved, koolitatud, tööjuhendatud ja oma ala professionaalid. Üks asi on soov lapsi aidata, neid armastada, aga on ka inimesi, kes tulevad tööle ja ootavad, et lapsed oleks neile tänulikud. Neile võib olla pettumus, et ei olegi nii − et lapsed võivadki sind vabalt pikalt saata ja üldse mitte tänulikud olla.

Suhtumise “kuidas nad ei mõista tänulikud olla?” juures võib kergesti läbi põleda. Need lapsed ei saagi tänulikud olla, sest nad on oma perest ära võetud, vanematest lahutatud ja nad ei taha kedagi muud. Alguses pole lapsed harjunud ja kui suhet pole loodud, on nõnda raske leida nuppu, et nendeni jõuda − see võtab aega. Perevanem peab kõigeks selleks valmis olema. Tal peab olema meeletu kannatlikkus, paindlikkus, väga suur empaatiavõime, andestamisoskus. Teisiti pole sel alal töötada võimalik.

Mis teid ennast emana õnnelikuks teeb? 

Emana teeb mind samuti õnnelikuks, kui minu lapsed on rõõmsad, rahulikud ja õnnelikud. See, kui tunnen, et mul on oma lastega kontakt, nad usaldavad mind, ongi kõige suurem õnn.

Kas Eestis on hea lapsevanem olla? 

Arvan, et päris hea on olla. Kas või juba selle pärast, et kui laps sünnib, saad poolteiseks aastaks koju jääda. Noored võivad seda iseenesestmõistetavaks pidada, aga teiste riikidega kõrvutades on see suur asi, et laps ei pea kohe sõime või lastehoidu minema. Kui laps sirgub, on lasteaed samuti väga kvaliteetne: lapsed saavad korralikult süüa, nendega tegeldakse, neid arendatakse, nad magavad korralikes voodites. Lasteaiasüsteemi olemasolu aitab emadel tööle naasta. Samuti on haridussüsteemis valitsev võrdsus väga positiivne.