Naine, kes jõuab teha mitme inimese töö

7. mai 2017 SIRLE SOMMER-KALDA
"TEEME ÄRA": Krista Pedak loodab, et kõik talgud, mis on kirja pandud, ikka toimuvad. Vähemalt ilmataat paistab igakevadist ettevõtmist soosivat.

“TEEME ÄRA”: Krista Pedak loodab, et kõik talgud, mis on kirja pandud, ikka toimuvad. Vähemalt ilmataat paistab igakevadist ettevõtmist soosivat.

Krista Pedak veab Ida-Virumaal “Teeme ära” talguid ja hoolitseb selle eest, et Eesti Vabariigi sajas sünnipäev jõuaks igasse külla. Palgatööd teeb ta Ida-Viru ettevõtluskeskuses vabaühenduste nõustajana. 

 

Milline tuleb sinu talgupäev − kas tööd vihtudes või pabistades, kuidas kõik üle maakonna sujub? 

Natukene muretsen sellepärast, kas kõik talgud, mis on kirja pandud, ikka toimuvad. Mõnedel on ootused osalejate hulgale suhteliselt suured, näiteks Narvas on mitmed talgud, kuhu oodatakse 200 osalejat.

Samas on rõõmustav, et linnad on lõpuks kaasa tulnud. Kui “Teeme ära” kümme aastat tagasi alguse sai, pühendusin maale, küladele ja seltsidele − sealt hakkas asi liikuma. Tõnu Leitsmaa [vahepealne koordinaator − toim.] on teinud linnades väga head tööd. Või on talgute maine nii palju tõusnud. Või meelitavad talgujuhi stardipaketid.

Aga olgu see porgand, mille peale inimesed jooksevad, mis tahes − talguid on Ida-Virumaal veidi rohkem kui eelmisel aastal. 140 talgujuhti on end üles andnud ja keskmiselt on ühe talgu kohta 15 osalejat, kes soovivad oma elukeskkonda paremaks muuta. See tähendab, et väljas on umbes 2000 inimest. Ida-Virumaa kohta on seda muidugi vähe.

Olen mõelnud, et meil on linnades nii palju asutusi, kes võiksid oma kollektiiviga midagi ära teha, nagu kunagi töötukassa. Kas või see peen riigiametnike klubi − tehku midagi head selle linna jaoks, kus töö tõttu suurem osa nädalast veedetakse. Selle asemel, et teha ülbeid märkusi siinse elukeskkonna kohta.

Aga küsimuse juurde tagasi tulles − oma külas [Krista on Avinurme vallas asuva Adraku küla vanem − toim.] on ka ikka talgud. Oleme neid aastaid teinud, näiteks oja süvendanud ja püstkoda ehitanud. Aga eelmisel aastal jäi talgupäev vahele, sest ei sobinud kuupäev ja polnud ka head mõtet, mida võiks veel korda teha.

Küla on aastatega juba läikima löödud?

Tegelikult ta nii korras ei ole ja tagantjärele mõeldes oleks võinud ikkagi midagi teha. Aga sel aastal on tekkinud uued mõtted just tänu sellele, et “Teeme ära” talgute ideoloogia on muutunud. Seekord on keskendutud EV100-le, lipuväljakutele, noortele ja turvalisusele.

Meie talgud on küla lipuväljakul. Tegelikult see polegi lipuväljak, aga see sõna kõlab väga ilusasti, ja meil on seal isegi kaks masti üleval. Ühes on Soome sõprusvallast tulnud külaliste auks lehvinud ka Soome lipp. Lipumastide ümbrus on vaja korda teha, sest järgmisel aastal on tulemas küla aastapäev − esmamainimisest möödub 420 aastat.

Kasutame praegu külainimeste kooskäimiseks ühte ojaäärset eramaad, kus lisaks lipumastidele on tantsu- ja laululava, püstkoda, natukene eemal veel võrkpalliväljak, kiik ja külakivi.

Kui palju on Adraku külas üldse hingelisi, kes sinna kokku käivad?

80 ümber. 20 aastat tagasi oli meid 136. Aga oleme uhked oma küla üle, sest meil on igal aastal sündinud lapsi, eelmisel aastal lausa 2. See on ümbruskonna küladest üks väheseid, kus lapsi sünnib. Iga tita saab kingituseks õunapuu ja “Tere tulemast!” kaardikese. Viimase saavad ka kõik need, kes meie külla kolivad.

Sina oled ka sinna kolinud, mitte n-ö sünnijärgne külaelanik.

Jah, mina olen sündinud Kolga-Saka külas, aga sel suvel saab Adrakul juba 30 aastat.

Läksid mere äärest metsa.

Jah, olengi rändur. Kooli läksin ka Võrumaale, et kogeda teistsugust elu, vahepeal töötasin Vormsi saarel. Adraku külla sattusin nii, et töötasin Peipsi kolhoosis, mis ühines Avinurme kolhoosiga. Sealt sain Ulvile korteri ja pärast ostsin kolhoosi abiga maja, kus ma praegu elan.

Rännuinimesena oled Adraku külla ankrusse jäänud − mis sind seal hoiab?

Ei oska seda päris täpselt öelda. Ega 30 aastat ühes külas elamine sind veel omaks tee. Mingil moel olen siiski oma, kuid kuna mul ei ole teiste elanikega ühiseid mälestusi vanadest aegadest ega sugulasi seal, siis see on õhkõhuke piir, mis mind nendest eristab. Aga olen tähele pannud, et inimesed, kes julgevad elus teha muudatusi ja rändama hakata, on palju aktiivsemad kui need, kes on kogu aeg ühes külas olnud.

Nii et iga küla vääriks oma rändureid?

Kindlasti. Värske veri, uued mõtted, kogemused ja kontaktid, mida kaasa tuuakse, on väärtuslikud. Põlised külaelanikud vaatavad, et las ta siis toimetab: kui kutsub, tuleme, vahel ei tule ka, on tähtsamaid asju ajada. Nii, nagu igas külas.

Maaelu kohta öeldakse, et see on luksus, mida saavad lubada ainult väga töökad või väga rikkad. Mida sinule maaelu tähendab?

Minule on maaelu lihtsalt minu elu. Kui sa oled sündinud maale, siis neid juuri ei anna päriselt katki raiuda.

Paljud keskealised inimesed mõtlevad külades, et võiks minna linna mugavama elu peale, aga nad ei saa oma majadest lahti ja see hoiab neid kinni. Sest kui sa maal elad, siis sul on sund hoida korras oma koduümbrus ja tee, varuda talvepuid, muretseda sellepärast, kas on elekter ja ühendus maailmaga. Korteris elades sa sellele üldse ei mõtle.

Aga ma kujutan ette, et need inimesed kaotaksid linna kolides väga palju, sest kui sul on sund midagi teha, siis sa oled elus. Mõtled küll, et linnas hakkan nüüd käima…. Linn neelab sind teistpidi alla ja tühja sa hakkad teatris või näitusel käima! Kui sa maalt ei käi, siis sa linnas ka ei lähe. Selleks peab olema nälg.

Näiteks minu nälg on korvpalli- ja võrkpallivõistlused ning ma käingi neid Tartus vaatamas. Või Rakveres teatris. Maalt saab ka igale poole sõita.

Ja töö, millest maal ei pääse, sind ei peluta? 

Ei, see on nii loomulik.

Puhkusegi pidid sa võtma kõige kibedamal aiatööde ajal.

Jah, praegugi on mul puhkus. Teen seda, sest aed pakub mulle rõõmu. Olen ju elukutselt agronoom.

Kui talgupäev jääb selja taha, on sul kohe järgmine suur ettevõtmine, millele tähelepanu koondada. Oled ettevõtmise “EV100 igas külas” Ida-Viru koordinaator ja hoolitsed selle eest, et Eesti sünnipäevapidu jõuaks võimalikult paljudesse küladesse.

Olen lubanud külaliikumisele Kodukant, et 20 üritust Ida-Virumaalt tuleb. Minu ülesanne on teemat kogu aeg üleval hoida.

Küladelt oodatakse, et nad viiksid ellu mõne toreda idee, mis oleks kingituseks nii Eestile kui kogukonnale. Kas Ida-Viru külad on olnud agarad kingituste väljamõtlejad?

Inimesed veel väga ei haaku sellega − 2018 tundub kaugel. Olen rääkinud külaseltside esindajatega, kes ütlevad, et mõtteid on. Näiteks on soov mänguväljakut või spordiväljakut korrastada. Aga selliseid säravaid mõtted nagu saja kiigega kiikla rajamine või saja kirsipuu istutamine pole veel meie küladest tulnud.

Võib-olla paneb mõtted liikuma kodanikuühiskonna sihtkapitali taotlusvoor, mis lubab 300 kuni 1500 eurot n-ö kingiraha. Projekte kingituste elluviimiseks saab esitada 6. juunini.

EV100 Kodukandi programmi koordinaator Merle Jantson on tabavalt öelnud: Eesti sajanda sünnipäeva pidu peaks olema selline, et järgmisse päeva jääks sellest rohkem kui ainult koristamise rõõm.

Olen täiesti nõus, et peaks jääma midagi püsivamat. Algul oli EV100 pealkiri “Pidu igas külas”, aga see võeti kohe maha. Uus lähenemine on palju sisulisem.

Mida Adraku küla Eestile ja iseendale kingib?

Meil on tegelikult kaks ideed. 1999. aastal said pildistatud kõik küla majad. Nüüd tahame teha teise ringi ja pildistada koos inimestega, kes seal elavad, ning panna nii vanadest kui uutest piltidest kokku albumi.

Teine idee on korraldada koos nelja külaga laste maapäev. Kuna liigume haldusreformiga Jõgevamaa poole, kutsume kahepäevasesse laagrisse ka uute valdade lapsed. Sellest, mida lapsed maaelust arvavad, võiks sündida üks film.

Mõlemad on jäädvustamise projektid.

Jah. On veel üks idee, mida arutasime korra Avinurme külavanemate kojas − jagada sada aastat kümnenditeks ja iga küla valib 10aastasest perioodist ühe sündmuse, millest rääkida.

Kõlab nagu EV100 teatrite projekt “Sajandi lugu” − igal kuul sünnib lavastus, mis käsitleb viimase saja aasta ühte aastakümmet. 

Jah, kusjuures meil tekkis see mõte enne teatrite projekti. Arvan, et võiksid olla märgilised kompaktsed lood, mis ei vaja suurt ettevalmistust. Näiteks kanda uuesti ette 25 aasta tagused vabaduslaulud ja selleks mõni koor appi kutsuda. Või lavastada kolhoosi asutamine. On veel inimesi, kes mäletavad, kuidas seda tehti. 1940. aastad oli huvitavad.

Oled ju ise sõjaaegne laps ja tead, millest räägid.

Jah. Mäletan, kuidas meie koju tulid ümberkaudsete talude inimesed ja rääkisid kolhooside asutamisest. Inimestel oli mure, mis neile alles jäetakse ja kui palju lastakse teha. Liikus igasuguseid hirmulugusid, näiteks majadest, mis veetakse keskusesse kokku.

Minu ema oli jäänud sünnitalu pidama. Ta kündis, äestas, vedas vilja, käis hobusega veskil jne. Mängis trompetit pealekauba. Talus olid lehm, sead, kanad ja lambad, aga neid oli liiga vähe, et ära võtta. Hobune oli see, kelle pärast minu ema nuttis.

Millise diagnoosi paned maaelule praegu, Eesti sajanda sünnipäeva lävel?

1930. aastatel läksid küladest väga paljud inimesed linna, aga tuumik jäi alles. 1940. aastatel küüditati inimesi, aga tuumik jäi alles. Kui 25 aastat tagasi hakkasid inimesed suurte muutuste tõttu vaikselt ära liikuma, jäi tuumik ikka alles, ja on ka praegu.

On selliseidki külasid, mis jäävad tühjaks, järelikult ei olnud seal nii kõva verd või olid muud tingimused ebasoodsad. Aga üldiselt elab küla üle kõik ajad.

Ma ütleksin, et praegu on hea elada. Meie külas erilisi probleeme ei ole. Tee on tolmune − okei. Nii kaua kraabime vallavanema ukse taga, kuni saame sinna uue katte. Elekter ja internet on, buss ka veel käib, auto on peaaegu igas peres. Lapsi kooli viiakse, kool on heal tasemel. Need, kes on tööd tahtnud teha, teevad tööd − Avinurmes ei ole sellega muret.

Sina sõidad palgatööl käimiseks päevas maha üle 150 kilomeetri, lisaks veel ports vabatahtlikku tööd. Ometi võiksid pensionärina kodusel diivanil jalgu kõlgutada ja oma suurt aeda imetleda.

Ma tean täpselt, mis minuga juhtuks, kui ma kodus oleksin. Ma teeksin aias tööd edasi, loeksin juturaamatuid, vaataksin telekat, käiksin teatris ja korvpallivõistlustel, aga sellest kõigest oleks elamiseks liiga vähe.

Kui ma töö juures ütlen, et ma vist uuel aastal enam ei tule, siis Pille [ettevõtluskeskuse juht Pille Sööt − toim.] alati karjatab: “Mida sa seal kodus tegema hakkad? Sul hakkab seal igav!” Ja nii oleks. Ettevõtluskeskuses on noored inimesed ümberringi, kellel on kogu aeg väga huvitavad asjad käsil. Hakkaksin sellest puudust tundma.