“Provintsitraagikute” päevased etendused on juba välja müüdud

7. mai 2017 TIIA LINNARD
Anne Reemann ja Hannes Kaljujärv on Kukruse suveteatri meeskonnas esimest korda.

Anne Reemann ja Hannes Kaljujärv on Kukruse suveteatri meeskonnas esimest korda.

Kukruse suveteatri uuslavastus “Provintsitraagikud” jõudis proovisaali ja ühes sellega näitlejad Hannes Kaljujärv, Anne Reemann, Ülle Lichtfeldt ja Arvi Mägi.

 

Rakvere teatri kinomaja saal.

Saalis on laud ja laua ümber näitlejad.

Ja lavastaja.

Ja kunstnik.

Ja muusikaline kujundaja.

Kohtla vallavanem ka.

Kukruse mõis asub nimelt Kohtla vallas.

See on uue lavastuse meeskonnal esimene kord kokku saada.

EILI NEUHAUS (lavastaja, istub laua otsas, vaatab rääkides aeg-ajalt üle prillide): “Mul on au avada uus teatrisuvi ja jagada teile laiali tekstiraamatud.”

Kukruse mõisa seitsmes teatrisuvi toob lavale Anton Pavlovitš Tšehhovi kaks lühikomöödiat − “Juubel” ja “Abieluettepanek” −, mis on lavastaja tahtel saanud ühise näitemängupealkirja “Provintsitraagikud”.

EILI: “Võib-olla ütlete juba pärast esimest lugu head aega ja lähete minema. See on lubatud.”

Eili lavastab Tšehhovit esimest korda ja ta natuke pabistab.

Tegelikult on see leebelt öeldud, et ta natuke pabistab.

Eili pabistab palju, ta ongi pabistaja tüüp.

ETTI KAGAROV (Kohtla vallavanem, riigikoguski ära käinud; kohkunult): “Ei ole lubatud!”

Refrään, mis kordub armsasti

Kuna Hannes Kaljujärv − Vanemuise teatrist − ja Anne Reemann − Tallinna linnateatrist − mängivad Kukruse suveteatris esimest korda, seletavad Ülle Lichtfeldt ja Eili, miks nad üldse Kukrusel teatrit teevad.

ÜLLE: “Ühte lavastust mängitakse mitu suve, saalid ikka täis. Aga kõige olulisem põhjus − suveteatri meeskonda kuuluvad inimesed. Te saate neid häid inimesi tundma.”

See on muusika Etti kõrvadele ja palsam tema hingele.

Kukruse suveteatri on Etti ellu kutsunud, see on tema lapsuke.

Eili räägib igal aastal, et kõik, rohkem ta Kukrusel ei lavasta. Et aitab küll, mõisa võimalused on ammendatud. Et see on viimane kord.

See on nagu refrään, mis salmide vahel imearmsasti kordub.

Kordub seegi kord.

EILI: “Ma ütlen alati, et see on viimane lavastus. Võib-olla ongi seekord viimane.”

ETTI: “Seda juttu me oleme kuulnud seitse aastat juba!”

Õnneks on see vaid jutt.

Läheme külla!

Kukruse suveteatri juhtlause on tänavu “Läheme külla!”.

Teater lähebki esimest korda külla. Lavastust “Kui seda metsa ees ei oleks”, mida mängiti Kukrusel kaks suve, minnakse sedapuhku Tallinna külje alla Saku mõisa mängima.

Hea lavastus on, Eduard Salmistu pälvis sealse osatäitmise eest Eesti teatriaasta auhinna.

“Provintsitraagikud” tuleb lavale aga hoopistükkis Ontika mõisas, mis kuulub Soome edukale mäesuusatajale, maailmameister Kalle Palanderile.

Eilil, kes on Kukruse mõisas paremaid mänguvõimalusi otsides kõik nurgatagusedki läbi kamminud, on seal avastamist küllaga.

Eili tutvustab Kaljujärvele ja Reemannile võõraid inimesi, alustades muusikalisest kujundajast ja valgustajast Valeri Sõrtšenkost, kes teeb Jõhvi venekeelses teatris Tuuleveski sama tööd.

EILI: “Tema on minu parem käsi. Temata ma vene lugusid teha ei saa. Me oleme 2009. aastast tuttavad.”

Vene klassikud

Eili on lavastanud Nikolai Semjonovitš Leskovi ja Aleksei Maksimovitš Peškovi, keda tuntakse rohkem Maksim Gorki nime all. Ta on lavastanud Aleksandr Nikolajevitš Ostrovskit ja Juri Markovitš Nagibinit ja Nikolai Aleksejevitš Nekrassovit ka.

Nüüd flirdib ta Tšehhoviga.

Need vene mehed on Eili pea ikka puhta segi ajanud.

Eili tutvustab veel Irina Marjapuud, kunstnikku, kes laulab ja tantsib ka, kui vaja on.

EILI: “Tema on minu vasak käsi. Multitalent. Neljas lavastus mul temaga koos teha.”

Eili ütleb veel.

Ütleb, et Kukruse mõisateatri kambaga läheks ta luurele või kuhu tahes.

Me kõik vajame armastust

Hannes Kaljujärv ütleb lõunaeestlasena, et Kukruse suveteater on pildil.

Et seda teatrit tuntakse.

Kaljujärv mängib esimeses loos Šiputšinit, Andrei Andrejevitši, kes on vastastikuse krediidi ühingu juhatuse esimees.

Veel mitte vana.

Kannab monoklit.

Teises loos mängib ta Lomovit, Ivan Vassiljevitši, tervet ja prisket, kuid väga haigusekartlikku meest.

Lichtfeldt mängib esimeses loos 25aastast, teises 64aastast naist.

Asi see ära ei ole!

Reemann on esimeses osas 60aastane, teises 20 aastat noorem.

Arvi Mägi tekstiraamatus on esimeses osas tema tegelaskuju nime taga remargid “ägestub”, “köhatab kurjalt”, “rangelt”, “trambib jalgu”. Ta karjub: “Välja! Võtke kinni! Tehke tuupi! Tapke ära!”

Teises osas saab temast leebe mõisaomanik, kes tahab oma tütrekese ruttu mehele panna.

EILI: “Need lood räägivad sellest, et me kõik vajame armastust. Aga kui seda ei leita, hakatakse süüdistama teisi, mitte iseennast.”

Dialoog

Milliseid imearmsaid dialooge võiks pakkuda lavastuse teine osa, mis kannab pealkirja “Abieluettepanek”?

Selliseid!

MÄGI: “Mis? Mina − intrigant? (Karjub.) Vait!”

KALJUJÄRV: “Intrigant!”

LICHTFELDT: “Poisike!”

MÄGI: “Tattnina!”

KALJUJÄRV: “Vana rott! Jesuiit!”

MÄGI: “Pea suu, muidu ma lasen su roojase püssiga maha nagu põldpüü!”

LICHTFELDT: “Kehkenpüks!”

Ja siis veel selliseid.

KALJUJÄRV: “Preili, ma palun teid, olge vait… Mul läheb süda lõhki… (Kisendab.) Vait!”

REEMANN: “Ei ole! Enne tunnistage, et Strelka on sada korda parem kui teie Belka!”

KALJUJÄRV: “Sada korda halvem! Et teie koeranäss kärvaks!”

REEMANN: “Aga teie lollil klähvitsal polegi vaja kärvata, ta on niigi juba poolsurnud!”

Ja lõppu veel üks lause.

MÄGI: “Miks ma küll endale kuuli pähe ei lase? Miks ma pole veel oma kõri läbi lõiganud? Mida ma ootan? Andke mulle nuga! Andke mulle püstol!”

Kui lugu läbi ja tekstiraamat kinni pandud, ütleb Lichtfeldt, et see on hull lugu küll, päriselt.

Et naised kohe oskavad mehi hulluks ajada.

Ja küsib rõõmsal häälel: “Eili, millal järgmine proov on?”

“Provintsitraagikud” esietendub Ontika mõisas 19. juunil. Antakse 13 etendust, neist päevased on juba välja müüdud.