Kas vastutab kiivri kandja või selle andja?

6. mai 2017 SIGRID NURM, Viru ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Sigrid Nurm.

Üldiselt arvatakse, et tööõnnetus on midagi, mis puudutab enamjaolt rasketööstust, tavainimene sellega kokku ei puutu ja selle kohta käiv kuiv statistika emotsioone ei tekita. Tegelikult nii ei ole. Tööõnnetused puudutavad meid kõiki.

Eelmine, 2016. aasta oli kümnendi tööõnnetusterohkeim. Tööinspektsiooni statistika kohaselt toimus Eestis 26 surmaga lõppenud ja 1019 raske kehavigastuse kaasa toonud tööõnnetust. Raske kehavigastus karistusseadustiku mõttes tähendab töövõime kaotust vähemalt 40%. Rääkimata tuhandetest kergematest juhtumitest. Seejuures on kuklas vasardamas teadmine, et Eesti elanikkond on vananemas ja tööealiste hulk aasta-aastalt väheneb.

Kas tööõnnetuste põhjused peituvad lohakalt tööülesandeid täitvas töötajas või hoopis tööandjas, kes ei ole töökohta piisavalt ohutuks kujundanud? Põhjusi tuleb otsida mõlemast. Kuigi seadusandja on pannud tööandjale hulgaliselt kohustusi, alustades riskide hindamisest töökohal ning lõpetades väga konkreetsete suunistega isikukaitsevahendite sobivuse või mõningate näitajate piirnormide kohta, ei tohi ka töötaja tööohutust puudutava tegevuse juures passiivseks jääda.

Kui tööandjale heidetakse õnnetuste puhul ette eelkõige tegevusetust tööohutuse tagamisel, siis töötaja kohustus on talle antud isikukaitsevahendeid korrektselt kasutada. Tööõnnetuste hulga ja nende tõsiste tagajärgede taustal ei saa lootma jääda, et ühiskonna teadlikkus iseenesest tõuseb. Avalik arutelu ja töötaja julgus nõuda tööd turvalisemaks muutvaid abivahendeid peavad olema iseenesestmõistetavad.

Töösuhe on alati kahepoolne. Kohustused ja vastutus ei saa lasuda ainult ühel osapoolel. Kuna töötaja on töösuhtes alati nõrgem pool, peab tema kaitse oma kohuseks võtma riik. Ainult seadused ei muuda aga ühegi töölise tööpäeva ohutumaks. Neid tuleb ka järgida. Seaduses sätestatust kinnipidamist peavad silmas pidama nii tööandjad kui ka töötajad.

Näiteks peavad tööplatsil olema eraldatud jalakäijate ja rasketehnika liikumistsoonid. Kuid kui tööandja seadust rikub ja töötajad omalt poolt sellele tähelepanu ei juhi, tekibki ohtlik olukord. Kriminaalmenetlus, mis on alustatud, uurimaks rasketehnika alla jäänud töötaja hukkumist töökohal, on ju hilinenud reageerimine tekkinud olukorrale. Kellegi karistamine ei too tagasi kaotatud tervist või koguni elu. Tööandja ei saa kergekäeliselt suhtuda töökohal valitsevatesse tingimustesse. Ilmselgelt ei taga tööohutust töötajale esimesel päeval antud sajaleheline juhend, kus kirjeldatakse, mida, kus ja kuidas teha ning mis tegemata jätta.

Tööohutuse tagamine ettevõttes peab olema igapäevane protsess, kuhu kaasatud spetsialiste huvitab ka tegelikkuses tööprotsessi ohutus. Tööohutuse kindlustamine ei saa piirduda vaid formaalse dokumentide vormistamisega. Ohutusjuhendid, mis peaksid tagama tööohutuse, on sageli väga teoreetilised, sisaldades keerulisi erialaseid termineid, ning nende maht on niivõrd suur, et nende läbitöötamine jääb sageli pinnapealseks. Allkiri töötaja juhendamise kaardil ei näita sageli seda, et töötaja ka tegelikkuses tööprotsessist aru on saanud, veel vähem mõistnud ohtusid, mis teda töötamisel ähvardavad.

Mida arvata tööandjast, kelle väljastatud ohutusjuhendis ketaslõikurile sisaldub punkt, et seadmel on seestpoolt avatav uks ja ohu korral on võimalik sellest väljuda? Selge, et tegelikkuses ei ole see tööandja ohutuse tagamiseks üldse vaeva näinud. Siinkohal selgitus lugejale, et ketaslõikur on käsitööriist ja sellesse mahtuv töötaja kuuluks muinasjutumaailma.

Statistika kohaselt juhtub 35% tööõnnetustest uute töötajatega. See näitab selgelt, et tööprotsesside kirjeldus ja koostatud dokumendid ettevõtetes ei ole piisaval tasemel ning uus töötaja ei pruugigi oma teadmatuses näha neid ohte, mis kogenud töötajale on iseenesestmõistetavad. Samas ei saa tööohutuse tagamine piirduda ühekordse pika ja põhjaliku juhendamisega. Tööandja kohustus on süstemaatiliselt kontrollida töötajate teadmisi, töövõtteid ja töökeskkonda, tuvastamaks, kas kõik vastab normidele ja kas tööprotsess on ohutu.

Kui uued töötajad saavad viga teadmatusest, siis pikema staažiga töötajal tekkiv rutiin on õnnetuste tekkepõhjustes samavõrra oluline ning sageli ka palju ohtlikum. Uue töötaja tähelepanu on alati teravam kui sama masinat kümme aastat kasutanud töötajal. Mida paremini õpib inimene rutiinset tööd tehes tööprotsessi tundma, seda sagedamini kipub ta ennast üleliia usaldama ja rohkem riskima. Seetõttu ei tohi tööohutusalane koolitamine olla suunatud ainuüksi uutele töötajatele, vaid peab hõlmama kogu töötajaskonda ja seda sagedamini kui kord kümnendi jooksul.

Mitte keegi meist ei mõtle hommikul tööle minnes, et tema on see, kellega täna midagi juhtub. Õnnetuste vältimiseks on oluline, et töösuhte mõlemad pooled võtaksid endale aega, mõtestaksid oma tööprotsessi ning hindaksid ausalt ja erapooletult riske. Töökeskkonna parandamine ei saa jääda ressursinappuse või hoolimatuse taha. Iga raskelt viga saanu on kaotus mitte ainult konkreetsele tööandjale, vaid meile kõigile.Seega vastus küsimusele, kes on tööõnnetuses süüdi, on lihtne: vastutus on ühine. Eesmärk on liikuda parema töökeskkonna poole ja see ei peaks toimuma läbi kriminaal- või haldussunni vahendite. Kui kiivri andja teadvustab, et tema suurim väärtus ettevõttes on kiivri kandja, võidavad sellest nii konkreetne ettevõte kui ka kõik ülejäänud ühiskonnaliikmed.