Viivikonna umbsõlm

6. mai 2017 

Kui käimasoleva haldusreformi järel jääks Viivikonna ja Sirgala ikka veel Kohtla-Järve osadeks, siis oleks täiesti õigustatud küsimus, mis mõtet sel reformil üldse on.

Kohtla-Järve linna administratiivne jaotus on üks tänapäeva Eesti suuremaid haldusanomaaliaid. Et kunagisi kaevuriasulaid, mis asuvad omaette saarekestena keskusest poolsada kilomeetrit eemal, pole veerand sajandi jooksul õnnestunud ühendada nende omavalitsustega, millega nad piirnevad, näitab nii keskvõimu saamatust kui ka naaberomavalitsuste nõrka koostöötahet ja -võimet.

Ega nüüdki veel milleski kindel saa olla. Kohtla-Järve tegi oma loovutusotsuse küll ära, kuid Vaivara ei kiirusta sugugi seda kingitust “oma majja” sisse laskma. Ollakse justkui piirivalvurid, kes kontrollivad, kas riiki sisenejal endal on ikka kaasas piisavalt raha, et ise toime tulla.

Terve mõistuse huvides võiksid Kohtla-Järve ja Vaivara võimud siiski laua taga selgeks rääkida, millised on mõlema poole soovid ja kuidas oleks võimalik kokkuleppele jõuda. Kui Kohtla-Järve võimude väitel kulub Viivikonna ülalpidamiseks aastas vaid 20 000 eurot, siis võiks ju isegi kahe aasta raha kaasavarana kaasa anda. See oleks suhteliselt väike kaotus, võrreldes sellega, kui praegune ühinemine peaks toppama jääma ning Viivikonna oleks veel ka kümne aasta pärast Kohtla-Järve osa.

Praegu tundub, et läbirääkimiste asemel panustatakse rohkem sellele, et küll riigihalduse ministrist oma poiss Miša Korb asja jonksu ajab sellisel moel, kuidas Kohtla-Järve tahab. Tasub arvestada, et see ei pruugi nii minna.