Eesti sünnipäev kui ühiskonna liitja

4. mai 2017 ERIK GAMZEJEV, peatoimetaja

Erik Gamzejev.

Eesti Vabariigi 100. sünnipäev on erakordselt hea võimalus teha ära suur osa sellest tööst ühiskonna liitmisel, mis varasemal paarikümnel aastal pole soovitud moel õnnestunud.

Terve eelmise nädala täitsid meediakanaleid 10 aastat tagasi toimunud pronksiöö meenutused. Õige pea jõuab kätte 9. mai koos Georgi lintidega ning see annab taas põhjust rääkida erisugustest arusaamadest ja ühiskonna lõhestumisest. Samale probleemile viitavad ka rutiinsed uuringud, kus mõõdetakse usaldusväärsust Eesti riigi institutsioonidele. Kui päästeameti ning politsei suhtes on eestlaste ja venelaste toetus ühtemoodi kõrge, siis kõigi teiste puhul on käärid silmatorkavalt teravad. Nii on see olnud väikeste kõikumistega juba palju aastaid. Tugevasti erineb siin elavate eestlaste ja venelaste suhtumine ka NATO liitlasvägede Eestis kohaloleku küsimusse.Nende tõsiasjade taustal on väga lihtne kuulutada kogu senine lõimumistegevus läbikukkunuks. Tegelikult ei tasuks sedavõrd mustvalgeid hinnanguid anda ega meelt heita. Oluline on arvestada, et teistsuguste juurte, kultuuri ja infoväljaga inimeste silmanähtav kohanemine Eestiga ei toimugi ei viie ega kümne aastaga, vaid pigem põlvkondadega.

Kui võrrelda praeguseid hoiakuid veerandsajanditaguse ajaga, siis tulevad muutused selgemalt esile ja suuremas osas on need toimunud ikkagi kooli kaudu.  Üha rohkem vene lastevanemaid soovib panna oma lapsi eesti lasteaedadesse ja koolidesse. Nad teavad seejuures, et see nõuab nii nende lastelt kui neilt endilt rohkem pingutamist, kuid aitab samas tulevikus Eesti riigis paremini toime tulla. Kooli kaudu avardub suhtlus- ja silmaring, peale eesti keele oskuse omandamise jõutakse lähemale ka Eesti kultuurile ja ajaloole.

Mitmetel Ida-Viru koolidel on aastakümneid olnud tavaks korraldada oma rahvatantsupidusid. Eesti rahvariietes tantsib ka rohkelt vene lapsi. Ei tasu numbrit teha sellestki, kui mõnel neiul esimestel pidudel seejuures nägu matrjoškat meenutava tugeva meigikorraga kaetud. Järgmine kord ilmselt enam ei ole. Kuigi sellekohast statistikat ilmselt pole, võib eeldada, et tänavu suvel toimuval noorte laulu- ja tantsupeol osaleb vene noori märksa rohkem kui varem. Sinna ei minda mitte sunniga, vaid sellepärast, et meeldib.

Ka hoiakuid NATO suhtes aitab kõige paremini muuta isiklik vahetu kokkupuude. Mõned nädalad tagasi toimus Sillamäe mereäärse pargi terviserajal rahvajooks, kus rajal olid nii liitlasvägede sõdurid kui ka sajad sillamäelased, kaitseliidu kirjadega rinnanumbrid peal. Valitses sõbralik õhkkond, ei kostnud mingeid pahatahtlikke repliike.

Selline üks ettevõtmine ei muuda hoobilt toetusprotsente uuringutes, kuid seda laadi järjepidev tegevus avaldab aja jooksul positiivset mõju. Lõimumisel ei tasu oodata revolutsioonilisi muutusi. Kui need sünnivad, siis pigem vaid vägivaldselt ja osutuvad lõpuks ikkagi ainult näilisteks. Eestlastel endil on see kogemus nõukogude ajast olemas. Võtmeküsimus on loomuliku huvi kujunemine riigi käekäigu vastu ning tunnetamine, et ollakse oma riigile tähtsad ja vajalikud.

Selles osas on võimalik palju ära teha Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamisel. Oluline on kaasata pikka aega kestvatesse pidustustesse ka võimalikult palju neid inimesi, kellele eesti keel pole emakeel. Neid inimesi on peaaegu kolmandiku jagu. Et see oleks kõigi Eestis elavate inimeste pidu, mis võimaldab rõõmu tunda selle üle, et üks niivõrd väike riik on suutnud terve sajandi kesta, ja samas mõelda, kuidas koos veel tugevamalt edasi minna.

Eesti tipp-poliitikutel tasub leida aega, et käia riigi kujunemisloost haaravalt rääkimas Ida-Viru linnades. Nii mõnigi üleriigilist kõlapinda omav suurem ainulaadne juubeliüritus tasuks kavandada ka Narva, Sillamäele ja Kohtla-Järvele.

Märke valmisolekust Eesti sünnipäeva tähistamises kaasa lüüa on ka venekeelsete inimeste seas üksjagu palju. Tänagi näiteks toob Narva lasteaed Põngerjas Kreenholmi staadionile Eesti sünnipäeva puhul kokku paarsada last, et lüüa Eesti rahvaviiside saatel tantsu ja lasta taevasse sinimustvalgeid õhupalle.

Kohtla-Järve noortekeskus on tulnud Eesti sünnipäeva puhul välja algatusega paigaldada linna kiiged, kus on peal kirjad “Eesti Vabariik 100″. Narva raamatukogu on kutsunud üles lugema luuletusi Eestist ja esitusi salvestama, et need oma kodulehele üles panna. Ida-Virumaa vähemusrahvuste kultuuriselts tahab piirilinna rajada rahvuspuude salu.

Kõik sellised ettevõtmised väärivad suuremat tähelepanu ning samas vajavad ka üle-eestilised sünnipäevaüritused ja algatused rohkem tutvustamist venekeelsetele inimestele. Võtkem või näiteks ERRi raadiouudiste juhi Indrek Kiisleri lihtne mõte paigaldada iga Eesti kodu aknale lillekast. Kui see plaan õnnestuks ellu viia, siis võib ette kujutada, kuivõrd ägedalt võiks idapiirilt sissesõitjaid tervitada Narva linn või kuivõrd palju sümpaatsemaks muutuksid Kohtla-Järve või Lasnamäe paneelmajadest koosnevad hallid elurajoonid.

Kui selline rõõmus ja värviline lillekast igal hommikul kevadest sügiseni vastu vaataks, siis looks see hea meeleolu ning tunde, et selle eest hoolitsemisega saab igaüks anda oma panuse Eesti juubeli tähistamisse.