Pronksikaja oli kõige teravamalt kuulda Jõhvi kesklinnas

2. mai 2017 TEET KORSTEN
Ärevatel päevadel peatati teedel ja asulapiiridel palju autosid, et kontrollida, ega seal mingit sõjamoona veeta. Politsei teab rääkida, et juba ainuüksi pesapallikurikaid konfiskeeriti nii palju, et nendega võiks kogu Eesti mängima panna.

Ärevatel päevadel peatati teedel ja asulapiiridel palju autosid, et kontrollida, ega seal mingit sõjamoona veeta. Politsei teab rääkida, et juba ainuüksi pesapallikurikaid konfiskeeriti nii palju, et nendega võiks kogu Eesti mängima panna.

Päeval pärast esimest pronksiööd oli olukord Ida-Virumaal pingeline, sest politseijõud olid valdavas enamikus saadetud Tallinna korda hoidma. Maakonnas tekkisid pingekolded nii Kohtla-Järvel, Sillamäel kui ka Narvas, aga eriti hull oli olukord Jõhvi keskväljakul, kus süütepudeliga rünnati kindral Tõnissoni kuju, lõhuti vitriine ja kangutati ka Vabadussõja monumenti.

 

Tollane Mäetaguse vallavanem Aivar Surva meenutab, et parajasti tähistati Jõhvi kontserdimajas IVOLi 15. sünnipäeva.

“Kindrali vunts ei põle!”

Tema ise, Raivo Kallas, Priit-Aulis Kesler ja Paul Kesküla olid Ene Raudari juhtimisel just kokku saanud bändi, et sel üritusel esineda. Sünnipäeval astus üles veel IVOLi enda koor, mida peale Ants Üleoja juhatas Aivari vend Hirvo.

Surva muigab, et neil oligi repertuaaris vaid mõni lugu. Kuna teated mäsu kohta Tallinnas olid Jõhvi jõudnud, muigas Kesküla, et bändi nimi võiks olla Märulibänd. “Ähvardasime, et teeme kaks lugu ja kui publik laiali ei jookse… teeme ühe veel,” meenutab tollane vallavanem.

Kui Veikko Luhalaid hakkas seltsamalt ürituselt koju sõitma, olid viadukti hõivanud mässumeelsed noored ja ta pidi gaasi andma, et agressiivsest kambast läbi pääseda − muidu oli tunne, et ta kistakse autost ja lintšitakse.

Jõhvi valla tollane juht Tauno Võhmar meenutab, kuidas kõik toimus nii ootamatult, et polnud aega mõeldagi − tuli automaatselt tegutsema asuda. Võhmar ütleb, et oluline oli linna kaitse ning abi otsiti näiteks Tamme Autolt, et saada kraanat ja betoonplokke. Sealt keelduti aga abi osutamast. Hoopis ehitusfirma Ferdmaster aitas näiteks Tõnissoni monumendi juurde plokid paigutada, sest kuuldi kavatsusest see veoautoga kummuli vedada.

Teisaldamisest Tõnisson pääses, küll tabas teda nn Molotovi kokteil. Kaitseliidu aktivist ja tollane Jõhvi vallavolikogu liige Kalev Naur räägib, et kaitseliitlased naljatasid: “Rindekindralil Molotovi kokteilist isegi vunts ei kõrbe!” Aga kindralimonumendi vastu suunatud rünne olevat tulenenud printsiibist “hammas hamba vastu”: “Teie viisite meie Aljoša, meie viime teie kindrali.” Samuti rünnati Vabadussõja monumenti − keegi suutis selle otsa ronida, et tolle rist maha võtta, aga kaitseliitlased tõid ahvi sealt alla ja toimetasid puuri.

Viis kumminuia 

Kuna vallavalitsust oli juba rünnatud, korraldati staap kaitseliidu majja. Naur meenutab, et kaitseliidu probleem oli mitte anda vastase propagandale võimalust näidata pilte, kus n-ö rahulikke, meelt avaldavaid noori ründavad mingid sõjaväelased. Kaitseliidu Alutaguse maleva tollane pealik Arno Kodu muigab, et kaitseliidu varustus oli suurepärane − koguni viis veneaegset kumminuia!

Relvadega oli kõikidel kaitseliitlastel keelatud tänavale minna. Kodule meenub üks kaitseliitlane, kes hakkas majast väljuma ja samal hetkel, kui ta oli kinnitanud, et jättis relva peakorterisse, kukkus see tal vöö vahelt maha. “Kui näiteks too mees oleks läinud Tsentraali-esisele väljakule, tal oleks relv seal maha kukkunud ja sattunud kätte mõnele rahutustes osalenule, kes seda ka kasutanud oleks… olekski p…se majas olnud,” teab Kodu.

Kuna varustus oli olematu, käskis Kodu meestel end sõduri välilabidatega relvastada. ERRi kaameramees Jaak Eelmets meenutab, et kui ta filmis Jõhvi keskväljaku puhastamist umbes paarisajast lõugajast, toimus see nõnda, nagu töötab auto kojamees. Kaitseliitlased moodustasid faalanksi, mille üks ots jäi paigale, aga teine pühkis väljaku laamendajaist puhtaks. Jaagul on meeles, et pargi poolt, kus tee oli veel avatud, tuli üks sõiduk ja selle laternate valgel helkisid labidate terad.

Kodu meenutab, et nende labidate pärast sai ta hiljem kaitseväe juhilt kindral Laaneotsalt võtta. Laaneots küsis: “Tahtsid uut Thbilisit korraldada?”* Nauri sõnul oli hull see, et sellistes olukordades peab politsei korra tagama, aga valdav enamik politseinikke oli pealinna kaitsma saadetud. Kuna paljud kaitseliitlased olid ka abipolitseinikud, pandi neile kiiresti selga helkurvestid, mille seljale oli kleebitud silt, kus viltpliiatsiga kirjas “Abipolitsei”.

Narva lepitaja?

Kõige rohkem said mässajate käest võtta Tsentraal, Tiit Juse notaribüroo ja nn vana kaubamaja Swedbanki kõrval. Kohtla-Järvel võeti kinni poisike, kel oli seljakott kive täis, ja too väitis, et mingi djadenka olevat talle andnud 500 krooni, et ta aknaid sisse loobiks. Jõhvi Selveri ja raudtee vahelt leidsid kaitseliitlased mehed, kes jagasid viina, et “võitlejate” meelt kinnitada − nood võeti kinni. Peaaegu kõik inimesed, kellega Põhjarannik rääkis, olevat adunud, et mässajate taga on organisaatorid-operatiivtöötajad.

Kohtla-Järve kultuurikeskuse juures oli vanemat tüüpi Mercedes, mille pagasiruumist leiti lendlehti. Samuti leiti hunnik lendlehti Kalevi tänava ja Tallinna-Narva maantee ristist. Kolm päeva pärast pronksimässu algust saadi teada, et inimesi kutsutakse Kukruse mäele. Vahest ka seetõttu, et ilm oli vahepeal kehvaks keeranud ja taevast tuli mingit jäist löga, oli kohal vaid kümmekond inimest.

Narvas Geneva keskuse juures läks asi kontrolli alt välja ja abipolitseinikud aitasid politseil mitu pätti kinni pidada. Pärast teatas tollane Narva volikogu esimees Mihhail Stalnuhhin, et kaitseliitlased peksavad lapsi. Stalnuhhin väidab siiani, et kogu pronksimäss oli peaminister Ansipi provokatsioon. Kodu ütleb, et kui Stalnuhhin sai aru, et mäss on ebaõnnestunud, hakkas ta rahusobitajat mängima.

Stalnuhhin räägib Põhjarannikule, kuidas internetis levinud üleskutse peale ilmus 27. aprilli hilisõhtul Narvas Peetri platsile 2000 inimese ümber − peamiselt noored. Stalnuhhin ja veel neli kohaliku volikogu liiget olevat rahva seas ringi liikunud ning uurinud, kust aktiivsus lähtub. “Läksime ligi, vestlesime, rahustasime,” räägib Stalnuhhin.

Mitu korda märkas ta viina jaganud mehi ja teatas sellest politseile. Tollane volikogu esimees vihjab nüüd pättide ja politei kokkumängule, sest enne viimase tulekut olevat kõik viinajagajad kõne saanud ja teadnud lahkuda. Stalnuhhin väidab, et see oligi Ansipi plaan, et üle Eesti mässatakse − “Aga Narvas seda ei juhtunud!”.

Õlitati kuulipildujat 

Kodu meenutab, et kõige hullem oli temale see, mida ta kuulis oma kaitseliitlaste käest. Nimelt mitmed kaitseliitlastest abipolitseinikud, kes politseiga ühes autos sõitsid, pidid kuulma venekeelsete politseinike juttu: “Mis te, mehed, jamate, tulge meie poole üle!” Muidugi teavitati sellest peagi politseiprefekti ja kolm politseinikku pidid seetõttu endale uue töö leidma.

Kaitsmaks kaitseliidu maja, kus olid ka omavalitsustegelased ja näiteks tollane regionaalminister Vallo Reimaa, oli aga käsk kasutada kuulipildujaid. Kui relvi hakati valmis seadma, küsis üks vene rahvusest volikogu liige, et ega neid ometi kasutada ole plaanis. Kodu kinnitas, et käsk on vanem kui meie, ja volikoguja jäi imelikult tõsiseks. Ilmselt said ka Ida-Viru mässajad ruttu aru, et neil pikka pidu ei ole. Ida-Viru kolleegidel olid abiks kaitseliitlased Viru ja Jõgeva malevkondadest.

Stalnuhhin väidab ka seda, et Tallinna veteranide ühing olevat andnud nõusoleku pronksmehe mujale viimiseks, aga enne taheti Tõnismäel rahulikult 9. maid tähistada. Keskerakondlane leiab, et polnud mingit vajadust kiirustada. Kõik teised, kellega Põhjarannik rääkis, leidsid vastupidi − et üks naaberriik valmistus palju suuremaks operatsiooniks, mis nurjus seetõttu, et Eesti valitsus võttis vastu otsuse Aljoša kiiremas korras teisaldada. Vastasel oli küll plaan, aga see polnud veel korralikult käivitunud. Mõelda, mis oleks juhtunud, kui ühe surnud Ganini asemel oleks neid olnud kümme…

Eesti põhiseaduse isa Jüri Adams arvab, et pärast pronksiöid on meie mitte-eestlastest kaasmaalased palju meeldivamad. Stalnuhhin jällegi arvab, et iga kord kui kümne aasta taguseid sündmusi meenutada, kordub taas üks väike pronksiöö.

9. aprillil 1989 toimus Thbilisis 20 hukkunu ja üle 100 invaliidistatuga tragöödia. Laialdased nõukogude korra vastased rahvuslaste demonstratsioonid peksti sõjaväelaste poolt julmalt laiali, kastes pealinna tänavad verre, kusjuures peamine relv oli mõrtsukail teritatud servaga metallist sapöörilabidas.