Eesti vallutamise kirjeldamine jäägu kirjanikele

2. mai 2017 ANVAR SAMOST, ajakirjanik

Anvar Samost.

Aastavahetusel ilmus eesti keeles algupärane ilukirjanduslik teos, mis on mitmes plaanis vastuoluline. Esiteks on tegu raamatuga, mida saab lugema hakata mõlemast küljest: ühelt poolt kannab Leo Kunnase romaan nime “Sõda 2023 Taavet” ja teiselt poolt “Sõda 2023 Koljat”. Ühelt poolt sinine kaas, teiselt poolt punane.

Ühelt poolt lugema hakates saame väga sünge ja ainsagi lootusekiireta pildi Venemaa kujuteldavast kallaletungist Eestile, teiselt poolt nii optimistliku, kui selle stsenaariumi puhul realistlikult on võimalik anda.

Kunnase meisterlik sõja ja sõja küüsi sattunud inimeste troostitute valikute kirjeldus vaheldub mõlemas variandis häirivalt tüütu julgeolekupoliitilise targutamisega. Sellest pole samas suuremat kahju, kui varakult mõista, et need kohad võib vahele jätta. Kokkuvõttes on tegu suurepärase kirjandusega. Kas ma aga soovitaksin “Sõda 2023″ lugeda? Pole kindel.

Lahingute, hävingu, surma ja kannatuste ning igaühele lugejatest koduselt tuttava Eesti purustamise kujutamine on Kunnasel nii realistlik, et ka optimistlikuma poole läbilugemisest võib päevadeks sügavasse masendusse langeda. See ei ole raamat, mis kõigile sobiks.

Ometi on nii täiesti lohutul kui mõnevõrra helgemal versioonil üks ühine ja soovi korral positiivsena tõlgendatav noot. Ülekaalule, Eesti strateegilistele vigadele ja poolikule valmisolekule vaatamata kujuneb sõda Venemaale rängaks ja kurnavaks. Välksõjast väheste ohvritega on asi väga, väga kaugel. Kui see raamat peaks mõnda võõrkeelde tõlgitama, siis välismaisel lugejal ei teki kahtlust, et Eesti kaitseb enda ka kõige suurema ebaõnne korral visalt, veriselt ja allaandmatult. Siin kirjeldatud riigiga ei tahaks mitte keegi sõdida.

Loodame, et kirjandus jääbki kirjanduseks.

Ometi on ka päriselus oluline, et keegi tegelikult koledaid stsenaariume regulaarselt läbi mängiks, tuginedes Eesti reaalsetele võimalustele, ressurssidele, liitlastele ja muutuvatele oludele. Demokraatlikus riigis − nagu meil on − peab avalikkus olema teadlik, milliseid kulusid tuleb kanda, et rahu oleks kindel.

Pole kahtlust, eriti pärast lihtsalt märgilistest oluliselt suuremate liitlasvägede Eestisse paigutamist, et ainsa potentsiaalse ohu ehk Venemaa suunal on Eesti heidutus piisav. Kuid ka paari aasta eest ei olnud me olukorras, kus sõjalise rünnaku korral olnuks “nelja tunniga kõik läbi”. Ometi kasutas sellist võrdlust usutluses suurele Briti ajalehele 2015. aasta kevadel tollane president Toomas Hendrik Ilves.

Ilves arvatavasti libastus, ajades segi NATO-le − kellelt pärast Krimmi okupeerimist küsiti kiiresti suuremat kohalolekut − ning avalikkusele mõeldud sõnumid. Nii tahaks vähemalt uskuda, sest tõenäoliselt tegid need mõtlematud sõnad Eestile, eelkõige majanduslikus plaanis, palju kahju.

Paraku ei ole me praegu targemad.

Äsja ilmus Eesti Päevalehes pikk kirjutis, kus ametnikud ja ministrid perversse uhkusega kirjeldasid kesksete riiklike andmebaaside ja registrite dubleerimist Luksemburgis asuvatesse serveritesse. “Sisuliselt annab see võimaluse Eesti riigi toimimist jätkata ka siis, kui riigi territooriumi hõivab mõni võõrriik. Riik on küll okupeeritud, kuid sisuliselt elab küberpilves edasi,” seisis lehes. Halastusest jätan kordamata ametnike ja poliitikute nimed, kes rõhutasid projekti “olulisust ja uudsust” kogu maailmas.

“Eesti on kindlasti selle projektiga tõmmanud maailmas nii tehnikainimeste kui ka poliitikakujundajate tähelepanu,” ütles üks neist. Tõesti, pole põhjust kahelda, saame tähelepanu − kui riik, kes niivõrd suureks hindab peatse vallutamise tõenäosust, et tõsimeeli kolib end virtuaalselt välismaale.

Ka Leo Kunnase kõige mustem fantaasia on sellest sõnumist optimistlikum. Sõnum jõuab inimesteni, kes võib olla tahaksid Eestisse elama asuda, siia reisida, siia investeerida. Täiesti rumal ja vale sõnum.

Registrite dubleerimine välismaal võib olla mingi ohuhinnanguga põhjendatud. Nagu on ilmselt mõne relvalao eelpaigutamine kuskile Eesti territooriumile. Ometi käitume arukalt ja ei eputa ajakirjanduses, mitu ladu ja kuhu on juba ära peidetud.