Spordireporter, kellest sai emakeeleõpetaja

2. mai 2017 TIIA LINNARD
Joosep Susi (esiplaanil) ja Taavi Libe tunamullu Pekingis maailmameistrivõistlustel.

Joosep Susi (esiplaanil) ja Taavi Libe tunamullu Pekingis maailmameistrivõistlustel.

Kui Eesti võitis jalgpalli suurriiki Horvaatiat, tuli Kiviõli I keskkooli emakeeleõpetaja Joosep Susi tundi tordiga. 

Keeleinimestel on spordiajakirjanike sõnakasutuse kohta alati ohtralt etteheiteid. “Keeleoskamatud noored diletandid Alvar Tiisler ja Joosep Susi” − saite teiegi omad vitsad nooruses kätte. Nüüd, kui sa oled ise emakeeleõpetaja, mis sa kostad spordiajakirjanike keelekasutuse kohta? Oma noorpõlves tehtud raadiouudiseid julgeksid uuesti kuulata?

Pigem on asjakohast kriitikat spordiajakirjanduses vähe! Lahmimist, mõnele ebaolulisele küljele osutamist ikka leiab, aga korralikku eritlevat vastukaja sisuliselt mitte. Mina pole isiklikult kunagi tundnud, et mulle liiga tehakse. Kui on sõimatud, siis tavaliselt ikka asja pärast. Näiteks Sotši olümpia avatseremoonia reportaaž oli väga paljude asjaolude kokkulangemisel katastroofiline. Saime Taavi Libega sõimata − õigusega. Tuleb analüüsida, aru saada, miks nii läks. Lähenemine oli vale, tingimused valed, valmisolek madal jne. Keeleteadlased võiks sagedamini sõna võtta.

Seetõttu julgen kuulata muidugi. Olen näiteks keskkooli ajal tehtud ülekannetest isegi positiivset kõrva taha pannud.

Spordireportaaž on olemuselt väga kummaline ja kvaliteetse resultaadi puhul ka harukordselt keeruline žanr, mida tuleks uurida, millele võiks kriitilisemalt läheneda. Tuleb tundide viisi rääkida sellest, mida näed, aga teha seda läbimõeldult, huvitavalt.

Sellised tingimused raskendavad paratamatult korrektselt eesti keele kasutamist. Suurem probleem on ehk aga hoopis väljenduse nivelleerimine mingile väga algelisele tasemele, kus kogu ülekanne koosneb rangelt piiratud sõnahulgast. Teisisõnu, reportaaži olemus eeldaks just kui loovat, mitmekesist, isikupärast väljenduslaadi, aga seda kohtab tõesti harva.

Aga jah, tundub, et keele viljakale ja korrektsele kasutusele üleliia rõhku ei panda. Olulisem on see, mida öeldakse, mitte kuidas seda tehakse, kuigi reportaažis on need paljuski paratamatult eristamatud. Aga just lugesin Postimehe veebiküljelt uudist, kus oli 14 õigekirjaviga ja mitte ühtegi ilusas eesti keeles lauset. Juhtub. Igal pool. Kahjuks.

Mis on jalgpalli- või hokireportaaži juures tähtsam, emotsioonid või aluse, öeldise ja sihitise järjekord lauses? Minule kui spordivõhikule emotsioonid. Ma mäletan siiani, kuidas Ozerov karjus ennastunustavalt: “Gooooooool!”

Kõigepealt, reporter on ikkagi vahendaja. Mäng ei ole kommentaatori, vaid kommentaator mängu ja kuulajate või vaatajate jaoks. Kui pärast jalgpallikohtumist jääb meelde ainult Ozerovi röögatus, siis näikse vahekord küll lootusetult segi olevat.

Nõrk eesti keele valdamine või suutmatus otsereportaaži tingimustes end keeleliselt adekvaatselt väljendada näitab kindlasti ebapädevust ja reporteril tuleb sügavalt läbi mõelda, kas ta ikka tegutseb õigel väljal. Igas ajakirjanduslikus meediumis on keeleline viga andestamatu. Loomulikult lipsab kõigil eksimusi sisse, aga andestamatu on see siiski. Tuleb valida isikupärane ja jõukohane stiil, mis minimeerib sellised eksimused. Kui keeleline kompetentsus puudub, tuleb seda pühendunult arendada või ära minna.

Emotsiooni asemel kasutaksingi sõna “isikupära”, sest eri koolkondades kasutatakse pinge tõstmiseks erinevaid vahendeid. Mulle meeldib näiteks inglaste ja sakslaste stiil: kõige pingelisematel hetkedel ei hakata kiiremini rääkima ega karjuta, vaid sõna artikuleerimine muutub intensiivsemaks, sageli suureneb just pauside, vaikuste osakaal. Tegelikult on samasugused ka paljud prantslased ja venelased, kes mulle sümpatiseerivad. Samuti meeldib mõne hispaania tegija käekiri: rohkem mängitakse helitugevusega, kõnetempoga.

Tähtis on kontrollitud, mõtestatud emotsioon. Teisisõnu, professionaalne reporter teab, mida ja kunas ta teeb. Mõni hetk nõuab emotsionaalsemat käsitlemist, teine jälle mitte. Kui esimesest minutist karjuma pista, siis see ei kajasta ju adekvaatselt võistlust ja kuulaja ei taju enam eri situatsioonide tähtsust.

Mis Ozerovi puutub, siis temaga on seotud üldse mitmeid naljakaid lugusid. Olen mõnda tema reportaaži viimastel aastatel kuulanud. Mulle on jätnud ta suhteliselt vaoshoitud mulje.

Emotsionaalsus ja keel on reporterile kaks olulist tööriista paljude teiste seas. Kumb on jalgratturile olulisem, kas esi- või tagaratas? Või lugemiseks raamat või valgus?

Sinust sai spordiajakirjanik juba keskkoolis. Lapsajakirjanik seega. Kui vana sa olidki? 

Jah, pärast põhikooli lõppu hakkasin Eesti Raadios kaastööd tegema, keskkooli ja ülikooli kõrvalt töötasin täiskohaga spordiajakirjanikuna. Alguses oli päris kummaline. Toimetuses oli kolm suurkuju − Tiit Karuks, Erik Lillo, Tarmo Tiisler − ja siis mina, kes pidi veel salaja pärast kooli kusagil nurga taga õlut libistama. Aga vanematelt kolleegidelt oli pidevalt midagi õppida, kusjuures kolmik oli niivõrd erinäoliste lähenemiste ja käekirjadega, et kõigilt sai tohutu hulga väga erinevaid ja olulisi teadmisi ning oskusi. Karuks on alati noori usaldanud, neid aidanud, andnud kas või kuuenda ja seitsmenda võimaluse. Suur osa spordiajakirjandusest on tema õpilasi täis.

Muidugi jälgisin sporti. Paksud kaustikud tulemusi täis, olulisemad tulemused kõik pähe kulunud. Lugesin vanu olümpiaraamatuid jne. Kunagi tegelesin isegi ambitsioonitu pallitagumisega väga mõõdukalt aega kulutades.

Sa oled spordiajakirjanikuna käinud ka olümpiamängudel: Londonis ja Vancouveris. Bolt tegi Londonis 100 m jooksus olümpiarekordi. Mida jõuab reporter selle kümne sekundi jooksul eetrisse paisata?

Kohapeal olen kajastanud kolme olümpiat, Sotši oma ka. Paljud ajakirjanikud ütlevad iga olümpia järel, et see jääb viimaseks, rohkem ei jõua, aga näe − kahe või nelja aasta pärast on ikka põlevate silmadega tagasi. Suurvõistlused on igapäevase tööga võrreldes hoopis teise dünaamikaga. Tööd on sageli meeletult, elektroonilises meedias − vähemasti Eesti kontekstis − lausa ebanormaalne hulk otseülekandeid. Mäletan, et Londoni olümpial olin Taavi Libega päevas vahel kümme tundi otse eetris, sellele lisaks tuli teha lülitusi, intervjuusid, lugusid. Põnev oli.

Mida Bolti jooksu ajal jõuab? Sõltub reporterist. Üldiselt on tema jooks reporterile üks lihtsamaid. 100 meetrit on lühike ja konkreetne distants, mis liigub kindla kulminatsiooni suunas. Ja ilmselt võidab Bolt. Lihtne. Tuleb vaid enne välja mõelda, mida mingil hetkel öelda. Kujutan ette, et alguses võiks markeerida Bolti start, osutada, kes on veel hea lähte saanud, poole distantsi peal seisust kõige olulisem tunnus ja siis juba võiduka lõpuni.

Mitu korda keerulisem on iga rünnak jäähokis või jalgpallis. Kunagi ei tea, mis edasi saab, kuidas see lõppeb. Peab pidevalt olema valmis igaks stsenaariumiks, olema valmis eeskätt selleks, et mitte midagi ei juhtu.

Kas kiirkõne harjumuseks ei saanud? Et tulistad ka tavaelus sada sõna sekundis, kui ennast ei kontrolli.

Kiirkõnest olulisem on paus. Kuidas õigel hetkel vait olla. See hakkas küll külge. Vait olla! Näeb tavaliselt targem välja. Juhujälgijale võib tunduda muidugi igav. Toon ikka näiteks 1999. aasta jalgpalli meistrite liiga finaali, kui viimasel minutil löödud värava järel ei öelnud inglise kommentaator midagi. Mõjus ülevalt.

Probleemiks muutusid vahepeal lihtsakoelisemad ilukirjanduslikud tekstid, mida lugedes avastasin väga tugeva sisehääle, mis tõepoolest kippus väga kiiresti rääkima. Kiirkõne funktsioon on ju lihtne: on mingi olukord, mida tuleb kiiresti lühikese aja vältel mõtestada. Mulle see passib. Kes keelt paremini valdab, teeb seda lihtsalt lühemalt ja konkreetsemalt.

Lugesin ajakirjast Jalka su artiklit spordireportaaži žanrist. Sa soovitad seal spordiajakirjanikel muu hulgas… teha sporti! Ise ikka teed?

Pidasin pigemini silmas vajadust olla ise korduvalt läbi tunnetanud eri mänguelemendid. Ühesõnaga, et reporter teaks, millest jutt käib, ja teaks, mis tunne see on, kui piimhape on jalgades või keegi tühja värava eest mööda virutab.

Artikkel ise oli minule oluline. Hakkasin otsima reportaaži kui sellist käsitlevat akadeemilisemat lähenemist. Ei leia! Pole olemas. Inglastel on küll traditsioon, et olulisemad kommentaatorid annavad välja elulooraamatu, aga see on pisut teine teema. See on suur probleem. Pole, kust õppida. Jääb häguseks, millele rõhku panna, kuidas ennast analüüsida jne.

Kultuuriga vahel tegelen: aeg-ajalt taon vutti, mööda Tartut vuran jalgrattaga.

Miks sa ajakirjandust õppima ei läinud? Tundus, et mis seal enam õppida?

Ma ei ole end kunagi pidanud kvaliteetseks ajakirjanikuks, kuigi olen üritanud oma sellealaseid miinuseid järele aidata. Pigem on alati huvi pakkunud reportaaž. Ülikooli minnes olin Eesti Raadios töötanud juba kolm aastat, tundus, et ka ajakirjanikuna arenemiseks oli mõistlikum keskenduda silmaringi avardamisele. Esiti õppisin aastakese hoopis geograafiat. Kujutasin ette, et olen postmodernne inimene, keda peab kõik huvitama. Pealegi vabakuulajana sai ajakirjandusaineid ikka külastatud. Sekka teoreetilisemate käsitlustega. Ajakirjandus ei ole minule kirjandusega võrreldes niivõrd oluline.

Läksid Tartu ülikooli hoopis kirjandusteadust õppima. See lõhnab selle järele, et kuulusid koolis nende hulka, kes olid läbi lugenud rohkem kui ühe raamatu. Ja kes lugesid isegi kohustuslikku kirjandust. Ja võib-olla kirjutasid ka ise midagi sahtlisse. Oli nii?

Tõesti, lugesin üle ühe raamatu. Kirjandus, iseäranis luule on minule kõige olulisem. See on kogu aeg olnud olulisem kui näiteks spordiajakirjandus või praegu õpetajatöö.

Lugesin kohustuslikku kirjandust hea meelega. Kui jõudsin. Minu lähenemine oli ikkagi õpetajat kui professionaali usaldav − raamatut loetakse seetõttu, et see on kvaliteetne ja kultuurilooliselt märgiline. Mul ei tulnud pähe valikus kahelda: kui öeldakse, et nii on, siis minu kui ebakompetentsema inimese ülesanne on aru saada, miks see nii on. Samas, vahel meeldis lõbu pärast raamatute üle väga totralt vaidlema jääda. Vaielda vaidlemise pärast ja lihtsalt möliseda.

Eesti keeles assotsieerub kirjandus paratamatult verbiga “kirjutama”. Paljudes keeltes see nõnda pole. Minule on kirjandus seotud esmalt lugemisega. Ma olen ikkagi lugeja. Samas kujuneb pealispindne lugemine sageli odavaks meelelahutuseks. Igale kultuursele inimesele meeldib ju lugeda. Nauditav ja väärtuslik on lugemine kui pingutus, koos pliiatsiga, millega saab märkmeid teha, ja pärast omaette natukene edasi arutleda. Sedasi väidab vähemasti minu armastatud Proust.

Sa töötasid raadios kümme aastat. Enam su häält seal ei kosta. Kas sa oledki teinud spordiajakirjanikuna lõpparve? Või siiski mitte?

Jalgpalli jälgin kirglikult ja pidevalt. Mu elus on väga palju jalgpalli. Kui aeg sobib ja pakutakse, olen vaikselt ikka mänge kommenteerinud. Eile näiteks ETVs Eesti jalgpallimeistrivõistluste kohtumist.

Miks sa just Kiviõli I keskkooli õpetajaks läksid? Sul ei ole Ida-Virumaaga ju mingit sidet.

Kergejõustiku maailmameistrivõistlustel Pekingis sain lõpuks aru, et spordiajakirjandusest on saanud küllalt, areng on peatunud, tase ei tõuse. Õpetajaamet tundus minu egoistlikust perspektiivist ainuõige viis, kuidas end lugejana arendada: mõlemad eeldavad tugevat enesetaandamist, natukene stereotüüpsete arenevate isiksuste toetamist, uurimist, käsitlemist.

Kindel soov oli minna Ruhnu õpetama, aga sinna kahjuks ei võetud. Pagan küll. Kuhugi mujale ma minna ei tahtnud, aga suve lõpus hakkasid mõned koolijuhid helistama. Käisin enne seda just Kiviõlis, kedagi ei kohanud, tundus tore koht. Ongi tore. Tegelikult oli mul ükskõik, kuhu minna. Ida-Virumaa ju kena koht.

Kuulsin ühel hommikul raadiost, et sa sõid oma õpilastega torti, aga tee või tina, ei mäleta enam, mille puhul. Kas see ei olnud ikkagi seotud jalgpalliga?

Eesti võitis jalgpalli suurriiki Horvaatiat. Eesti kultuurile sedavõrd suure sündmuse puhul tuleb ikka pidulikumalt ette võtta. Tegelikult peaks siis ka torti sööma, kui näiteks Ene Mihkelson uue raamatu avaldab, aga raamatu ilmumist on keeruline õpilastele sündmusena serveerida.

Ega sa oma õpilasi ära hellita? Sööte iga päev muudkui torti ja…

Jah, sööme torti, vahel joome konjakit ka. Aga seda ei tohi kooli juhtkonnale mainida.

Ma loodan, et nalja mitte mõistvad inimesed jätsid selle vastuse vahele. Kas kohustuslik kirjandus ikka eksisteerib veel koolis? 

Õppekavad on spetsialistide koostatud ja tugevalt suunava loomuga. Head! Mina ei ole küll ühtegi paberit kusagil kohanud, mis takistaks millegi konkreetse tegemist või kohustaks mõnd konkreetset raamatut kaanest kaaneni läbi lugema. See oleks ka mõeldamatu − mõni õpilane võiks Musilit või Prousti lugeda, teine tahaks koomikseid sirvida. Mõnele meeldib luule, teisele meeldivad näidendid. Mõnele tüdrukud, mõnele poisid. Mõni ei salli veini, teine ei suuda viskit suu sissegi võtta! Paljudele on kirjandus suisa ohtlik.

Aasta alguses muutsin oma plaani ja sisuliselt loobusin kahe klassiga tunnivälisest lugemisest. Kohustuslik kirjandus on oksüümoron. Alustasin igat tundi hoopis mõne luuletusega. Impampluulest ja konkreetsest luulest rahvusromantikani. Kõigepealt peab ikka nuusutama ja aru saama, et tekst ei hammusta. Ja samal ajal võib iga tekst olla väljakutsuv, sõltuvalt sellest, kui sügavalt lugeda. Ka “Punamütsike” käib paljudel tasanditel üle jõu. Metafoor on keeruline nähtus, iseäranis tänapäevases pealispinda ja entusiasmi ülistavas ruumis.

Kuidas sa motiveerid lapsi lugema? Ma mõtlen tervet raamatut läbi lugema, mitte internetiavarustes leiduvaid sisukokkuvõtteid.

Valdav osa õpilaste lugemistulemusest sõltub, kuidas hakatakse lugema, missugune on lugemisstrateegia. Nagu inimeste puhul. Kui mõelda, et keegi on jobu, hakkab ilmnema kümneid ja kümneid tunnuseid, mis tõestavad, et tegu ongi jobuga. Kui mõelda, et seesama inimene on tore, siis ilmnevad jällegi hoopis teistsugused tunnused. Kui hakata lugema ja mõelda, et tegemist on igava ja mõttetu tekstiga, siis ei ole tekstil mingit võimalust ennast tõestada. Teksti ei tohi karta, teksti ei tohi suhtuda üleolevalt.

Tekstid kirjandusõpikutes on suurepärased, aga tekst ise ei tee selgeks, miks lugeda. Mina seon lugemise inimeseks olemise kesksete tunnustega. Kui suudad lugeda luulet, suudad armastada. Seni pole motiveerimine, tõsi, eriti hästi vist välja kukkunud.

Rõhutaksin, et kirjandus ja eesti keel ei ole kõige olulisemad ained, vaid osakene tervikust. Niisama olulised kui kõik teised ained. Iga tekst peaks ideaalis aitama kaasa ka keemia ja kehalise kasvatuse tunnile.

Milline õpetaja sa oled? Ma peaks seda muidugi küsima su õpilaste käest… Milline õpetaja sa enda arvates oled?

Hiilgan karjuva keskpärasusega. Üldiselt jätab tase soovida. Mingil hetkel tuleb käsitööoskusest lihtsalt puudu. Aga mul on heal tasemel ja toetavad kolleegid, kes aitavad; üritan teooriast praktikasse üleminekuga hakkama saada.

Samas on mul kindel plaan, ehk taas pisut egoistlik kontseptsioon, mida ellu viia. Nimetan seda loogiliseks süsteemseks süsteemituseks. Mina ei hakka end muutma, kellegi peale häält tõsta ma ei suuda, ei taha, ei viitsi. Mulle meeldib, kui õpilane puutub kokku abstraktsete kategooriatega. See ajab ta segadusse. Lõbus on. Tõsi, pedagoogiliselt on selline lähenemine kaheldava väärtusega.

Mitmeks aastaks sa Kiviõli I keskkooli direktoriga käed lõid? Võib-olla kolidki Ida-Virusse elama? 

Räägitakse, et õpetaja peaks keskenduma noorte väärtuspõhisele igakülgse arengu toetamisele. Ma pole päris kindel, kas minu väärtused on õiged, nende sõnastamise ja kirjeldamisega on üks paras vaev. Ma ei tea, kas need väärtused õpilastele ja õppeprotsessi sobivad. Seega ma ei tea, mida ma edasi teen, ega tahagi teada.

Kiviõlis mulle meeldib. Õpilased on vahvad. Õpetajad ka. Õpetajaamet nõndasamuti. Raudkindel soov on minna doktorantuuri eesti luulega tegelema ja vahel jalgpalli kommenteerida.