Südamlikust lohest ja printsess Miniminnist lennukatastroofi ja tapmiseni

26. aprill 2017 TIIA LINNARD
Narvalased seekord laureaadiks ei tulnud − ka kõige täpsem laskur ei tulista alati kümnesse −, kuid pälvisid Maeterlincki "Sinilinnu" eest eripreemia ja kaks näitlejapreemiat.

Narvalased seekord laureaadiks ei tulnud − ka kõige täpsem laskur ei tulista alati kümnesse −, kuid pälvisid Maeterlincki “Sinilinnu” eest eripreemia ja kaks näitlejapreemiat.

“Mu kõvaketas on praegu igatahes täis,” tõdeb teatrikriitik Rait Avestik, suu naerul. Ta on žüriiliikmena vaadanud kahe päeva jooksul ära 19 etendust.

 

Ikka kammersaalis ja ikka suures saalis. Ikka suures saalis ja ikka kammersaalis, nii neid etendusi Jõhvi kontserdimajas reedel ja laupäeval toimunud kooliteatrite põhikooliastme riigifestivalil mängiti.

Kaks päeva, 19 etendust − noortelt teatrijüngritelt Jõgevamaalt ja Lääne-Virumaalt, Harjumaalt ja Tartust, Järvamaalt ja Tallinnast, Valgamaalt ja Saaremaalt, Läänemaalt ja Raplamaalt, Tartumaalt ja Pärnumaalt ja Viljandimaalt ja Võrumaalt ja Hiiumaalt ja Ida-Virust.

Reede hommikul see kõik algas ja laupäeva õhtuks sai läbi.

Autasustamisega.

Žürii on elus

Kava näeb ette, et autasustamine algab kell pool seitse.

Kell on kolmveerand seitse, žüriid ei kuskil.

Jah, ega see otsuste tegemine kerge ole.

Narva laste algatusel tuletatakse žüriile deadline`i kukkumist meelde Queeni legendaarset laulu “We will rock you” skandeerides, nii et saali põrand rütmi trampivate jalgade all väriseb ning õhk käteplaksutustest vibreerib.

Žürii, uu! Kärmelt nüüd lavale, või muidu lennutab laste energia kontserdimajalt katuse pealt!

“Žürii on veel täitsa elus,” kostab festivali Jõhvi-poolne korraldaja, kohaliku kultuuri- ja huvikeskuse direktor Anne Uttendorf ning haarab laval ohjad enda kätte.

Kõik festivalil osalejad saavad südamest tänatud ning kringli koduteele kaasa.

Nii, nüüd on, žürii, sinu kord.

Vaid 15 minutit

Ida-Virumaad esindas üle-eestilisel mõõduvõtmisel maakondliku ülevaatuse võitja, Narva laste loomemaja teatristuudio 16. Komnata.

Kuu alguses Tallinnas peetud gümnaasiumiastme riigifestivalil läks neil hästi: nende päralt oli üks kolmest peapreemiast.

Vaadanud Jõhvis ära narvalaste lavastuse “Sinilind”, oli selge, et sedapuhku ollakse peapreemiate konkurentsist väljas.

Ka kõige parem laskur ei tulista alati kümnesse.

Küll aga ennustan narvalastele kahte näitlejapreemiat.

Ja nii ka läheb.

Kümnest näitlejapreemiast kaks lähevad Narva − Jelizaveta Anderžanovale ja Kristina Konorevale. Suurepärane mäng, tüdrukud! Ja rollis püsimine algusest lõpuni.

Narva lavastus pälvib ka eripreemia, lavastusliku terviku eest.

Lavastaja on üks stuudio juhendajatest Vitaly Katuntsev.

Katuntsevile endale meeldib festivalilavastustest kõige rohkem Tallinna 32. keskkooli oma − “Klassiekskursioon”.

See on kõige lühem lavaline ekskursioon maailmas − kestab vaid 15 minutit! Paljud lavastused sel festivalil on kolm korda pikemad.

Aga tallinlased mängisid ennast selle veerandtunniga laureaadiks!

Vahvad lavalised leiud

Žürii pole ainus, kes kõik festivalilavastused hindava pilguga ära vaatas.

Näitetruppide juhendajad vaatasid samuti, ja ikka hindava pilguga. “See on ju nii põnev vaadata, mida mujal tehakse: mis teemadel mängitakse ja milliseid võtteid kasutatakse,” nendib festivalil eelviimasena lavale astunud Võru Kreutzwaldi kooli näiteringi juhendaja, eesti keele ja kirjanduse õpetaja Raili Leesalu. “Selle kahe päeva jooksul on olnud palju väga vahvaid leide.”

On olnud ka lavastusi, kus juhendaja tahe on rohkem esiplaanil kui laste oma, tõdeb ta.

Sel festivalil mängiti ka “Kärbeste jumala” järgi lavastatud “Koletist”, kus lapsed satuvad pärast lennukatastroofi üksikule saarele ning tapavad seal koletise pähe ühe endi seast.

Ja mängiti ka “Sinilindu”, kus kõigel välisel on sümboolne tähendus.

“Aga eks sellises vanuses lastele tulebki anda juba ka pähkleid pureda,” märgib Leesalu. “Meie lugu oli, jah, lihtsakoeline, aga me tahtsime seda ikkagi mängida. See on nii armas lugu.”

Võrulaste väike trupp, kes tulnud koolist, kus näitemängu tegemiseks on võimalused tagasihoidlikud ja juhendaja pole teatriprofessionaal, vaid oma heast tahtest lastega lavastav emakeeleõpetaja, preemiaid ei saanud. Nad mängisid Edgar Valteri “Lugu lahkest lohest Justusest ja printsess Miniminnist”.

Tõesti südamlik ja vaimukas lugu. Kui mõni algaja juhendaja ei tea, kust otsast lastega näitemängu alustada, siis Justuse ja Miniminni lugu sobib selleks igati.

Iseküsimus, kas seda mängida just põhikooliastmes, kus 5. klassi lastel tuleb võistelda üheksandikega ja nende tunduvalt avarama maailmaga. Algklassides oleks Miniminni lugu kindlasti omal kohal.

Igatahes anname fotograafiga võrulastele suulise eripreemia tänutäheks ilusa muinasjutu eest!

Üle rambi tulemine

Kui gümnaasiumiastme riigifestivalil anti välja grand prix ja kolm peapreemiat, siis keskastme teatripidu lõpeb grand prix´ta, see-eest viie peapreemiaga. “Me jäime raske südamega viie juurde pidama, sest tegelikult oleks tahtnud neid veelgi välja anda,” märkis žüriiliige Rait Avestik.

Kas žürii ikka vaidles ka? Või läks kõik nagu lepase reega?

“Ikka vaidles,” kostab Avestik ja muigab. “Aga nugade peale ei mindud.”

Viis võidulavastust − need viis olid kõik üsna erisugused, tõdeb Avestik, aga ühtemoodi kvaliteedimärgiga.

“Need lavastused kõnetasid ka noori näitlejaid endid,” ütleb Avestik.

Ehk siis lapsed said aru, mida nad mängisid.

“Ja nendes lavastustes suutsid näitlejad n-ö üle rambi tulla,” ütleb Avestik.

Ehk siis suure lava ära täita.

“See on puhas meisterlikkus,” kostab ta.