Looduse Omnibuss = 15 aastat avastusretki

18. aprill 2017 KÜLLI KRIIS
"Üksinda ei ole ma mitte keegi," rõhutab Jaan Riis sõprade ja mõttekaaslaste tähtsust oma tegemistes.

“Üksinda ei ole ma mitte keegi,” rõhutab Jaan Riis sõprade ja mõttekaaslaste tähtsust oma tegemistes.

15 aastat loodushuvilisi igal nädalavahetusel tühise raha eest Eestimaa põnevatesse paikadesse sõidutanud ja sama kaua “Looduse aasta foto” konkurssi korraldanud Jaan Riis peab end õnnelikuks inimeseks, sest teeb täpselt seda, mida ta teha tahab.

 

Täna on esmaspäev; eile viisite bussitäie rahvast Anija mõisa ja üleeile käisite kultuuriloolisel retkel Koeru kihelkonnas. Kuhu Looduse Omnibuss järgmisel nädalavahetusel sõidab?

See on hea küsimus. Teinekord tean ma mõnda asja pikemalt ette, aga üldiselt on niimoodi, et esmaspäeval on minule kõige tähtsam uudis Kuku raadios kella 9 ja 10 vahel, kui mu kursuseõed Taimi Paljak või Helve Meitern räägivad nädala ilmaprognoosist. Ma küll ei usu seda, sest üle kolme päeva ilma ette ennustada ei saa, aga saan aimu, millega võib arvestada. Tõsisem mõtlemine, kuhu minna, hakkab kolmapäeval. Vaatan, kuhu ise tahaksin minna − selle järgi sõidamegi. Täpselt nii ongi (naerab). Teine asi, mis määrab, on see, kus midagi toimub ja kelle ma retkejuhiks kaasa saan.

Kuidas te jõuate olla kursis kõigega, mis Eestis huvitavat toimub?

Kolmapäeviti kulutan koos ühe abilisega tavaliselt kolm tundi, et saada ülevaadet, mis sel nädalal toimub. See on vajalik ka selleks, et enda sõitu mingisse tausta asetada, et selles kohas ei oleks samal ajal mingit teist, minu sõiduga kokku mitte sobivat üritust. Ega neist kohtadest, kuhu minna, puudust ole.

Üks nädalavahetuse sõit on alati natuke pikem, teine lühem, üks rohkem matkadega, teine kultuuri poolega seotud − siis on inimestel võimalus valida. Parem on sõita ühe bussiga, siis ei lähe rahvahulk liiga suureks. Bussitäis on paras, siis on sõit inimestele ka hinna poolest kättesaadav.

Kolmapäeval valite sihtkoha ja leiate retkejuhi, neljapäeval saadate info laiali ning laupäeval ja pühapäeval on bussid täis ning muudkui sõidavad?

Umbes nii, jah. Üksinda ma ei ole keegi, mul on asjalikud abilised. Kas või juba kehva nägemise pärast ma ise paljusid asju teha ei saa. Kaasa sõidan ikka, mitte just päris iga kord, aga aastas tuleb sada reisi ära.

Viieteistkümne aastaga teeb see vähemalt 1500 reisi… Paigad ju korduvad, ilmselt olete mõnes kohas kümneid kordi käinud − kas ära ei tüüta?

See oli veel enne omnibussi aega, kui käisin koos naisega lillenäitusel ja seal üks tüdruk kutsus oma poissi ilusaid roose vaatama. Poiss ütles selle peale, et roose on ta juba näinud.

Fred Jüssi on öelnud, et selleks, et ühte kohta näha, tuleb seal ikka ja jälle käia. Eri aastaaegadel, erisuguste retkejuhtidega pole see koht kunagi päris sama.

Ilusad kohad ja toredad inimesed ei tüüta mind kunagi ära, taaskohtumine on alati kena. Ma käin ainult nendes kohtades, kus mulle meeldib käia − ise ju valin, kuhu sõidame, ise valin ka need inimesed, kellega kohtume, mingit sundi ei ole. Mul pole ka kohustust igal nädalavahetusel kaasa sõita, pigem on see ikka enda soov. Kui mõni koht peaks ära tüütama, siis ma sinna lihtsalt ei lähe.

Sõidate kaasa tavalise reisijana, mitte retkejuhina?

Kui ma kogu aeg ise räägiksin, oleks seltskond minust ammu tüdinenud.

Targa inimese tunnus on see, et ta teab igas valdkonnas endast targemaid inimesi. Mul on kehv nägemine, ma ei saa kõrvalise abita isegi reise ette valmistada. Mugav on kutsuda tark mees kaasa ja saada ise ka targemaks.

Kes Looduse Omnibussiga sõidavad?

Omnibussi nimi oli olemas juba enne, kui see sõitma hakkas. “Omni” tähendab “kõigile” ehk et tulla võib igaüks, kellel huvi on.

On neid, kes käivad väga tihti; on neid, kes käivad aastas mõne korra, aga hoiavad meie tegemistel pidevalt silma peal. Mõned on nagu Eestimaa tundmaõppimise kooli läbi teinud: aasta või kaks tihedalt sõitnud, vahepeal ära kadunud ja kui on mingi uus marsruut, mis neile huvi pakub, ilmuvad jälle välja. On neid, kes käivad harva, ja on ka uusi liikmeid. See ongi hea, et seltskond kogu aeg üks ja sama ei ole.

Kui kindlalt need harvemini käijad end looduses tunnevad − kaduma pole keegi läinud?

Olime ükskord Albu kandis Kakerdaja rabas, laudteed seal siis veel ei olnud. Kui rajalt tagasi jõudsime, vaatasime, et üks mees on puudu. Hakkasime otsima, saatsime ühe bussi tiiru tegema, et äkki on teisele poole välja läinud. Pärast selgus, et mees oli kuldkingasid otsides vales suunas läinud ja ühte talusse jõudnud, seal kõhu täis söönud ning siis tee peale hääletama läinud, et Tallinna jõuda. Õnneks meie enda buss võttis ta peale ja tõi meie juurde tagasi. Tund-poolteist ehk olime teda otsinud. Ise see mees kohe aru ei saanudki, et ta midagi valesti tegi ja meid muretsema pani.

Peamiselt sõidab omnibuss välja Tallinnast, aga vahel ka Tartust ja Pärnust ning viimastel aastatel mõnikord ka Ida-Virumaalt.

Virumaaga on selles mõttes lihtsam, et Enn Käiss on seal korraldamise suuresti enda peale võtnud. Tartust ja Pärnust tahetaks rohkemgi sõita, aga hinna hoidmiseks pean ma toetust saama. Mida vähem toetust, seda väiksem on maht.

Tallinnast Ida-Virumaale ikka sõidate?

Ida-Virumaa on nii põnev, seal on palju vaadata. Kõige rohkem rõõmu pakub, kui saab Narva koskesid näha. Valaste muidugi, eriti kui seal veel sild oli, aga ka praegu, näiteks sel ajal, kui seal kõik jääs on. Kivisilla juga ja trepid, kuhu vanasti üldse ei pääsenud, aga mis nüüd hästi korras on hoitud.

Aastaid tagasi, kui sealseid jugasid pidi sõitsime, võttis Aluoja joastiku juures meid alati üks hundikoer vastu, hakkas meile nagu retkejuhiks, käis kaasas ja vaatas, et me ikka korralikult käituksime. Minule oli ta selle koha maskott. Viimastel aastatel pole teda enam näinud − ja miski on puudu.

Looduse Omnibussi võib mõnikord vist ka kultuuriomnibussiks nimetada?

Ta ongi tegelikult seda, loodus ja kultuur kuuluvad kokku. Olen ka sõitnud nagu teatribuss, eelkõige just nädala sees õhtuti Tallinnale lähematesse kohtadesse etendustele. Saueaugul on Kasterpalu teater − oleks imelik, kui me suvel sinna ei läheks, rahvas juba nõuab seda. Teatriretkedel saab näha nii loodust kui ka kultuuri, mõisaretkedel samamoodi.

Millised on need märksõnad, mille peale reisile tahtjad tormi jooksevad?

Eri inimestele on need erisugused. Üks osa tahab midagi uut kogeda. Mäletan, et kui hakkasime jääretki tegema, siis meelitasid need hästi palju rahvast kokku. Kindlasti mingi erakorraline loodusnähtus või sündmus. Soomaa üleujutused olid omal ajal hinnatud, eriti kui seal veel heinamaa peale kanuuga sõitma viidi.

Saartele tahetakse minna. Talvisel hooajal on väga popp mõisates käia, kui seal on peale mõisaekskursiooni veel ka mingi üritus. Väga pikki sõidupäevi ei taheta ja kui on kahepäevane reis, siis huviliste hulk kohe väheneb. Retkejuhi nimi kindlasti tõmbab.

Kuidas Looduse Omnibuss sündis?

Kolme-nelja päevaga.

???

Tuli mõte, et võiks hakata mööda Eestimaad ringi sõitma. Helistasin bussifirmasse ühele tuttavale, tuttavad ajakirjanikud aitasid infot levitada. Mõttest esimese sõiduni kulus kolm-neli päeva.

Esimene sõit oli oktoobris 2001 kahe bussiga Matsalusse, teine Paunkülla. Hakkasime sügisel pihta, vastu igasugust loogikat siis, kui teised reisikorraldajad sättisid end juba talvepuhkusele.

Juba sama aasta lõpus sain keskkonnaministeeriumilt toetust, nii et algusest peale sain sõiduhinnad inimestele üsna all hoida.

Selles ettevõtmises ei ole mitte midagi erakordset. Põhiline on oma eelarvamusi ületada − teemad ja inimesed on kõik olemas; inimesed maksavad hea meelega osalustasu.

Kui mul ei oleks oma eelnenud elust olnud kaasa võtta seda laia suhtlusringkonda, siis see ei oleks õnnestunud.

Aga see ringisõitmise mõte, kuidas see tuli?

1997. aastal andsime väikese seltskonnaga välja ajakirja Loodus ja sellega seoses hakkasime rahvusraamatukogus loodusõhtuid tegema. Esimene õhtu oli mõeldud ajakirja reklaamüritusena, aga pärast seda tulid inimesed ütlema, et nad tahaksid, et need õhtud kestma jääksid. Kestavad siiamaani − igal esmaspäeval oktoobrist aprillini.

Mõni aasta hiljem pakkus tollane keskkonnaminister Kranich meie ajakirjale riiklikku tuge, sellest pakkumisest oli raske keelduda. Mul kadus otsene kohustus ajakirjaga tegelda ja tekkis hulk vaba aega ehk siis mul hakkas lihtsalt igav ning otsisin, mida ilusat võiks loodusõhtute kõrval veel teha. Tundsin ise looduses käimisest puudust ja nii see läks.

Mõni aasta tagasi lükkasite liikuma omnibussi noorema venna Looduse Omnilaeva.

Nii nagu mul pole endal suurt bussi, pole mul ka ühtegi laeva, küll aga rendin väiksemaid ja suuremaid aluseid. See algas 2013. aastal, kui oli tulemas Soome lahe aasta. Idee sain sellest, kui ükskord sõitsime omnibussi rahvaga Sillamäe sadamast Leedu laevaga Kotkasse. Otse sõita ei lubatud, nii et sõitsime peaaegu Kundani välja ja saime seda uhket pankrannikut mere poolt imetleda.

Omnilaevaga oleme käinud Pranglil ja Aksil ja Piirissaarel, aga ka Malusi saarte vahel hülgeid vaatamas.

Kõige uhkem värk oli kunagi see, kui mul töötas oma paadiliin Dirhami − Osmussaar ja samal ajal bussiliin rahvusraamatukogu − Dirhami sadam. Ise elasin mitu suve järjest kümme päeva Osmussaarel; igal õhtul tõi paat uue seltskonna ja viis vana jälle tagasi.

Pärast Osmussaart tuli Ruhnu. Ükskord pidime tegema 24tunnise retke Tallinnast Ruhnu ja tagasi. Hommikul kella kaheksaks pidime jõudma Roomassaarde, mis tähendas, et enne kuut pidime olema Virtsus. Eks me ise unise peaga natuke ukerdasime ja jäime praamist maha. Helistasin siis Jaan Tättele, ajasin tuttava kaudu laeva välja ja sõitsime hoopis Vilsandile.

“Looduse aasta foto” konkurss on samuti teie eest vedada.

See hakkas juba natuke enne omnibussi pihta. Üks selline fotovõistlus oli Tartu kandi meestel varem olemas, aga nemad ei jaksanud seda enam teha ja andsid mulle õiguse jätkata.

Asi läks kohe hooga käima. Meil olid head kontaktid fotofirmadega, kes toetama hakkasid. Meie võistluse eripära on soov hoida koos nii professionaalid kui amatöörid. Žüriid on algusest peale juhtinud Rein Maran; mina oma kehva nägemisega ise ei pildista, selles mõttes olen hea korraldaja.

Pilte saadetakse ikka väga palju.

Kusagil tuli mingi lagi ette, pidime tingimusi natuke rangemaks tegema. Näiteks eelmisel aastal oli tuhat autorit ja 7500 pilti − see on enam-vähem optimaalne hulk, et žürii suudab kolme päevaga need läbi käia. Kunagi on olnud ka üle kümne tuhande pildi.

Teise vooru pääseb kaks või kolm tuhat pilti, siis hakatakse neid juba eri kategooriate kaupa vaatama.

Mulle meeldib, et auhindu anname hästi palju, kategooria võitjatele antavaid Tantsiva Hundi skulptuuregi on 15. Tunnustust ei saa ainult ühed ja samad tuntud näod, vaid ka need, keda laiem avalikkus veel ei tea.

Auhindade arvu rehkendan selle järgi, kui palju pilte mahub “Loodusfoto aastaraamatusse” − kõik žürii poolt tunnustatud pildid pluss mõned firmade eriauhinna saanud on seal sees.

Pildistavad telefonid on loodusfotograafia mõistet natuke devalveerinud. Aga korralik loodusfotograafia hakkab ikkagi loodushuvist pihta: kõigepealt on pilt endas olemas ja siis minnakse seda püüdma, et pärast teistelegi näidata.

Kõik need ettevõtmised nõuavad raha. Kas keskkonnainvesteeringute keskuse toetusest piisab?

Ma ei ole ühtegi ettevõtmist alustanud projekti kirjutamisest, kõigepealt tuleb kas mingi eelneva ressursiga või oma kulu ja kirjade ning osalustasuga alustada ja kui see on toetamist väärt, siis küsida toetust. Et hoida all nii omahinda kui enda tegevuskulusid, pole mul mingit paljude töötajatega firmat. Kui ma tahaksin rikkaks saada, siis peaksin mingi muu asjaga tegelema. On hea, kui saab natukenegi tuge, siis tuleb huvilistel vähem raha välja käia.

Teine toetaja on viimased viis-kuus aastat olnud Eesti Energia − nemad võtsid ise minuga ühendust ja meie mõtteviis sobis. Ega see toetus mulle kuulu; see kuulub inimestele, kellega koos ma looduses käin.

Sellise ettevõtmisega rikkaks ei saa. Aga rikkus on tegelikult see, kui saad teha seda, mida ise tahad − seda olen ma saanud.

KIK on oma toetusi kõvasti koomale tõmmanud, ega vist saa kindel olla, et omnibussile seda ka edaspidi jätkub.

Ärevust ma ei tunne, aga tõsi ta on, et taotlusvoorud on harvaks jäänud ja järjepideva tegevuse korraldamisel pärsib see natuke loovat mõtlemist, kui raha tuleb väga kaua oodata. Ma ei saa sellega rehkendada, et kui mul tuleb mingi mõte, jään uut taotlusvooru ootama. Selle aja peale, kui positiivne otsus tuleb, tahan ma juba midagi muud teha.

See on muidugi kurb, et nafta hinna languse tõttu linnulaulu kuulamist vähem toetatakse. Need on ju omavahel seotud − nafta hinna languse tõttu alandati põlevkivitööstuse ressursitasusid ning KIK, kuhu see raha läheb, on nüüd just loodusharidusele toetusi jagades kitsi.