Oleme eluga oma ajaloost läbi tulnud

12. aprill 2017 JÜRI RATAS, peaminister

Jüri Ratas.

Täna siin, Peterburi Jaani kirikus, meenutame täpselt sajandi eest toimunud ja meie ajaloos nii olulisi sündmusi, mis viisid lõpuks Eesti iseseisvumiseni.

Mõistetavalt tahtnuksin ma alustada oma kõnet ülevate sõnadega, mida täna siin tähistatav ajaloosündmus eeldaks ja vääriks. Paraku nädala algul Peterburi metroos toime pandud plahvatus sunnib meid taas kord mõtlema vägivalla tähenduse üle. Maailmas on endiselt inimesi, kes soovivad vallutada hirmu ja terroriga süütute inimeste meeled ning neile oma tahet peale suruda.

Need õudused on tunginud ka Euroopasse. London, Pariis, Moskva, Brüssel, Nice, Berliin, Istanbul ning nüüd Peterburi ja Stockholm. Jah, see on terroristide tuttav käekiri: külvata segadust, hirmutada ja halvata, provotseerida ühiskondade endasse sulgumist, autoritaarset “kõva kätt”. Saame sellele vastata vaid üheskoos terrorismi vastu astudes ja vägivalda ennetades.

Esmaspäeval siinsamas lähedal toime pandud võikad teod on täiesti vastandlik sellele, mida saatsid siin sajandi eest korda meie esivanemad. Hirmutegudele tulebki vastata vaimuvalguse ja -ülevusega. Võetagu veel kord vastu minu kaastunne hukkunute omastele ja soovin kiiret paranemist vigastatutele.

Kõikidel ajaloosündmustel on olnud oma eel- ja järellugu. Ja see puudutab ka sajand tagasi siitsamast, Jaani kirikust Tauria paleeni kulgenud rongkäiku, mis oli esimene suur rahvakogunemine Eesti riigi loomise pühal teekonnal. Peterburi on olnud eestlastele “lootuste linn”. Nõnda on pealkirjastanud Peterburi eestlastest monograafia kirjutanud ajaloodoktor Raimo Pullat. Ja see kujund peab paika.

19. sajandi keskpaigast alates siirduti Eestist siia, toonase impeeriumi pealinna, töö ning hariduse järele. Tol ajal ei olnud see emigratsioon tänapäeva mõistes. Tegemist oli eestlastele lähima tõmbekeskusega, mis asus meie asualadest mõnesaja versta kaugusel.

Juba alates 1713. aastast Tallinna Peterburiga ühendanud niinimetatud Voka − Narva maantee, aga ka Eestit läbiva Peterburi − Narva − Riia postimaanteede kõrval käivitus oktoobrist 1870 Tallinna − Peterburi raudteeliiklus. Ainult üks fakt sellega seoses: juba kaks aastat pärast käivitumist veeti sel raudteel 307 000 reisijat! Kümnetele tuhandetele eestlastele oli kohtumine Peterburiga muinasjutuline kogemus.

“Polnud ime,” kirjutab teine ajaloolane Ea Jansen, “kui Peeterburit naljaks nimetati kõige suuremaks eesti linnaks, sest siin elas tõepoolest eestlasi rohkem koos kui enne 20. sajandi algust näiteks Tallinnas.”

Eestlaste kogukond Petrogradis ulatus 1917. aastaks kuuekümne tuhande inimeseni. Nad olid enamikus haritud, kirjaoskajad, väga erisuguste elukutsete esindajad. Kahtlemata olid nad ka kultuuriliselt aktiivsed. Vaimuelu keskus oli olnud juba mitu aastakümmet Jaani kirik, millel on ka minu perekonna loos väga oluline koht. Siinsamas pühas paigas ristiti 1909. aastal minu armas vanaema. Koguduse hingekarjane oli toona Rudolf Gottfried Kallas, kes võttis selle auväärt ameti üle meie ärkamisaja suurkujult Jakob Hurdalt.

1917. aasta kevad oli Eesti Vabariigi sünni eelõhtu. Taustana toimisid esimese maailmasõja väsimus ning Vene ühiskonna käärimine, mis idandasid Eestis endaski mõtte suuremast autonoomiast. Meie vennasrahvas soomlased oli seda nautinud juba kaks aastasadat.

Autonoomiaks avanes võimalus Veebruarirevolutsiooni järel. 15. märtsil algasid rahutused Tallinnas. Päev hiljem läkitasid rahvuslikud organisatsioonid Venemaa ajutisele valitsusele telegrammi, milles paluti astuda samme “ajutise valitsuskorra maksmapanemiseks Eestimaal laialdase autonoomia alusel”. Eesti iseseisvusliikumise eestvedaja Jaan Tõnisson kohtus ajutise valitsuse peaministri vürst Lvoviga.

18. märtsil kinnitas ajutine valitsus Eestimaa kubermangukomissariks juba neli aastat Tallinna linnapea ametis olnud Jaan Poska.

Ja siis järgnes 8. aprill. See päev oli täna, sajand tagasi. Eestlaste rahumeelne meeleavaldus ligi 40 000 osavõtjaga. Muide, neist hinnanguliselt 12 000-15 000 relvis sõjaväelast − tulevases Vabadussõjas meie iseseisvuse eest võidelnud Eesti kaitseväe seeme.

Ülevas meeleolus, sinimustvalgete lippude lehvides, laulukooride ja orkestritega liiguti Tauria palee ette. Loomulikult tekib siinkohal paralleel laulupeorongkäiguga. Meeleavalduse kõrval on eestlaste suurkogunemised olnud läbi aegade ka enesekinnitus. Mitte ainult et teised näeks, vaid et me ka ise ei unustaks.

Ajalookäänakutel oleme näidanud, et “suudame hoida ühte, nagu heitunud mesilaspere”, kui siin kasutada fraasi Paul-Eerik Rummo ühest kuulsamast luuletusest. Nii oli see saja aasta eest, nii ka kolmkümmend aastat tagasi, Eesti riigi taastamiseni viinud laulvas revolutsioonis.

Neli päeva pärast Petrogradi eestlaste meeleavaldust, 12. aprillil 1917 andiski Venemaa ajutine valitsus välja määruse Liivimaa kubermangu eestlastega asustatud osa liitmiseks Eestimaa kubermanguga. Territoriaalne alus Eesti tulevase riigi loomiseks oli seega olemas.

Petrogradi eestlaste rongkäigust peale algas lõppmäng, mida kroonis Eesti Vabariigi väljakuulutamine vähem kui aasta hiljem, 23. veebruaril Pärnus ja 24. veebruaril Tallinnas.

Vaatamata pingelisele olukorrale maailmas ning jätkuvale konfliktile Euroopas, usun ma täie veendumusega, et meie iseseisvus on täna kaitstud paremini kui iial varem. Eestlastel ei tule enam kunagi käia vabaduse võtmete järel mõne teise riigi pealinnas ja avaldada meelt rahva enesemääramise õiguse teostamiseks.

Ma loodan, et kõik meie tänased ja tulevased rongkäigud, manifestatsioonid ning ühised suurkogunemised on kantud teadmisest, et oleme eluga oma ajaloost läbi tulnud ja väärime kättevõidetud vabadust!

Ma tean, et meil jätkub jõudu kesta rahva ja riigina igavesti!

Jüri Ratase EV100 kõne 8. aprillil Peterburi Jaani kirikus.