Põlevkivi hingeelu tundja

12. aprill 2017 ERIK GAMZEJEV
Hella Riisalu võrdleb laboris purkides olevate erisuguste kütuste proovide kogu moosiriiuliga sahvris.

Hella Riisalu võrdleb laboris purkides olevate erisuguste kütuste proovide kogu moosiriiuliga sahvris.

Kas panna rohkem kui kaks miljardit dollarit mängu selleks, et rajada Jordaaniasse põlevkivikaevandus ja elektrijaam, sõltus suuresti ka sellest, millise “kohtuotsuse” teeb sealse põlevkivi omaduste kohta Tallinna tehnikaülikooli Virumaa kolledži põlevkivi kompetentsikeskuse kütuste tehnoloogia teadus- ja katselaboratoorium. Selle vanemteadur Hella Riisalu on põlevkivi hingeelu uurinud aastakümneid. Täppisteaduse kõrvalt meeldib talle fantaasiaga mängida proosajuttude kirjutamisega.  

 

Kui mõned nädalad tagasi tuli avalikuks, et Jordaanias on kõikidel paberitel vajalikud allkirjad all, et seal saaks alustada rohkem kui kaks miljardit dollarit maksva põlevkivikaevanduse ja elektrijaama rajamist, oli selles loetelus, keda Eesti Energia juht Hando Sutter tehtud ettevalmistava töö eest tänas, ka Virumaa kolledž. Mida te siin tegite?

Meie põhitöö oli määrata Jordaania põlevkivi tehnoloogilisi omadusi. Kui palju võib sellest energiat ja õli saada, kui hakata seda kasutama.

Kuidas see töö reaalselt välja nägi?

Kullerifirmad tõid Jordaaniast põlevkivi meile kottides või kastides siia Kohtla-Järvele. See pärines Attarati maardla eri puuraukudest.

Meile saadeti tavaliselt puuraukude südamikud suurte eelpurustatud tükkidena. Osa neist olid nii suured, et neid ei saanud purustisse panna. Siis tuli appi vana hea sepahaamri meetod.

Uurimise reeglid nägid ette, et me ei tohtinud teada, kust kohast täpsemalt need kivid on võetud. See on rahvusvaheliste uuringute nõue, et laborid teevad proove võimalikult anonüümselt. Proove oli kokku kõvasti üle kahe tuhande.

Me pidime rangelt järgima akrediteeritud standardeid. Peale selle saadeti kuni 15 protsenti proovidest veel täiendavasse järelkontrolli sõlutmatutesse laboritesse. See oli projekti rahastavate pankade nõue, et olla kindel uuringute usaldusväärsuses.

Otsus, kas panna kaks miljardit dollarit mängu või mitte, sõltuski suuresti sellest, mida teie Jordaania põlevkivi omaduste kohta ütlesite?

Meie ütlesime, milline on Jordaania põlevkivi energia- ja õlisisaldus. Kui uuringu tulemused oleksid näidanud, et energiat on liiga vähe, siis oleks asi ilmselt katki jäänud.

Meie töö tähtsus oli selles mõttes päris suur, aga ma ei tahaks seda ei üle- ega alahinnata. Sama olulised olid kõik need uuringud, mida tegid geoloogid kohapeal või ka paljud teised laborid. Selleks, et hakata karjääri või kaevandust tegema, peab ju tundma täpselt kogu maardlat, samuti veega seotud teemasid. Neid analüüse tehti tohutult palju.

Olete põlevkivi uurinud aastakümneid. Kas Jordaaniast kohale veetud põlevkivi teid millegagi ka üllatas?

Midagi väga jahmatavat välja ei tulnud. Kõik maailma põlevkivid tekivad ühte moodi, kuid sõltuvalt asupaigast erinevad nendes koostised. Võrreldes Eestiga, on Jordaania põlevkivis näiteks hapnikuühendeid vähem, aga natuke rohkem väävlit.

Me ei alustanud uuringuid päris tühja koha pealt. Jordaania põlevkivi oli uuritud ka varem ja kokkuvõttev materjal sellest oli olemas. Meie tulemused läksid üldjoontes varasemaga kokku.

Milleks siis neid uuringuid vaja oli?

Küsimus on põhjalikkuses. Jordaanias on põlevkivi leiukohti mitu. Just seda maardlat − Attaratti − oli vähem uuritud. Seal oli küll varem tehtud üksikuid puurauke, mille abil sai kinnitust, et põlevkivi seal on, ja teada olid ka esialgsed omadused. Nüüdsete uuringutega tehti muu hulgas kindlaks, kas vajalike omadustega põlevkivi on seal nii palju, et temaga tasub midagi tegema asuda, ja kui suurelt.

Mida põhjalikumalt uurida, seda rohkem tuleb välja ka mingeid erisusi. Näiteks kord jõudis meieni üks proov, mis ei sisaldanud üldse orgaanilist ainet. Tänu sellele said aga selgemaks ka kõrvalekalded maardlas, mida ikka esineb.

Kumb põlevkivi on parem: Eesti või Jordaania oma?

Kui vaadata kalorsust, siis Eesti põlevkivi on maailmas praegu teadaolevate andmete põhjal teisel kohal. Veel parem on vaid ühes maardlas Austraalias. Sellega olen ma küsimusele vastanud. Päris nii hea Jordaania põlevkivi nagu Eesti oma ei ole, aga ega tal midagi häda ka ole. Muidu ei ehitataks sinna elektrijaama.

Jordaania jaoks on see oluline projekt. Neil on kuidagi halvasti läinud selles osas, et kõikidel naabritel ümberringi on naftat, aga neil pole.

Kui palju inimesi siin Kohtla-Järve laboris Jordaania põlevkivi uurimisega hõivatud oli? 

Tippaegadel, kui järjekordne partii sisse tuli, siis suurem osa labori töötajatest − üle kümne inimese. Oli perioode, mil inimesed töötasid kahes vahetuses ja vahel ka seitse päeva nädalas. Tähtajad olid karmid.

Samas oli see väga oluline aeg meie labori väljakujunemisel. See suur töö andis tükk aega leiba. Me arenesime laborina, võites nii usaldusväärsust kui rahvusvahelist tuntust.

Millest praegu labor elab, kui Jordaania kivi pole enam vaja uurida?

Meie jaoks lõppesid Jordaania uuringud juba neli-viis aastat tagasi. Me ei ole päris Eesti Energia filiaal olnud, meil on väiksemaid kliente ka olnud.

Meil on praegu võimekus uurida igasuguseid kütuseid − nii vedelaid kui tahkeid. Meile on toodud siia uurida igasugu huvitavaid asju, mis sisaldavad vähegi  orgaanilist ainet, mõttega, et kas sealt õnnestub õli välja võtta ja seeläbi rikkaks saada.

Teie olete siis need, kes sellised unistajad maa peale tagasi toovad?

Kuidas võtta… Aga iga kord need asjad tõesti nii lihtsalt ei käi, nagu esmapilgul arvatakse. Meie võime küll öelda, et ühest või teisest asjast on võimalik õli kätte saada, aga see ei tähenda veel, et oleks võimalik käivitada tööstuslikku protsessi. Peale selle tuleb mängu ka majanduslik tasuvus.

Millised on olnud markantsemad näited, millest te olete siin laboris õli välja võtnud?

Saaremaalt prügilast toodi kümneid aastaid tagasi ladestatud plasti. Proovisime sellest õli saada ja saime ka. Iseenesest on püüdlus äravisatud asjadest midagi kasulikku kätte saada väga mõistlik tegevus, aga see ei ole alati lihtne ja tasuv.

Samas võib tulevikus, kui energia tootmiseks hakatakse kasutama fossiilsete kütuste asemel rohkem mingeid muid energiaallikaid, põlevkivi kasutada rohkem  orgaanilise tooraine allikana.

Maailmas ei jõuta nii palju kõike kasvatada, et toota nii-öelda rohelist keemiat. Praegu on ju väga paljud asjad tehtud nafta baasil: riided, klaasid, nõud. Näiteks ühekordsete plasttoodete kasutamine on ikka meeletu raiskamine. Selle koha pealt olen ma vägagi roheline.

Mis teid, Mulgimaalt pärit inimest, põlevkivikeemia juurde tõi?

Elu ja omaaegne süsteem. Pärast ülikooli lõpetamist töötasin natuke aega Tartu ülikoolis. Mul oli vaja korterit saada, mitte ainult toanurka. Tartus olnuks see tol ajal võimatu. Siin aga oli võimalik.

Aga mind on kogu aeg teadusesse tõmmanud. Kuna mul oli siin võimalik saada nii elamispind kui olla ka teadusele lähedal, siis sellest ma ka lähtusin. Ausalt öeldes, kui ma 1973. aastal Kohtla-Järvele tulin, ei arvanud ma küll, et ma nii kauaks siia jään.

1990. aastatel astusite rohkem kui kümneks aastaks teadustööst välja ning läksite alguses Kohtla-Järve linnavalitsusse ja hiljem Ida-Viru maavalitsusse ametnikuks. Miks?

See oli mõnes mõttes sundkäik. Mul õppis poeg ülikoolis. Teaduses olid tollal rasked ajad: põlevkiviinstituudis midagi huvitavat tol ajal ei tehtud ja palka ka eriti ei makstud. Ma ei saanud endale rahata elamist lubada, ma pidin midagi ette võtma.

Linnavalitsuses sattusin juhtima arenguosakonda. Ma ei kandideerinud selle töö peale, aga tolleaegne linnapea Ain Kalmaru ja volikogu esimees Avo Blankin kahe peale mulle selle töökoha nii-öelda pähe määrisid. Siis tegingi elus täieliku kannapöörde. See osutus tegelikult väga huvitavaks perioodiks. Eesti taasiseseisvumise algusaastatel tuli paljusid asju hakata täiesti uuesti üles ehitama. Hiljem oli maavalitsuses ka väga huvitav tiigrit hüppama panna [Hella Riisalu koordineeris maakonnas Tiigrihüppe programmi].

Teie eestvedamisel valmis 1990. aastate keskel ka Kohtla-Järve uuema aja esimene arengukava. Kui palju sellest, mida te tookord planeerisite, on tegelikult teoks saanud? Mäletan, et Viivikonna hääbumist nägite juba tollal selgelt ette.

Viivikonnaga on tõesti läinud nii, nagu võis juba tollal eeldada. Aga Kohtla-Järve linna käekäiku tervikuna me päris sellisena, nagu nüüd on läinud, ette ei näinud. Oletasime, et areng toimub kiiremini. Samas ei julge ma väita, et kui meil oleks lastud linnavalitsuses kauem tegutseda, poleks meil probleeme tekkinud.

Ma ei tahaks praeguseid linnavõime lauskritiseerida. Nemad on oma parema äranägemise järgi tegutsenud. Eks nad on teinud nii, nagu on osanud.

Üks asi, mis on Kohtla-Järve välisilmele siiamaani jätnud jälje, mille parandamiseks polnud meil jaksu ei omal ajal ega ka nüüd, 20 aastat hiljem, on kooruva värviga majad. Nende eest peame “tänulikud” olema 1980. aasta olümpiamängudele. Poleks tollest ajast värvi üle jäänud ja seda Kohtla-Järve majadele kõiki reegleid eirates peale plätserdatud, siis näeks linn võib-olla kenam välja.

Vähesed inimesed ilmselt teavad, et olete ka küllaltki produktiivne proosakirjanik. Millal te oma teosed raamatuna avaldate?

See on minu hobi. Praegu kirjutan sahtlisse või täpsemalt öeldes arvutiga pilve. Selle nimel, et oma jutte raamatutena avaldada, ei ole ma viitsinud siblida. Internetis on need olemas. Mõnedele inimestele, kel on huvi olnud, olen andnud interneti ligipääsu oma kontole.

Millest te kirjutate?

Kunagi kirjutasin pisikesi jutte, mille süžeed tulid osaliselt veel sellest ajast, mil ma linnavalitsuses töötasin. Natuke naljakaid ja põnevaid juhtumeid.

Aga ma olen kirjutanud vägagi erisuguseid asju. Kuna ma ise armastan väga ulmet, siis ma kirjutan ka ulmejutte ja krimkasid. Ainult mul on kirjutamiseks väga vähe aega, sest mul on praegu üsna pingeline töö.

Ühe krimijutukesega sain isegi ühel Vilde muuseumi korraldatud konkursil ära märgitud. Ühe mu ulmeseeria esimesele köitele sain ka kirjanikelt suhteliselt hea hinnangu. Öeldi küll, et vajab toimetamist, aga lugu ise sai kiita. Üksikud jutud, mis mul paberil on avaldatud, ilmusid aastaid tagasi Eesti Naises.

Mis teil praegu käsil on?

Ma kirjutan mitut asja korraga. Näiteks on käsil üks krimilugu. Minu jutud on kerge kiiksuga. Mulle ei meeldi kirjutada selliseid triviaalse süžeega lugusid. See on mulle igav. Minule on kirjutamine üks mõnus fantaasiamäng.