Häda mõistuse pärast

3. aprill 2017 VIRVE OSILA

Virve Osila.

Iga päev toimub midagi niisugust, mis tekitab minus kahetisi tundeid − see pole normaalne! −, aga ma ei taipa, kas hakkab minu nõrguke mõistus üles ütlema või käituvad kutsutud ja seatud rääkivad pead kaine mõistuse vastaselt.

Võtame näiteks selle nn liig magusa elu ehk et rumal rahvas tarbib ülearu palju suhkrut, sestap tuleb tervise huvides magus lisamaksustada. Ei, ei, mitte riigikassa ei vaja täitmist, vaid inimesed söövad-joovad endid ülearusest magusast haigeks.

Keegi ei arutle selle üle, miks tehnoloogid ei võiks välja töötada väiksema suhkrusisaldusega tooteretsepte. Sest olgem ausad, suhkrut on isegi tervislikes toodetes, nagu jogurt, kohupiimakreemid ja -pastad, üüratul hulgal, rääkimata mahladest või karastusjookidest.

Kunagi, kui ma lasteaiaõena menüüsid koostasin, kirjutasin sinna toitudele suhkrut, nagu norm ette nägi. Õnneks olid meie majas nii arukad kokad, kes süüa tehes seda maitsesid ja jätsid osa suhkrust pudrule, kreemile, kissellile või mõnele muule roale lisamata.

Meie toidutehnoloogia on maailmatasemel, aga lihtne taluperenaise tarkus võiks kuuluda ka moodsasse tänapäeva: suhkrut (soola või mida iganes) saab toidule alati juurde panna, toidust välja võtta ei saa seda kuidagi. Kui maitse ja mõistus astuvad ühte jalga, siis on toidud tervislikumad ja valitsus ei pea magusamaksu rahva turjale lisaks laduma. Aga kui riigikassasse on raha vaja, siis tuleb ausalt öelda, miks ja mille jaoks. Kui tervise parandamiseks, siis kulutatagugi saadud raha otstarbekalt, näiteks ravimite hüvitamiseks nii joonepealsetele kui ka -alustele vähihaigetele.

Mõistusvastane on minule ka hädaldamine meie kilerikka elu üle. Terry Pratchett kirjutas põnevast kettamaailmast, meie oleme kileinimesed. Ja ikka on rahvas see, kes tarbides reostab ja saastab õhku, maad ning merd − linnud, loomad ja veeasukad surevad selle pärast, et meie topime poes produkte kilekottidesse.

Kui lahtise kauba pakib minusugune tumba ise oma käega kilekotti, siis valmispakendid on riiulitel juba teadlike tootjate kiletatud. Natuke narr oleks kommide või viiluvorstide pakendid ise avada, lahtine kaup isiklikku riidekotti puistata ja kileümbris poeriiulile jätta…

Ma kasutaksin hää meelega paberpakendeid, kui neid oleks. Sest mina ju kasvasin üles ajal, kui müüja rullis vorstijupi paberisse ja kaalus kommid tuutusse. Need pakendid läksid kodus tulehakatiseks ja kui mõni paberinutsakas ka maha pudenes, leotas vihm selle läbi ning lagundas mulda.

Ma saan ju aru, et tänapäeva elu muutub sekunditega. Kuid kas targad teadlased ei võiks välja mõelda iselagunduvate pakendite tehnoloogiat ja nende tootmist? Minu käe läbi ei ole ükski olend kilesurma surnud − nimelt ei loobi ma kasutatud kilekotte aknast välja ja arvan, et ükski teine mõistusega inimene ei tee seda ka.

Kui algas omavalitsuste ühendamise suurkampaania, kuulasin seda esialgu kikkis kõrvade ja suurte silmadega. Praeguseks on kõrvad longus ning suu kooldunud küsimärgiks, sest arukat ja mõistlikku seletust ei tule ülalt ega alt. Eks mu aju aja poolt pleegitet hallollus võib olla üks põhjus, miks ma sellest liitmisest (millega kaasneb lammutamine) aru ei saa.

Öeldakse, et see on majanduslikult efektiivsem ja et teenuste kättesaadavus paraneb. Kuidas ja mil moel? Nüüd, mil maal pole panga- ega postkontoreid, kui on välja suretatud väikesed külapoed, kui Kallastele või Viljandisse tuleb sõita ringiga läbi Tartu, kui… jne.

Kas keegi on selle ka kokku rehkendanud, kui suur on summa, mis üle terve riigi omavalitsusametist vabanenuile hüvitistena välja makstakse? Mida selliste tuhandete aastapalkadega kokku hoitakse? Ja mis maksavad kaardistuste muutmised, sildivahetused jne? Kui kõik vabatahtlikud ja väevõimuga liitmised kokku arvata, siis on riigi rahalised väljaminekud suured. Kuidas ja millal tasaarvelduseni jõutakse, ei oska ilmselt keegi öelda.

Kui juba tundus, et enam hullemaks ja segasemaks olukord muutuda ei saa, tõstis mi(ni)ster Korb jun pead ning kuulutas: Ida-Virus tuleb ühendada kaheksa omavalitsust! Nõnda siis peame meie nüüd lauleldes temalt küsima: kas tunned maad, mis Peipsi rannalt käib Soome lahe kaldale?

Gigantomaania on ohtlik tõbi ja seda saaks välja ravida ilmselt portfellist vabanemisega. Kuna aga valitsuse koosseisus muudatusi ei paista, siis soovitan omalt poolt, kuidas teha küll suurelt, aga lihtsamalt. Et maavalitsused on nagunii hukule määratud, võiksid nende asemele moodustuda vallad; 15 maavalitsuse asemel 15 valda − pole piire vaja liigutada ja on silte-märke lihtsam välja vahetada.

Kuni valdade liitmine oli veel jutu tasandil, siis ütlesin ikka, et mina tahaksin surra Mäetaguse valla kodanikuna. Hetkel ma muidugi suremisega ei kiirusta, aga Alutaguse või ükskõik mis nimelise valla kodanikuna ma ka ennast tundma ei hakka.

Üks vabariigi valitsuse tarkpea teatas, et maavalitsused takistavad riigi arengut ja seepärast tulebki need ära kaotada. Ju siis nüüd varsti, pärast põhjalikku lammutamist, saab riigi areng sellise hoo sisse, et paneb mühinal minema ja rahvas võib kogunisti maha jääda.

Minu koduvald tähistab 7. aprillil 25. sünnipäeva, kuhu mindki on kutsutud. Ma ei tea veel, kas suudan näole maalitud naeratusega peole minna. Tegelikult tihub hing nutta nagu siis, kui on teada, et juubilarist saab kohe-kohe kallis kadunuke.

Kui mul pole enam oma valda ega oma maavalitsust, siis tunnen, et võin selles liig magusas kilemaailmas kaotada ka oma identiteedi.