Üks protsent

29. märts 2017 TIIA LINNARD
Raili Tamm ja tema noored näitlejad, kes mängivad ka väga raskeid rolle nagu kulda.

Raili Tamm ja tema noored näitlejad, kes mängivad ka väga raskeid rolle nagu kulda.

Järgmisel nädalal sõidab Narva laste loomemaja stuudioteater 16. Komnata riiklikule kooliteatrite festivalile esindama Ida-Virumaad. Jõhvi kultuuri- ja huvikeskuse kooliteater jäi neile maakonna festivalil alla vaid… ühe protsendiga!

 

Täpsem oleks öelda, et mitte Jõhvi trupp ei jäänud ühe protsendiga alla, vaid narvalased olid neist üks protsent paremad.

Kust ma tean, et just üks protsent?

Niimoodi žürii ütles. “Otsustada oli väga raske, sest valida tuli kahe väga tugeva lavastuse vahel,” tõdes toona hindajate meeskonda kuulunud näitleja Jekaterina Novosjolova, keda televaataja mäletab seriaalidest “Eestlane ja venelane” ning “Tuulepealne maa”. “Mõnikord juhtub, et üks protsent saab otsustavaks, ja nii see seekord oligi.”

Kriibib hinge

Jõhvi kultuuri- ja huvikeskuse kooliteater tõi Raili Tamme juhendamisel lavale Urmas Lennuki näidendi “Kadunud kindapood”.

See lavalugu kuulub valdkonda “karm värk”.

See on lugu vennast ja õest ja sõprusest ja hingetraumast ja vaimupuudest ja ülekohtusest elust ja veel kord ülekohtusest elust ja veel kord ülekohtusest elust.

Tõsiselt karm värk, mis jääb tükiks ajaks hinge kriipima, nagu kass küüntega.

Raili tõi maakonna kooliteatrite festivalil lavale veel teisegi loo − “Lõputa loo”, mida mängis Jõhvi puuetega inimeste koja näitetrupp.

Lavastus sai liigutava muusikalise kujunduse eest eripreemia ning Raili gümnaasiumi astme parima juhendaja preemia.

Jõhvi kultuuri- ja huvikeskuse rahvakultuuri loomejuht Heli Vähk nuttis “Lõputa loo” ajal ning nuttis pärast “Lõputa loo” lõppemist edasi.

Nuttis veel tükk aega, pidama ei saanud.

Ja ta polnud kaugeltki ainus.

Raili, mis sa teed inimestega?!

Paned nad nutma.

Õigetele nuppudele

“Mina ei pane, lugu paneb,” ütleb Raili tagasihoidlikult.

Seda juttu ei maksa uskuda.

Ta oskab, kohe oskab vajutada õigetele nuppudele, alustades repertuaari valikuga.

Noorte teatrihuviliste kõrval on ta seitse aastat lavastanud puuetega inimestega.

Kas te oskate ette kujutada, mida see tähendab?

“Ta ei räägi, ta ei kuule,” ütleb Raili, kui kiidan üht osatäitjat, kelle mänguõhin lavalt kaugele paistis. “Aga muusikat tajub ning mingi ajarelee töötab õigesti. Kui teised magavad õige hetke laval maha, siis tema teeb õigesti.”

Puuetega inimeste etendus kestis vaid üheksa minutit.

Selle taga on kolm kuud tööd.

Esinemispäeval saatis üks peaosatäitjatest Railile sõnumi, et ta ei tule.

Etenduse ära jätmine ei tulnud kõne allagi, kuigi olukord tundus olevat väljapääsmatu.

Ei tulnud sellepärast kõne alla, et sülemina Raili ümber kogunenud trupp oli teotahet täis: lase meid lavale!

“Kuidas sa vaatad neile otsa ja ütled, et ei, me ei lähe,” märgib Raili.

Asendaja leiti sõna otseses mõttes tänavalt. Ühe osatäitja sõbranna, kellele Raili jõudis enne etendust kiirkorras ette näidata, mida ta tegema peab.

Rasked rollid

Ka Raili varasemad lavastused on olnud sellised, mis hinge kriipima jäävad.

Nagu kass küüntega.

“No me teeme vahel ikka sellist tilulilu ka, et hoia ja keela,” kostab Raili, et jõululavastused on ikka hoopis teisest puust.

Sügisel, kui kooliteatri lastega pärast pikka koolivaheaega taas kokku saadi, oldi seda meelt, et kõik, aitab, sel aastal mängime hoopis komöödiat.

Kui jõulu tilulilu läbi sai, leidsid kõik: ei, teeme ikka päris asja.

Ja nii see “Kadunud kindapood” sündiski.

Hannes Villers mängis venda, Gerly Triin Nõmmiste õde, Juta Lensu psühhopaadist vanamutti, Karoli Õras ärinaist, Mathias Sinimäe konstaablit ja Elizabeth Veri tumma tüdrukut.

Vend pani toime mõrva.

Õde oli lapsena vägistatud.

Tumm tüdruk on vaimupuudega.

Nad mängisid neid raskeid rolle nagu kulda, kusjuures Elizabeth käib näiteringis alles esimest aastat!

“Jõulude ajal saab teatris nalja, pärast seda võtame end kokku ja teeme tõsisemat asja,” ütlevad Raili noored näitlejad.

Ütlevad, et neile meeldibki draama ja et hea lavastus peab olema selline, mis puudutaks, mis kõnetaks.

Mis läheb hinge ja jääb meelde.

“Ilma Railita poleks me keegi praegu siin. Raili on nagu perekonnaliige, nagu teine ema,” ütlevad nad. “Ta nii hoolib meist kõigist, väga.”