Võistkonnaala lummus

29. märts 2017 

See on vägev elamus, mil rohkem kui tuhat poolehoidjat elab tulihingeliselt kaasa kodumeeskonnale, ja rõõmu jätkub kauemaks, kui kõige krooniks tuleb ka soovitud tulemus − Eesti meistritiitel.

Sportmängudes on pealinnast väljaspool asuvatel klubidel maru raske paremate sekka jõuda. Võistkonnaalad on kulukad, medalite pärast heitlevate klubide aastaeelarved algavad üldjuhul kuuekohalisest arvust ja ulatuvad seitsmekohaliseni. Pealinnas, kuhu on koondunud lõviosa Eesti äritegevusest, on toetajate leidmine professionaalse tegutsemise korral võimalik, provintsis kipub see pigem võlutrikiks liigituma. Raha kokkukraapimise kõrval on väiksemates kohtades tegu ka võistkonna jagu mängijate kokkukogumisega. Oma klubi kasvandikke on keeruline kodukohas hoida, sest kui nii õppimisvõimalusi kui ka töökohti on kasinalt, siis rännatakse ära.

Ebasoodsate asjaolude kiuste on osal aladel õnnestunud siiski ka mõnedel paikadel vastuvoolu ujuda ja edu saavutada. Põlva lööb läbi käsipallis, Rakvere võrkpallis, Tartu korvpallis, Sillamäe jalgpallis. Siia nimekirja võib julgelt lisada ka Narva, mille meeskond on teist aastat järjest tulnud Eesti meistriks jäähokis. Tõsiasi on, et jäähokis on praegu konkurents lahja ja meistrisarjas üldse neli meeskonda osaleski, ning seetõttu ei ole seda ala Eestis hellitatud märkimisväärse tähelepanuga. Aga kui Narvas käib omadele kaasa elamas üle tuhande inimese, mis on oluliselt rohkem kui paljudel korvpalli- või jalgpallimatšidel pealinnas, siis tähendab see, et see ala ja oma meeskonna käekäik lähevad väga paljudele Narvas korda. See ongi tähtis.