Puhas vuuk

14. märts 2017 TIIA LINNARD
Need nemad on − Olga ja Vitali Katuntsevid, kelle juurde teatristuudiosse tullakse nagu oma koju.

Need nemad on − Olga ja Vitali Katuntsevid, kelle juurde teatristuudiosse tullakse nagu oma koju.

Narva laste loomemaja teatristuudio 16. Komnata tegi maakonna kooliteatrite festivalil puhta töö, tulles võitjaks kõikides vanuseastmetes.

 

Mida tähendab “kõikides vanuseastmetes”?

See tähendab seda, et narvalaste 16. Komnata esindab Ida-Virumaad gümnaasiumiastme riigifestivalil Tallinnas, see on aprillis.

See tähendab seda, et narvalaste 16. Komnata esindab Ida-Virumaad keskastme riigifestivalil Jõhvis, ka see on aprillis.

See tähendab seda, et narvalaste 16. Komnata esindab Ida-Virumaad algklasside riigifestivalil Harjumaal Kolgas, see on mais.

Kindlasti keegi festivalil küsib, naljaga pooleks: kas neil seal Ida-Virumaal rohkem kooliteatreid polegi kui 16. Komnata?

Rõõm ja väsimus

Narva laste loomemaja teatristuudiot juhendavad abikaasad Olga ja Vitali Katuntsevid.

Olga ja Vitali, mida te tegite? Häbi teil ei ole! Kõik esikohad krabasite endale.

Olga jaksab selle jutu peale vaid kergelt naeratada.

Ta on läbi nagu Läti raha.

Mõttetu on küsida, mida ta tunneb.

Ilmselgelt väsimust.

“Väsimus pole see sõna,” ütleb Olga. “Ma olen tühjaks pigistatud.”

Jõhvi kontserdimajas toimunud festival kestis kolm päeva.

Katuntsevid osalesid festivalil viie lavastusega!

Kolm päeva kärutasid nad lastega Narva ja Jõhvi vahet.

Üks võistluspäev lõppes näiteks pool kümme õhtul.

Kui keegi peaks veel mõtlema, et mis see laste teatristuudio juhendamine siis ära ei ole…

Neil on seal stuudios ligi 100 last!

Lapsed − nende energia on aga lõputu.

Laval visatakse preemiat vastu võttes hundiratast, saalis huilatakse võidust kuuldes kõrvulukustavalt.

“Hip-hip, hurraa!” hõikavad kõige väiksemad võitjad pärast autasustamist veel garderoobiski.

Oscarite jagamine pole selle kõrval mitte midagi!

“Mitte-keegi-ei-räägi!”

16. Komnatal on tänavu juubeliaasta: stuudio on tegutsenud veerandsada aastat.

Katuntsevid on seda juhtinud viimased 18 aastat.

Riigifestivalile on neil olnud varemgi asja. Ja mõnel aastal on ka sealt tuldud tagasi võiduga.

Teatrihuvilisi on stuudios nii 5- kui 21aastasi.

Nagu ma ütlesin − kokku ligi 100 last.

Kuidas nende tatraveskitena jahvatavaid suid vaikima saada ja veiderdamist lõpetada?

Kuidas Olga ja Vitali jõud sellest jõugust üle käib?

“See käib lihtsalt,” ütleb Olga ja teeb sõrmenipsu.

See käib lihtsalt nagu sõrmenips.

Võlusõnaks on “mitte-keegi-ei-räägi!”.

“Naljategemine lõpeb kohe,” ütleb Olga. “Ja me hakkame kündma, just nimelt kündma.”

Tegema tõsist tööd.

Kolmas korrus, tuba nr 16

Mis pedagoogika see selline on, mida Olga ja Vitali kasutavad?

“See on pedagoogika, mis saab aru, mis teismelise hinges toimub,” ütleb Vitali.

“Paljudele ongi teatristuudio ainuke koht, kus oma hinge pealt ära rääkida,” ütleb Olga.

Õpetajatel pole pikemateks jutuajamisteks alati aega.

Vanematel pole pikemateks jutuajamisteks alati aega.

“Need lapsed elavad ja suhtlevadki stuudios, seal on nende teine perekond,” ütleb Olga.

Seal 16. Komnatas − eesti keelde tõlgituna 16. toas.

16 on stuudio kasvandike keskmine vanus.

Suuremates lavastuses mängib keskmiselt 16 last.

Ja stuudio tegutses algusaastatel raekojas kolmandal korrusel ruumis nr 16.

Sealt sai see alguse, sealt ka nimi.

16. Komnata algklasside vanuserühma lavastuses mängis üks esimese klassi poiss, kelle isa oli üks nendest, kes seal 16. Komnatas 25 aasta eest alustasid ja stuudiole nime välja mõtlesid.

Stuudio, mis kasvatab teatrihuviliste põlvkondi.

Diagnoos: teater

Räägin gümnaasiumiastme võidulavastuses mänginud noortega: 15aastase Maksim Semjonoviga, 19aastase Katrin Mägiga ja 18aastase Jevgeni Jakovleviga.

Maksim viskab nalja ning nimetab 16. Komnatat 16. palatiks, viidates kuulsa vene klassiku novellile vaimuhaigetest ja vaimuhaiglast “Palat nr 6″.

Teater, see ongi natuke hullumeelsust ehk − nagu ütleb juhendaja Vitali − see on diagnoos.

Mitte kõik, kes ukse vahelt nina sisse pistnud, ei jää stuudiosse püsima.

“Mitte kõigil ei ole seda diagnoosi,” ütleb Maksim.

Sügisel õpivad stuudiolased lühietteasteid, et esineda nendega loomemaja festivalil.

Selle kava on kirju nagu kaleidoskoop.

Seejärel õpitakse kuu kuni poolteist uusaastakava, millega linna lapsi lõbustada.

“See on kõige hirmsam aega meie elus,” ütleb Jevgeni, ise aga naerab. “Kaks kuud jookseme ümber kuuse ja teeme lastele nalja.”

Pärast talvist koolivaheaega läheb aga suure kunsti tegemiseks lahti.

Suure teatrikunsti tegemiseks.

Algab näidendi lugemine.

Algavad proovid, algab töö.

Ma saan aru, et teatristuudiol on väga oluline osa nende laste elus.

Maksim, Katrin ja Jevgeni noogutavad pead.

“See ongi suurem osa meie elust,” ütleb Jevgeni.

Nagu oma koju

Puhkepäevad teatris, pärast koolipäeva teatris.

“Ma elangi rohkem teatris kui kodus,” ütleb Jevgeni.

Küsin, mis inimesed on Olga ja Vitali.

“Väga südamlikud inimesed,” kuulen noortelt vastuseks.

Mõnikord siiski kuuleb proovisaalis neilt ka valjemat häält.

Ja mõnikord läheb mõni suss lendu.

“Mõnikord on väga raske,” tõdeb Olga.

“Ja mõnikord roll ei sobi,” ütleb Maksim. “Aga nad kasutavad seda prääniku ja piitsa… Ei, sussi meetodit väga hästi,” naerab ta. “Selleta ei tulegi midagi välja.”

Katrini sõnul läheb ta stuudiosse nagu oma koju. “See on väga tähtis,” ütleb ta, “et sa saad minna nagu oma koju. Ma ei ole klassikaaslasteltki nii palju tuge saanud kui stuudiokaaslastelt.”

Aga Olgal ja Vitalil on mure: kolmikvõit maakonna festivalil tähendab sõitu kolme kohta − hea küll Jõhvi, aga ka Tallinna ja Harjumaale Kolgasse.

Selleks on vaja raha.

Narva linnavalitsus, te ju lahendate selle mure ära?

Muidugi lahendate!

Teisiti pole see mõeldav.

Õigus… äärepealt oleks ära unustanud. Nagu sellest kolmest esikohast veel vähe oleks − 16. Komnata sai ka ühe kolmanda koha! Nad tulid festivalile viie lavastusega ja läksid koju nelja auhinnaga.

Pole paha.

Kohe üldse pole paha.