XII noorte laulupeo kapten

6. märts 2017 TIIA LINNARD
"Mul on väga suur rõõm olla Ida-Virumaalt pärit ja selle paigaga endiselt seotud, vähemalt kuni mu lapsepõlvekodu Aseris alles on," kostab Heli.

“Mul on väga suur rõõm olla Ida-Virumaalt pärit ja selle paigaga endiselt seotud, vähemalt kuni mu lapsepõlvekodu Aseris alles on,” kostab Heli.

Aserist pärit Heli Jürgenson on iga päev ilusa muusikaga kättpidi seotud. Ta on koormeister, ta on dirigent, ta on õppejõud, ta on XII noorte laulupeo kapten.

 

Laulupeo esimene eelproovide laine on Eestimaalt üle käinud. Käisin Ida-Virus neid vaatamas − lapsed laulsid nii mis mühises. Kuidas teie kui suure peo üldjuht ennast praegu tunnete? Hing on rahul? Või ikka kripeldab?

Proovid on läinud väga toredasti, nii et selles mõttes võib kindlasti rahul olla. Ma usun, et kõik läheb loomulikku rada pidi ja jõuab ilusa kontserdini lauluväljakul.

Aga praegu on jätkuvalt väga-väga tihe tööperiood, sest valmistumine käib teiseks eelprooviks.

Eelproovides oli väga vahva vaadata, kuidas noored dirigendid lastega töötavad. Nad saavad suurepäraselt hakkama. Ja neid on seekord palju: oma laulupeo ristsed saavad 14 noort dirigenti.

Jah, tänavu seisab laulupeopuldis palju noori dirigente ning kõlab rohkesti noorte autorite loomingut ning klassikute noorpõlves kirjutatud teoseid, sest peo ideekavandi keskpunktis ongi noorte vastutuse võtmise teema ja nendele ka vastutuse üleandmise teema ja julgus seda teha.

Noorte õhin ja tehatahtmine on suur jõud, samas kogemusi napib ning teie kui üldjuhi vastutusekoorem on selle võrra suurem.

See on täiesti tõsi. Ma naerangi, et olen nagu laeva kapten, kes on moodustanud oma meeskonna sadamas noortest jungadest ega tea täpselt, kuidas kõik minema hakkab. Aga see on olnud väga hea energiaga minemine. Laulupeo korraldamine on mitme etapiga pikk protsess ning noored, olles algusest peale pardal, saavad kõik need etapid läbi teha, alates repertuaari valimisest. Neile saavad osaks ka minu ja mu heade kolleegide laulupeokogemused, nii et nad saavad väga väärtusliku elulise õppetunni. Ühtlasi aitab see kasvatada meie erialal järeltulijaid, sest ega koorijuhtide pink teab kui pikk ole.

Nii et jah, kõik on läinud tohutu suure rõõmu ja energiaga ning laulupeo kava on repertuaari väga hoolika valimise tulemusel saanud igati tore. Ma pole eelproovides tunnetanud ühegi laulu suhtes negatiivset hoiakut ega kuulnud ohkeid, et mõni laul on liiga raske.

See ei ole kaugeltki mitte teie esimene laulupidu. Te olete kolmel üldpeol olnud tegev dirigendi ja liigijuhina ning 15 aasta eest olite samuti noorte laulupeo üldjuht. Mis on selle ajaga muutunud?

Me oleme hakanud oma juuri rohkem hindama. Kui 2002. aasta laulupeo korraldamisel tundus olevat väga oluline pöörata pilk väljapoole ning leida sealt suurteos, mida laulupeokoor kannaks ette kui massesitaja − selleks sai Andrew Lloyd Webberi muusika −, siis 2017. aasta laulupeol on fookuses just meie koorimuusika, meie ajalugu ja meie juured.

Suured laulupeod ei toimu igal aastal. Teie igapäevane töö on koormeistri oma, 2011. aastast Eesti filharmoonia kammerkooris, enne seda kümme aastat rahvusooperis Estonia. Kuulge, see on üks tänamatu töö. Teie valmistate koorid ette ja siis tuleb dirigent ning võtab kogu au endale.

Ma loen seda erialaliselt suureks õnnestumiseks, sest minu proovitsüklid kooriga on päris pikad ja ma saan läbi töötada palju partituure − olla iga päev ilusa muusikaga kättpidi seotud. Mul on filharmoonia kammerkooriga olnud siiski ka suurepärane võimalus anda päris mitmeid kontserte nii Eestis kui välismaal.

Ma tunnen selle üle alati suurt rõõmu ja uhkust, et olen saanud töötada kahe professionaalse segakooriga, üks neist tugevalt seotud ooperižanriga, teine jälle kõigi Eesti koorimuusika oluliste teoste ja kogu maailma kooriliteratuuri kullafondiga. See on mulle suur au ja suur tunnustus ning rahuldust pakkuv töö.

Ma olen aru saanud, et koorijuht on nagu hunt Kriimsilm, selle erinevusega, et tal ei ole mitte üheksa ametit, vaid üheksa töökohta, et ära elada.

Eks see kalendri kokkupanemine ole koorijuhtidel paras loominguline protsess jah. Aga õnneks on see ka rutiinivaba. Mina võin küll väita, et minu kuude ja nädalate kalender päeva pealt kunagi ei kattu, et seal on väga palju uut, loomingulisust ja loomist ning paljudel puhkudel saan ise valida, mida teen. See on põnev töö, rutiini ei teki.

Te töötate ju ka harrastuskooridega ning koolitate Otsa-koolis tulevasi koorijuhte.

Jah, minu kõige suurem harrastuskoor on Estonia seltsi segakoor, mille ma ise 1993. aastal lõin. Ma olen väga õnnelik, et need lauljad minu elus on − juba ligemale 25 aastat. See koor on minu kõige toredam muusikaline laboratoorium, kus ma saan teha kõik oma tahtmise ja oma näo järgi.

Sellest ajast saati töötan ma ka Georg Otsa nimelises muusikakoolis, kuhu ma Ida-Virumaalt Aserist 15aastasena ise õppima suundusin ja kuhu ma kohe pärast konservatooriumi lõpetamist õpetajana tööle asusin. Ilmselt minu õpetajakarjäär aitaski sellele kaasa, et saan laulupeol kunstilise juhi rollis olla, sest ma olen väga paljusid dirigente, kes sel peol osalevad, ise õpetanud.

Kas teil on ikka ka tulevikus noori, keda õpetada? Koorijuhi amet pole noorte seas teab mis populaarne.

Ei ole jah, kuna selle töö tasustamine ja perspektiivid ei ole noortele inimestele kõige kutsuvamad. Kui mina Otsa-kooli läksin, õppis igal kursusel kümme koorijuhti, nüüd koosneb terve osakond kaheksast inimesest. Neid lapsi, kes tahavad saada koorijuhiks, on jäänud ikka väga palju vähemaks. See on kurb ja südant valutama panev protsess, ka laulupeo mõistes. Aga ma loodan, et ühel hetkel hakkab nende arv näitama jälle kasvutrendi ning meie eriala ei sure välja. Ma loodan, et ka need noored dirigendid, kes sel laulupeol osalevad, mõjuvad lastele inspireerivalt ning panevad mõtlema: minustki võiks saada dirigent.

Ants Üleoja on seda meelt, et koorilaul peaks kuuluma õppekavasse. Kas te jagate tema arvamust?

Täiesti, 110 protsenti! Koorilaul on eesti rahvuskultuuri väga oluline osa ning see mõjub lastele väga hästi, andes võimaluse enesearendamiseks ja -väljendamiseks.

On koole, kus koorilaul ongi tunniplaanis sees ning muusikaõpetaja tööd kooridega toetatakse ja hinnatakse.  Aga on koole, kus koorid suudetakse koos hoida ja hästi laulma panna vaid tänu muusikaõpetaja ennastsalgavale tööle, tänu tema karismale ja organiseerimisvõimele.

Kahjuks on ka neid koole, kus polegi koore, sest puudub eestvedaja, õpetaja, kes sellel erialal ennast tugevalt tunneb. Neid koole on juurde tulnud, kus koorilaul on ära lõppenud. Ühel hetkel hakkab see ennast tunda andma, et koorijuhtide arv Eestis kahaneb, ja see kahaneb lähiaastatel veelgi. Nii et selles midagi rõõmustavat pole, kui üle-eestilist pilti vaadata. Samas lauljaid pürgib peole ikkagi palju ning suuremates linnades ja keskustes on koore ka juurde tekkinud.

Te tõusete laulupeol ka ise dirigendipulti. Millised kooriteosed teid sinna viivad?

Minu auks langeb juhatada segakoori esituses kolme Veljo Tormise seatud tuntud laulu: “Meil aiaäärne tänavas”, “Kui mina alles noor veel olin” ja “Vaikne kena kohakene”. Mul on väga hea meel, et need lood meie kavas on, ja väga kahju, et autorit ennast enam meie hulgas pole.

Ja veel ootab mind ees ühendkoori juhatamine, kui lõpuplokis kõlab Rein Rannapi laul Lydia Koidula sõnadele “Eesti muld ja eesti süda”. Sellest loost saab kindlasti laulupeo kulminatsioon.

Kuulajatel võtab see lugu alati pisara silma, esinejatel ka. 

Kuna muusika tegemine on väga sügavalt emotsioonidega seotud, ei tea minagi, kuidas ma ennast seal puldis tundma hakkan.

Sellise repertuaariga me kasvatame Eesti noorte isamaalisust, ajalootundmist, muusikalist eneseväljendust − kõike seda, mida tahame selle laulupeo “Mina jään” sõnumiga öelda. Et noored jääksid Eestisse, et nad panustaksid siin, võtaksid siin vastutuse, tajuksid oma juuri. See on meie laulupeo mõte ja see peaks aitama Eesti ühiskonda kasvatada tervikuks, et me ei lahustuks ingliskeelses keskkonnas, IT-maailmas, nutitelefonides. Ma arvan, et laulupeod teevad selles väga suure töö ära. Lauluväljakul on alati parem osa meie rahva emotsioonidest, meid on seal palju, me jagame ühesuguseid väärtusi, see on meie rituaal. See on parem osa meie elust ja päevadest.

Mis tuleb siis, kui kätelkandmised on lõppenud ja tammepärjad kaelast võetud? Mis tuleb pärast peo lõppu?

Päris palju erisuguseid tundeid. Üks on kindlasti suur kurbus ja tühjustunne. Ma olen seda kogenud, see tundub ikka nii uskumatuna, et pidu ongi läbi. Tükk aega kulub mõtete ja emotsioonide seedimiseks, tegelikult terve suvi ja pool sügistki.

Kindlasti on seal palju rõõmu ja kuna meil on seekord tõesti nii palju noori toredaid kolleege, siis seda head energiat jääb ka palju üle.

Kindlasti üksjagu väsimust, ka dirigeerimisest, sest käed on lõpuks päris valusad.

Nii tuleb väga-väga palju erisuguseid emotsioone, palju võimsaid tundeid. Aga tulevad uued peod, uued tegemised ja uus energia.

Kas teie side Aseriga on veel alles?

On küll. Seal elab mu isa, seal on minu lapsepõlvekodu − maja koos aiaga, kus mul on oma lillepeenrad ja kus ma kasvatan tomatitaimi. Seal on surnuaed minu esivanemate kalmudega. Ma käin Aseris endiselt väga tihti ning sõidan läbi oma armsaid paiku.

Viimasel ajal on ka töö mind Ida-Virumaale toonud. Mul on väga suur rõõm olla Ida-Virumaalt pärit ja olla selle paigaga endiselt seotud, vähemalt kuni minu lapsepõlvekodu Aseris alles on.

2019. aastal tuleb juubeli laulu- ja tantsupidu. Kas te teate, kes on tantsupeo pealavastaja? Ta on samuti Aserist pärit.

Jaa, muidugi. Vaike Rajaste! Mul on selle üle siiralt hea meel.

Aseri on küll väike koht, kuid sealt on sirgunud mitu Eesti kultuuriloos olulist inimest.