Kohaliku Himaalaja leiab meie loodusest

28. veebruar 2017 TEET KORSTEN
Mathura: "Loodus on minule keskkond, mis inimest korrigeerib − vähemalt seni, kuni see on päris loodus, loodus looduse ja mitte inimese näo järgi. Me kõik oleme siin maamunal alles veel tänu loodusele."

Mathura: “Loodus on minule keskkond, mis inimest korrigeerib − vähemalt seni, kuni see on päris loodus, loodus looduse ja mitte inimese näo järgi. Me kõik oleme siin maamunal alles veel tänu loodusele.”

29. Virumaa kirjandusauhinna pälvis Mathura, passis Margus Lattik, kes − peale selle, et ta on väga hea luuletaja ja kirjanik − ka maalib, tegeleb muusikaga ja peab oma väikest kirjastust. Räägime luule ja proosa suhtest, tõlkimisest, reisimisest.

“Jääminek” on ühel ajal nii meditatiivselt poeetiline kui ka filosoofiline teos. Mulle oleks pähe karanud selle side ida filosoofiaga ka sinu sellekohasest huvist teadlik olemata. Milliseid paralleele sa ise oskad tuua seal sisalduva ja ida religioonide vahel? 

Lugesin just eile Valdur Mikita mõtisklust “Läänemeresoomlase viimane karje” ja leidsin sealt tabava märkuse: eesti või laiemalt läänemeresoome kultuur on nii-öelda pärismaiselt õuekultuur, väliskeskkond mängib siin väga olulist rolli, sellal kui Euroopa kristlik kultuur on paljuski mõttekultuur − kultuur tähendab mõtlemist. Ka Ida kultuurides, ja Indias kindlasti, on loodusel ja keskkonnal maailma tajumises ja mõtestamises suur kaal.

Isegi kui tänapäeva India inimene on oma ümbruse suhtes sageli hoolimatu, on tema pühadused enamasti ikka looduslikud. Teine aspekt on inimese eraldatus: Indias oli pühakuil ja isegi kuningail kombeks elu lõpul rännata Himaalajasse, et lõpetada oma elupäevad vaikselt mediteerides. Eesti jõeluht on mõnes mõttes nagu kohalik Himaalaja, see on keskkond, mis on karm ja nõudlik ja samal ajal vabastav. Ja Manivaldi-sugune vanamees ongi siinne müstik ja joogi. Ta tajub maailma pealispinna all midagi enamat.

Jah, üks romaani “Jääminek” tegelane on kindlasti loodus tema variatsioonides. Kas sa võiksid oma suhet temasse veidi lähemalt avada?

Loodus on minule keskkond, mis inimest korrigeerib − vähemalt seni, kuni see on päris loodus, loodus looduse ja mitte inimese näo järgi. Põlisloodus ei ole mentaalne, sellel on peenem koostis. Me kõik oleme siin maamunal alles veel tänu loodusele. Seepärast on minule ka mõeldamatu, et ma vähemalt aeg-ajalt looduses ei käiks. Mul on oma lemmikpaiku ja üks neist on Kasari jõe luht, mis on ka “Jääminekut” inspireerinud.

Aga isegi  juhuslik võpsik võib väga tore olla. Looduses on midagi väga elusat. Küllap on mu säärane loodusearmastus alguse saanud juba lapsepõlvest, sest olgugi et meie pere elas linnas, olin vabal ajal alati vanaema juures Läänemaal ja ka nii-öelda linnanädalavahetustel vedas ema meid sageli metsa või mere äärde. Hindan seda nüüd väga.

Oled ise inglise filoloogi haridusega ja sinult on ilmunud mitmeid tõlkeid. Kuivõrd on sinu tõlgitu su loomingut mõjutanud?

Tõlkimine on omamoodi süvalugemine ja kindlasti mõjutab kõik tõlgitu ühel või teisel moel ja määral ka mu enda mõtte- ja loomemaailma. Tõlkimine on võimalus näha, milliseid võimalusi on inimese sõnalises eneseväljenduses ja keeletajus üldse olemas. Üks meeldejäävamaid tõlketöid on mulle olnud Walesi kirjaniku Dylan Thomase nooruspõlve proosa tõlkimine (“Üksteist lugu”, Allikaäärne, 2012 − toim.). Tema tekstides on palju lapsepõlve maastikke ja neist saavad omamoodi siseilmad. Midagi samalaadset püüdsin ka “Jääminekus” saavutada.

Seni teati sind luuletajana ja nüüd oled saanud maha korraliku proosateosega. Milline on luule ja proosa suhe?

Näiteid, kus luuletajast on proosakirjanik saanud, on Eesti kirjandusloos päris mitu. Mul oleks hea meel pürgida sellesse ritta, luulet ometigi hülgamata. Võin öelda, et mind on alati luulega võrdväärselt paelunud omanäoline lüüriline proosa. Ka romaani on võimalik kirjutada kui luuletust, st nii, et peatud iga sõna ja väljenduse juures, lased tekstil juhinduda omaenda sisemisest rütmist.

“Jäämineku”  puhul tundsin, et luuletusest jääb väheks, tahtsin, et lugejal oleks võimalik pikemalt viibida nende maastike ja olekute keskel, lasta kirjeldatul ennast kanda. See oli huvitav ja tänuväärne väljakutse ning ma olen õnnelik, et teos on leidnud nii palju poolehoidu. Praegu on mul välja mõeldud järgmise paari-kolme proosaraamatu ideed.

Kas sul on − lisaks Virumaa kirjandusauhinna laureaadiks olemisele − ka mingi eraldi suhe Ida-Virumaaga?

Ida-Virumaal on palju müstilisi, erilisi paiku. Olen kirjutanud siin paar endale olulist luuletust: “Läbi Vasknarva” (ilmunud raamatus “Kohalolu”) ja “Kivi” (raamatus “Kaks tuulehoogu”), viimase on Kadi Uibo ka lauluks viisistanud. Esitan neid vahel praeguseni. Viimane räägib kivist, mille leidsin kunagi Sillamäe rannal: kollase kivi ümber olid põimunud peened valged jooned ning see nägi imekena välja. Mõtlesin, kuidas oli see kivi sääraseks saanud vormuda ja kas ta ka ise oma kujunemisloost sai teadlik olla.

Ja siis mõtlesin, et ehk oleme ka inimestena samasuguses positsioonis: oleme kujunenud just sellisteks, nagu oleme, individuaalselt või kooslusena, on terve pikk eellugu, mida me ise ei pruugi täpselt teada või teadvustada. Nii et säärase sõnumi olen ma kord Ida-Virumaalt üles korjanud. Ja see on kindlasti kant, kus sooviksin edaspidigi rännata. Aga Lääne-Virumaal Võsu lähistel veedan osa oma igast suvest ja seal on valminud mu luulekogu “Kumalasepäev”.

Hiljuti oli sinuga kuulamist väärt “Plekktrummi” saade, kus naljatasid, et paljud ei tea ka Stingi tegelikku nime, mis on Gordon Matthew Thomas Sumner. Miks kasutad pseudonüümi ja millest selle tuletasid?

Sel nimel on oma pikk lugu − Mathura on üks iidne linn Indias −, aga praegu oleks ilmselt kõige tõesem vastata lihtsalt, et see on nimi, millega ma enim samastun. Muu on teisejärguline.

“Jääminek” pole vaid sisult kaunis, ilus on ka selle kujundus ja selle esikaant ehib sinu enda õlimaali repro. Ja kindlasti väärib mainimist,  et raamat on välja antud sinu enda kirjastuses, mis on juba hulga eri autorite raamatuid kirjastanud. Selleks peab ju olema ka ettevõtja soont, et kirjastust majandada. Kuidas selleni jõudsid?

On nii läinud, et olen aastate jooksul omandanud oskused kogu kirjastamisprotsessist: tekstist endast kuni kujunduse ja küljenduseni. See on suur eelis. Ja eks see on ka omamoodi missioon − välja anda kirjandust, millesse ma ise usun ja mida ma tahan, et meie kirjandusmaastikul olemas oleks. See pakub sügavamat rahulolu kui konkreetne müügitulu või edetabelikoht. Kuigivõrd peab siin muidugi majandada oskama, aga samas pakub ka riik kultuurkapitali näol ilukirjanduse avaldamiseks arvestatavat tuge. Kui oma valikud korralikult läbi mõelda, on võimalik toime tulla küll.

Olen lugenud sinu filmikirjutisi. Mis on olnud viimased avastused ses vallas?

Film on mõjutanud mind küllap sama palju kui kirjandus või kujutav kunst − viimasele olen pühendanud oma luulekogu “Käe all voogav joon”. Film oma parimal kujul on visuaalne lüürika. See on meedium, mis lubab paari üksiku tunniga läbi teha pika-pika rännaku. Mu lemmiklavastajate hulka kuuluvad Andrei Tarkovski ja Bela Tarr, Akira Kurosawa. Viimasel paaril aastal olen ma filmimaailmast veidi eemaldunud, aga nii palju kui olen jälginud, tundub mulle, et uue ajastu suured lavastajad ei võrsu mitte metropolidest, vaid tinglikult öeldes kinematograafia äärealadelt: mehhiklased Alfonso Cuaron ja Alejandro Iñarritu või Kanada filmilavastaja Denis Villeneuve on sellest head näited. Nad on isikupärased lavastajad, kes on alustanud nii-öelda sõltumatute loojatena, ent pälvinud sellegipoolest laialdase tähelepanu ja tunnustuse. Väga meeldis mulle ka noore Bengali lavastaja Aditya Sengupta film “Ainult armastusest” paari aasta tagusel PÖFFil.Juba eelmainit kujutava kunsti ja kirjanduslikule loomingule lisaks oled ka muusik − räägi palun sellest.Muusikuks on mind kindlasti palju nimetada, aga laulusõnu olen aastate jooksul kirjutanud ja mõistan, mida on vaja, et tekst oleks lauldav. Kunagi oli kuulus Võru bänd Ummamuudu, kes mu sõnu palju kasutas, samuti on mu sõnu korduvalt lauluks teinud lauljatar ja helilooja Kadi Uibo, kes mind praegugi “Jäämineku” esitlustel Eesti eri paigus saadab.

Teine asi on see, et vist viimased viis-kuus aastat teen Klassikaraadios korra kuus saadet “Fantaasia”, kus püüan mängida endale huvitavat või olulist muusikat, seda avada või mõnikord esitatavatest paladest uusi mõttelisi tervikuid põimida. Eks vahel õnnestub see paremini ja vahel vähem, aga tervikuna on see olnud väga tänuväärne töö, mis on viinud mind mitmete mulle oluliste uute muusikaliste avastuseni: Max Richter, Nils Frahm, Omar Sosa, Dobrinka Tabakova ja paljud teised.

Tean, et oled külastanud umbes 40 riiki. Mis ajendab sind uusi maid avastama ja kus oled erilisi elamusi kogenud? Mis koht on sinule India? 

Viimastel aastatel on enamik mu reise olnud seotud minu loominguga, näiteks läinud aastal käisin tutvustamas oma luulet Hiinas, Indias, Rumeenias, Prantsusmaal ja Leedus. Nii et tinglikult öeldes on need tööreisid, kus koht valib mind ja mitte mina kohta. Siiski on iga uus paik mõnes mõttes ka senitundmata koht minus eneses, laseb avastada midagi endast, mida ma varem veel ei tundnud. Olen selle üle kunagi mõtisklenud ka oma reisiraamatus “Guatemala, maa hing”, mis ilmus 2009. aastal.

India on minu meelest väga vastuoluline maa, kus iidse ja rikkaliku vaimupärandi kõrval asuvad hiiglaslikud ülerahvastatud suurlinnad. Tänapäeva India ei ole kuigi mugav koht reisimiseks, aga vaimselt on see minu teine kodu ja mul on alati soe tunne sinna naasta. Ka India publik on mind seni väga hästi vastu võtnud ja leidnud mu tekstides äratundmist, isegi kui need kirjeldavad näiteks Eesti rannakarjamaid või allikaid.