Pakistanlane Narvas: “Olen Eestile tänu võlgu”

28. veebruar 2017 SIRLE SOMMER-KALDA
Yar Muhammad tunneb end Eestis teretulnuna. Ka Narvas, kus puudub täielikult Pakistani kogukond.

Yar Muhammad tunneb end Eestis teretulnuna. Ka Narvas, kus puudub täielikult Pakistani kogukond.

Yar Muhammadi tõid kuue aasta eest Eestisse doktoriõpingud, aga tähelepanuväärsem on põhjus, miks ta on siia pidama jäänud. “Sain Eestis hea hariduse ja tahan ühiskonnale midagi tagasi anda,” ütleb pakistanlane, kes kustutab oma tänuvõlga infotehnoloogia lektorina TÜ Narva kolledžis.

Uurin, kas Narva kolledžis õpetamine on selles mõttes keeruline, et siin pole IT õpetamise traditsioone. Yar Muhammad vastab, et just see oligi piirilinna tuleku põhjus.

“Varem õpetasin Tartus, mis on suur rahvusvaheline linn paljude võimalustega. Narva kolimine oli raske otsus (kaasa tuli ka Pakistanist pärit abikaasa, kes on tudeng, aga viibib praegu lapsehoolduspuhkusel − toim.). Aga minule on põnev osaleda uue õppekava arenduses, millegi uue loomises ja arendamises.”

Segu kolmest keelest

Infotehnoloogia õpetus on Narvas teist õppeaastat ja kõige rahvusvahelisem. Muhammad liitus kolledžiperega eelmisest sügisest.

“Ühest küljest on kindlasti raske, et IT-õppekava on segu vene-, eesti- ja ingliskeelsetest kursustest. Teisalt tuleb see kasuks, sest lõpetajad peavad töötama globaalselt, mitte ainult Narvas või Eestis. Kui üks meeskond on Eestis, teine Venemaal ja kolmas USAs, siis pead suutma kõigiga suhelda. See teeb IT-õppekava atraktiivsemaks ja teistest erinevaks. Tudengid õpivad nii tehnoloogia- kui kommunikatsioonioskusi, mis annab neile head võimalused tööd saada.”

Muhammad usub, et siiani õpetajate koolitamisele keskendunud Narva kolledž on infotehnoloogia õpetamiseks õige koht. “Arvestades regiooni vajadusi ja asjaolu, et mitmed IT-ettevõtted on valmis siia tulema ning vajavad tööjõudu. See eriala on nii nõutud kui ka populaarne. Me ei saa aastas võtta rohkem kui 25 tudengit, kuid soovijaid on mitu korda rohkem.”

Muhammadil on Narva kolledžis ühe rangema ja nõudlikuma õppejõu maine. Ta leiab, et tudengid peavad pingutama kogu aeg, mitte ainult eksamiperioodil. Seetõttu kontrollib ta igal nädalal testiga õpitut, olgugi et see teeb ka tema elu raskemaks.

“Ma ei valmista tudengeid ette eksamiteks, vaid tööturu väljakutseteks, ja kui tudengitele on raske iga nädal testi teha, siis tööturg on veel karmim. Seetõttu on oluline, et nad tõepoolest õpiksid.”

Muhammadil endal tekkis huvi infotehnoloogia vastu, kui ta oli Pakistanis lõpetamas gümnaasiumi. Et oli infotehnoloogia buumiaeg, oli see edasiõppimisel ootuspärane valik. Muhammad sai bakalaureuse kraadi arvutiteaduses ja magistrikraadi infotehnoloogias ning alustas oma kodumaal karjääri programmeerija ja tarkvarainsenerina.

“Pärast kaht aastat töökogemust nii eraettevõtluses kui avalikus sektoris hakkasin mõtlema haridustee jätkamisele välismaal. Kui sa oled saanud teaduskraadi Euroopas, USAs, Kanadas või Austraalias, on sul Pakistani tööturul hoopis kõrgem väärtus. Ameerikat ma ei kaalunud, sest seal on õpingud väga kallid, aga paljud Euroopa riigid pakuvad tasuta haridust, mis on sama hea kvaliteediga,” jutustab Muhammad.

Sõelale jäid Saksamaa ja Rootsi ülikoolid. “Saksamaa langes välja, sest seal oleks pidanud esimese aasta õppima saksa keelt ja edasi oleks magistriõpe olnud saksa keeles. Rootsis oli võimalik õppida inglise keeles. Rootsi on küll elamiseks kallis riik, aga kui haridus on tasuta, jagad elamist, teed ise süüa ja leiad osalise ajaga töö nädalavahetusteks, on võimalik ellu jääda.”

Nõutud mees 

Muhammadi tutvus põhjamaise eluga algas 2006. aastal ja ta on sellele tänini truuks jäänud, kui väike paus välja arvata.

“Pärast arvutitehnika magistrikraadi töötasin poolteist aastat Stockholmis tarkvarainsenerina, kuni külastasin Pakistani ja sain seal hea pakkumise asuda tööle ülikooli lektorina. Aga pärast ühte semestrit mõistsin, et kui sul pole doktorikraadi, tuleb karjääril ühel hetkel lagi ette ja sa ei saa kunagi töötada professorina.”

Selleks ajaks oli Muhammad taibanud, et soovib pühenduda just õpetamisele ja teadustööle, mitte teenida eraettevõtlust. Seetõttu hakkas ta taas Euroopas ringi vaatama.

“Mulle pakuti doktorandikohta kahest riigist: Soomest ja Eestist. Kusjuures Eestis tundsid huvi nii Tartu ülikool kui Tallinna tehnikaülikool. Võtsin vastu tehnikaülikooli pakkumise. Otsustavaks sai teema − biomeditsiiniline signaalitöötlus.”

Pärast doktoritöö kaitsmist 2015. aasta suvel potsatas Muhammadi postkasti tööpakkumisi nii kodu- kui välismaalt, nii ülikoolidest kui ettevõtetest. Värbajate hulgas oli ka Tartu ülikooli arvutiteaduse instituut, kuhu pakistanlane kõigepealt tööle asus.

“Miks ma Eestis edasi olen? Sest ma tahan jätkata oma uurimistööd ja õpetada. Sest ma usun, et kui mõni riik annab sulle hea hariduse ja stipendiumi, tuleb sellele ühiskonnale midagi tagasi anda. Sain Eestilt palju ja otsustasin, et tahan vastu panustada.”

Muhammad ei panusta ainult õpetamise ja teadustööga, vaid on ka üks Pakistani-Eesti assotsiatsiooni asutajatest. “Assotsiatsioon loodi mullu novembris. Püüame luua häid suhteid kahe riigi vahel, tihendada äri- ja kultuurisidemeid, mõelda, kuidas võiksid Eesti ja Pakistan koostööd teha ning teineteisest kasu saada.”

Liigutav kogemus

Muhammad kinnitab, et tunneb end Eestis teretulnuna. “Kui tulin Eestisse doktorandiks, tervitasid mind soojalt nii juhendaja kui minu osakonna kolleegid, kellega hakkasime ka tööväliselt suhtlema. Mina kutsusin kolleege enda koju ja pakkusin neile Pakistani toitu. Nemad omakorda kutsusid mind oma koju või saime kokku mõnes restoranis. Sõitsime palju ka Eestis ringi.”

Teisel Eesti aastal juhtus midagi sellist, mille võib kokku võtta sõnadega “pakaselise päeva südantsoojendav kogemus”.

“Otsustasin käia jõulupuhkuse ajal Pakistanis. Selleks pidin oma Tallinna kodust sõitma Tallinna bussijaama, sealt edasi Riiga, kust läks lennuk. Rääkisin sellest kohvipausi ajal oma kolleegile. Ärasõidupäeval, 25. detsembril oli õues 29 miinuskraadi, ootasin kodu juures varahommikul linnaliinibussi, mida ei tulnud ega tulnud, kuigi tavaliselt käivad bussid täpselt. Mõistsin, et olin vaadanud argipäeva bussiplaani. Olin juba paanikas, sest läheduses ei olnud ka ühtegi taksot, kuni minu juurde sõitis auto, mille juht hõikas “Tule peale!”. Kolleeg oli hakanud muretsema, et ma ei saa riigipühal bussijaama, ja tuli mind ise viima,” meenutab Muhammad kogemust, mis kummutab eelarvamuse külmadest eestlastest.

Midagi väga negatiivset, mida ta kiirustaks oma kaasmaalastega jagama, pole Muhammad siiani kogenud. Pigem jagab ta Eesti aadressil häid sõnu. Peale e-riigi hüvede sümpatiseerivad pakistanlasele siinne töökultuur ja -keskkond.

“Inimesed on töökad, pühendunud ja teevad õigel ajal, mida lubavad. Inimesed on abivalmid ja koostööaltid − olen seda kogenud nii Tallinnas, Tartus kui Narvas. Siin on professionaalsem suhtumine töösse kui sageli Pakistanis. Ja mulle meeldib inimeste siiras soov ühiskonnaellu panustada.”

Seevastu Eesti toiduga pole Muhammad suutnud lõpuni harjuda. “Isegi kui on pidu, lähen pärast koju ja kinnitan keha, sest mul on tunne, nagu ma poleks söönud,” naerab välismaalane, kellele on suupärased teravad maitsed. Seetõttu eelistab ta ise kodus kokata või teeb seda abikaasa. Õiget toorainet varutakse Tallinnast või Tartust.

Lõuna-Pakistanist Sindhi provintsist pärit mehe lemmiktoit on Sindhi biryani. “See on riis kanaga,” selgitab ta. Kõlab lihtsalt, aga on petlik, kui arvestada, kui palju eri vürtse ja maitsetaimi roog sisaldab: tšilli, küüslauk, ingver, köömned, pipar, safran, koriander, loorberilehed… Selge see, et soola ja pipraga maitsestatud toidud tunduvad maitsetuna.

“Põhitoidud on Pakistanis ja Indias sarnased − 65 aastat tagasi oli ju üks Hindustani riik. Nüüdseks on riigid eraldunud, aga toidutraditsioonid jäänud. Me saame ka rääkides vastastikku aru. Küll aga erinevad märkimisväärselt urdu (Pakistani riigikeel − toim.) ja hindi kirjakeel,” räägib ta.

Eesti välisministeerium ei soovita kõrge terrorismiohu tõttu Pakistani reisida, viidates riigis esinevale vägivallale, enesetaputerroristide pommirünnakutele ja inimröövile. Ehkki avastamist oleks seal küll ja küll. Muu hulgas asub Pakistani ja Hiina piiril maailma kõrguselt teine mägi K2, mille kõrgus merepinnast on 8611 meetrit.

“Kui veel kolm-neli aastat tagasi oli tõepoolest ohtlik, siis praegu on olukord kontrolli all ja palju parem,” ütleb Muhammad.

Harjumatult inimtühi 

Arvestades, et Pakistani elanike arv läheneb 200 miljonile, tundus Eesti esiotsa harjumatult inimtühi. Seda enam, et Muhammad on õppinud ja töötanud Karachis, mis on riigi suurim ning maailmas suuruselt kuues linn ligemale 20 miljoni elanikuga.

“Eestis võib jalutada tükk aega kedagi kohtamata ja sõita autoga ummikusse sattumata. Olen nüüdseks sellega harjunud ja pean kodumaal käies rahvarohkusega ümber harjuma,” tõdeb ta.

Kõige rohkem tunneb aastaid kodust eemal elanud Muhammad puudust oma kultuurist ja lähedastest. Sest Eestis pole moslemitele oluliste pühade tähistamiseks ei vabu päevi ega ka kogukonda, kellega seda koos teha. “On ainult mõned Pakistani pered Tallinnas ja Tartus ning mitte ühtegi Narva regioonis. Samas pole siin mingeid takistusi, et igapäevaselt oma usku järgida ja viis korda päevas palvetada,” kinnitab ta.

Eesti Vabariigi aastapäeva tähistab ta tavaliselt koos kohalike sõpradega. Muhammadi kodumaal on analoogne riiklik tähtpäev 14. august. Sel päeval 1947. aastal saavutas Pakistan Suurbritanniast iseseisvuse.