Tallinna balletikool pole kaugel

14. veebruar 2017 TIIA LINNARD
Sergei Upkin, kelle osatäitmiseta ei möödu ükski Estonia balletilavastus, ei kavatse tantsimisest loobuda ka kahe aasta pärast, kui staaž lubaks pensionile minna.

Sergei Upkin, kelle osatäitmiseta ei möödu ükski Estonia balletilavastus, ei kavatse tantsimisest loobuda ka kahe aasta pärast, kui staaž lubaks pensionile minna.

Toomas Eduri balletiõhtul Jõhvis üles astunud solistid julgustavad lastevanemaid saatma oma lapsi Tallinna balletikooli.

 

Balletiõhtu esimeses osas, Toomas Eduri loodud lühilavastuses “Vaikivad monoloogid” duetti tantsinud Marika Muiste on Estonias töötanud ligi 20 aastat, alustades seal kohe pärast Tallinna balletikooli lõpetamist.

“Mina hakkan tantsijakarjääri juba lõpetama,” tõdeb ta, et staaž võimaldaks seda poolteise aasta pärast teha.

Armastus nii laval kui ka elus

Tallinna kooli tuli ta Viljandist, olles 10aastane. “Oma last ma heameelega ei näeks balletti õppimas, sest see on väga raske elukutse, aga kui ta ikka väga tahaks, siis ma ei keelaks,” märgib Muiste. “Mingis mõttes on see ütlus õige, et me oleme nagu sõjakooli läbinud, sest nii kohusetundlikkus kui ka töökus − need on meil üle mõistuse kõrged. Pidevad traumad ning tantsimine läbi valu − ausalt öeldes mõnikord mõtled, kust läheb see piir, kus enam ei saa. Aga kui suudad kõndida, suudad ka tantsida.”

Kui lapsel on endal tahtmine baleriiniks saada suur, ei tundu ka raskused suured, tõdeb ta. “Aga kui laps ise ei taha, küll aga tahavad vanemad, siis on ikka väga raske.”

Muiste tunnistab, et tema ise baleriiniks saada ei unistanud. “Üldse mitte, kuid minust kolm aastat vanem õde läks Tallinna balletikooli ja mina läksin talle järele. Tahtmine tuli alles lõpukursustel, kui mulle sattus õpetaja, kellega oli meil hea klapp − Elita Erkina. Tänu temale hakkas mulle kohale jõudma, milleks ma siin koolis olen. Oleks ma kohe hakanud tõsiselt tööle, oleks võib-olla kaugemale jõudnud.”

Balletitantsija on ka Muiste abikaasa Anatoli Arhangelski, kes lõpetas Tallinna balletikooli kaks aastat enne teda.

Paar sai neist üle kümne aasta tagasi, kui Düsseldorfi teatri Deutsche Oper am Rhein balleti kunstiline juht Youri Vamos tõi Estonias lavale Sibeliuse muusikale loodud “Shannon Rose’i”, mis räägib ühe iiri naise Rose’i elust ja saatusest, tema unistustest ning pettumustest. Rose on armunud inglise ohvitseri, kuid poliitiliste olude tõttu ei tohi ta inglise sõjaväelasega suhelda ning seetõttu on ka nende armastus hukule määratud.

Muiste tantsis Rose’i, Arhangelski inglise ohvitseri.

Rose’i ja ohvitseri vahel süttis armastus nagu ka Muiste ja Arhangelski vahel. Armastus nii laval kui ka elus.

“Ma tahan tantsida”

Balletiõhtu teises osas, kus etendati “Uinuva kaunitari” kolmandat osa, nägi publik prints Desire osas Sergei Upkinit. Esimeses osas tantsis ta nagu Muistegi duetti.

Upkin on võitnud mitmeid rahvusvahelisi võistlusi, ta on Peterburi rahvusvahelise balletikonkursi “Vaganova Prix” laureaat 1998, pälvinud I koha rahvusvahelisel noorte balletitantsijate võistlusel Tallinnas, kuldmedali ja Mihhail Barõšnikovi nimelise preemia rahvusvahelisel balletitantsijate võistlusel “Arabesk-2000″ Permis, II koha Helsingi rahvusvahelisel balletivõistlusel 2001 ja olnud samal aastal finalist Eurovisiooni tantsuvõistlusel. Tunamullu pälvis ta Eesti teatri aastaauhinna.

Temalgi on pensionini jäänud mõni aasta, vaid kaks, kuid Upkin jätkab ka pärast seda tantsimist. “Ma tahan tantsida,” kostab ta säravail silmil.

Lastevanematele, kes ei raatsi oma lapsi ääremaalt pealinna balletikooli saata, tuletab ta meelde, et lapsed lahkuvad kodunt varem või hiljem ning saavad iseseisvaks. “Vanematel pole vaja seda karta, see juhtub niikuinii,” kostab Upkin, kes on lõpetanud 1999. aastal Peterburi Vaganova-nimelise balletiakadeemia.

Ta on olnud Eesti rahvusballeti solist aastail 1999-2005 ja alates 2008. aastast ning töötanud 2005-2007 Berliini Staatsballetis.

“10aastane pole enam mudilane, pealegi ükskõik kust Eestimaa nurgast vaadata − Tallinn pole kaugel, sealt saab igal nädalavahetusel koju sõita. See pole Londonisse või Peterburi või Moskvasse õppima minek. Tallinna balletikoolis on väga head pedagoogid, väga hea internaat − karta pole midagi.”

Distsipliiniharjumus

Upkin tõdeb, et nii suurt konkurssi nagu tema ajal Peterburi Vaganova-nimelisse balletiakadeemiasse pääsemisel enam pole. “Balletitantsija leib pole kerge, sa pead ise tohutult panustama. Lastevanemad saavad sellest kõigest aru,” nendib ta, “aga kui laps on andekas, tuleb teda kooli õppima minekul toetada.”

Samas soovitab Upkin usaldada pedagoogide hinnangut sellele, mida on loodus lapsele andnud. “Mida rohkem tuleb loodusele vastu töötada, seda kergemini tulevad traumad ning õppimine balletikoolis muutub nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt raskeks.”

Nii nagu Muiste, rõhutab ka Upkin, et balletikoolist saadakse kaasa tugev distsipliiniharjumus. “See tuleb kasuks ükskõik mis elualal,” tõdeb Upkin, kelle osatäitmiseta ei möödu Estonias ükski balletilavastus.