Täiskasvanud puu ei pruugi ümber istutades juurduda

13. veebruar 2017 SIRLE SOMMER-KALDA
"Ei ole lihtne istutada teise kohta 25aastast täiskasvanud puud, nagu sisekaitseakadeemia on," tunnistab selle rektor Katri Raik, kes peab poliitilise otsuse korral istutustöö ära tegema.

“Ei ole lihtne istutada teise kohta 25aastast täiskasvanud puud, nagu sisekaitseakadeemia on,” tunnistab selle rektor Katri Raik, kes peab poliitilise otsuse korral istutustöö ära tegema.

Sisekaitseakadeemia kolimine Narva võib osutuda võimatuks missiooniks, kardab rektor Katri Raik. Seda inimesena, kes on viisteist aastat juhtinud TÜ Narva kolledžit ja kelle kodu on piirilinnas. “Olen alati lubanud Narva tagasi tulla ja tuleksin ka ilma sisekaitseakadeemiata,” viskab ta võllanalja.

Kirjutasin täpselt viis aastat tagasi artikli, kus toonane peaminister Andrus Ansip kinnitas, et selgus sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale kolimises peaks saabuma aasta jooksul. Pärast Ansipi kabinetti on nüüd pukis juba kolmas valitsus, kes asub võib-olla juba järgmisel nädalal taas otsustama…

Vahepeal on sisekaitseakadeemial tulnud Ida-Virumaale palju tegevusi: praktikabaas − ametliku nimega õppekeskus −, kus poolteise aasta jooksul on olnud praktikal 400 kadetti, eesti keele koolitus tulevastele õppijatele, sisekaitseline eelõpe mitmes gümnaasiumis. Tegevused tulid, aga rajamata jäi kehand, kuhu saaks panna lipu ja sisekaitseakadeemia sildi.

Ja selles nüüd põhihäda ongi? 

Mina näen põhihäda selles, et sisekaitseakadeemia kolimine on muutunud kinnisideeks. Või ilusamini öeldes laulurefrääniks “Sisekaitseakadeemia tuleb viia Narva”.

Minul on hästi lihtne sellest rääkida, sest ma ei ole kordagi meelt muutnud. Ka TÜ Narva kolledži direktorina ütlesin, et rääkige sisuargumente. Räägiti ju betoonist ja sellest, kui palju maja maksab, aga mitte sellest, mis saab koolist ja selle sisust.

Andrus Ansipile kuulub sellest ajast ka mõte, et Narva vajab tegelikult basseini. Ja nüüd oleme Narva linnavolikogus selle juurde jõudnud. On mingid kinnisideed, millesse me klammerdume.

Aga see on ju tõsi, et Narva vajab korralikku ujulat.

Jah, seda oleks kangesti vaja. Arvan, et Ansip mõtles sellega midagi laiemat elukeskkonna mõttes. Esialgu me ka Narvas turtsusime selle peale, aga siis hakkasime mõtlema, et tõesti, kui oleks väga hea bassein ja suuremat sorti veekeskus, tuleksid võib-olla sõbradki sagedamini külla. Ja võib-olla jääksid viie päeva narvalased ka nädalavahetuseks ning neile tuleks pere külla.

Sisekaitseakadeemia toomist võrreldakse Viru vangla rajamisega või vanglateenistuse toomisega Jõhvi. Küsiksin: kuhu on jäänud sealsete töötajate pered ja lapsed? Kes on siia tegelikult kodu loonud? Mind häirib see väljend “viiakse Narva”. Viidi kusagile mujale ühe teise riigivõimu ajal. Rotatsioon ei ole ikkagi inimestele kohustuslik.

Me teame palju inimesi, kes on Ida-Virumaale tulnud, sest töö on põnev ja palk suurem, aga paari aastaga saavad need argumendid otsa. Ma väga hindan seda, mida Priit Kama [justiitsministeeriumi Jõhvis asuva vanglate valdkonna asekantsler − toim.] on Ida-Virumaal teinud, aga ma siiski pean ütlema: ka vanglateenistuse 25 inimesest, kes siia esialgu tulid, on minu teada jäänud 3-4. Nii et tegelikult ei saada siin juuri alla.

Seda räägib inimene, kes tartlasena ise Narvas juurdus! 

Minul oli lihtne juuri alla ajada, sest ma ei pidanud vastutama kellegi eest peale iseenda. Mul ei olnud vaja lapsele huviringi otsida ega muretseda, kui tugevaks tema eesti keel jääb.

Sisekaitseakadeemia töötajatest on valdav osa pereinimesed. Oleme uurinud nende valmisolekut kolida. 85 protsenti kolleegidest ütles, et ei ole valmis tulema, 15 protsenti on valmis või kaaluvad seda. Nad on inimesed, kes töötavad riigi huvides, aga põhiargument on siiski pere, nagu ka siin elavatele inimestele.

Ma saan aru Narva inimeste solvumisest, et “te ei taha meie juurde tulla”, aga Narvast peab saama kodu. Koht, kuhu sa tahad oma kodu rajada. Keegi ei taha halvematesse tingimustesse kolida.

Kõigepealt peavad Narva ja Jõhvi jääma need inimesed, kes siin on, et need ei tahaks ära minna. Ja edukad on sellised projektid, mis on armsad nii eestlastele kui ka venelastele, inimestele väljastpoolt ja kohapeal. Nagu näiteks Narva kolledž ja Virumaa kolledž. Usun siiralt, et juured ajavad alla need asjad, mis on selles kohas ja selle koha jaoks loodud.

Pärast seda kui sotside juhatus asus selgelt toetama sisekaitseakadeemia Tallinnas asuva õppetegevuse kolimist Narva, pole vist palju võimalusi, et otsus tuleks teistsugune. Sest IRL on nii ehk naa kolimist vankumatult toetanud ja Keskerakond pole ka meelemuutusest teada andnud.

See otsus võib tulla ja valitsuse otsus on seda tüüpi koolile seaduseks.

Organisatsioonile tähendab see seda, et peame ühes kohas tegevuse lõpetama ja teises seda alustama. Kindlasti tekib tühimik sinna vahele. Inimesed hakkavad lahkuma. Täna hommikul kirjutas esimene töötaja lahkumisavalduse [intervjuu toimus eile − toim.]. On selge, et kui märkimisväärne osa akadeemia igapäevasest elust peaks kolima Ida-Virumaale, siis enne 2021. aastat seda ei juhtu.

Linna jaoks on kindlasti argument, et siis on juures üks kool, kus noored saavad õppida. Aga Ida-Virumaalt tullakse ka praegu õppima rohkem kui mujalt. Nende hulgas, kes sel õppeaastal dokumendid sisse andsid, oli 20 protsenti Ida-Virumaalt. Samal ajal on Ida-Viru gümnaasiumilõpetajate osakaal Eestis umbes 8 protsenti. Paha on see, et Ida-Virust tulijad on kõige suuremad väljakukkujad. Põhjuseks on puudulik keeleoskus.

Samal ajal tulid 44st kutseõppe lõpetanud politsekadetist 17 tööle Ida prefektuuri. Nii et Ida-Virumaal tehtud praktika mõjutab.  Kui me niipidi mõtleme, siis praktikandid, nii päästjad kui ka politseinikud, on tänaval näha.  Kui me siia kolime, on ilmselt praktikat mõistlik teha teises keskkonnas. Neid argumente tasub kaaluda.

Argumentidega on relvastatud nii kolimise pooldajad kui ka vastased, aga kui palju on sõna otseses mõttes vassitud? 

Ütleksin, et vaidlus on praeguseks muutunud justiits- ja siseministeeriumi vaheliseks arvude maagiaks. Kuulsin just justiitsministeeriumi kinnitust, et ehitushind järgmise viie aasta jooksul ei tõuse. Kuidas saab justiitsministeerium seda kinnitada?

Tegelikult on tegemist põhimõttelise otsusega ja nüüdseks on sellest saanud uue valitsuse proovikivi. Tühja see sisekaitseakadeemia! See on lihtsalt üks asi, mille küljes me kõik küünte ja hammastega oleme. Aga kõige hirmutavam on see, mida ma olen algusest peale rääkinud: kes õpetab, keda õpetab ja kust tuleb raha? Nii ehitus- kui ka püsiraha?

Teame, et siseturvalisuse valdkonnas makstakse 30 protsenti kõrgemat palka, et inimesed siin regioonis töötaksid. Kadetid ja õppejõud peavad kusagil elama ja siia saama, nii et aastas lisanduvad kulud on arvestuslikult 2 miljonit eurot. Praegu on meie eelarve 10 miljonit ja see kasvaks 20 protsenti. Ühest küljest tundub, et vahe pole üüratu, teisalt on 2 miljonit aastas päästjate 6-7 protsendi suurune palgatõus ja nende palk ei küüni kaugeltki Eesti keskmiseni. Raha hulk on jääv. Kas me tegeleme praegu kõige olulisemate asjadega?

Tunnen koolijuhina tohutut vastutust ja olen püüdnud Narvas töö alustamise ideed endale selgeks mõelda.

Kas see on õnnestunud? 

Olen ausalt öeldes suurtes raskustes. Praktika, eel- ja täienduskoolituse arendamist ma kujutan ette, aga kuidas me toome siia üle osa õppest? Näiteks peaksime Tallinnast üle tooma need naised, kes õpivad häirekeskuses hädaabinumbrile 112 vastama. Päästekorraldajate õpperühma keskmine vanus on 44 aastat. Viisime nad just Väike-Maarjast Tallinna, kus tööjõu vajadus on kõige suurem. Miks nad peaksid Narva kolima? See on lihtsalt üks näide.

Me vajame spetsiifiliste oskustega õppejõude, aga kujutage nüüd ette ministeeriumi kantslerit, kelle osakonnajuhataja sõidab kolm tundi Narva, õpetab seal neli tundi ja sõidab kolm tundi tagasi. Kokku teeb see kümme tundi. Seda ei taha teha inimesed ise ega salli nende tööandjad.

Seisad praegu organisatsiooni, mitte Narva huvide eest. Või leiad sa, et sisekaitseakadeemia ei tooks ka Narvale erilist kasu? 

See on eelkõige märk. Olen öelnud, et see meenutab natukene seda, kui koer pissib puu peale ja puu ei taipa olla õnnelik. Mingit vaimustust pole ma Narvas täheldanud. Hästi paljudele inimestele on praegu tähtis, kas riik täidab oma lubadust või mitte. Tähtis pole sisekaitseakadeemia.

Sinule endale pole selles olukorras midagi uut. Oled mitu korda ühest linnast teise kolinud ja ühe ägeda koolimaja oled sa ka valmis ehitanud. Mis seda siis ühel nii võimsal naisel nagu sina korrata ei ole.

Jah, ka vesi voolab jões. Olen alati öelnud, et tulen Narva tagasi. Võin tulla ka ilma sisekaitseakadeemiata.

Oleme ka arutanud, kui palju oleks võimalik tänu sisekaitseakadeemiale Narvas töökohti luua. Neid oleks 40-50. Aga selles koolis koristajana töötav inimene ei saa enam Venemaal käia. Rohkem ma julgeolekuteemat ei taha kommenteerida. Nii avatud õppeasutus nagu Narva kolledž see kindlasti ei ole. Sellele kehtivad siseministeeriumi haldusala turvanõuded.

Haridus- ja teadusminister Mailis Reps jalutas sel teisipäeval Kreenholmi rajoonis kui võimalikus sisekaitseakadeemia asukohas. Kui puhtalt asukohast rääkida, siis see oleks ju väärikale õppeasutusele piisavalt väärikas keskkond?

Georgi vabrik on kõige väiksem ja seal on 28 000 ruutmeetrit. Meil on vaja 11 000, koos ühiselamutega kõige rohkem 20 000 ruutmeetrit, seega kolmandik jääb tühjaks. Vabrikuhoone on muinsuskaitse all, sinna tuleb rajada tee ja kommunikatsioonid. See projekt maksaks umbes 70 miljonit eurot. Nagu Eesti rahva muuseum, mida eesti rahvas ootas sada aastat.

Kui keegi ütleks, et sisekaitseakadeemia tuuakse Kreenholmi täies mahus, ka Paikuse õppekeskus, rajatakse autodroom, välilasketiir, taktikamaja, siis oleks sel plaanil jumet.

Praegu räägitakse maksimumplaanina Tallinna õppetegevuse ületoomisest. Sinu suhtumine on, kas kõik või mitte midagi?

Jah, kas kõik või siis ainult õppekeskus-praktikabaas, mis on tegelikult juba olemas.

Narvalaste silmis on sul uuringu järgi peaaegu sama kõrge reiting kui linna kauaaegsel valitsejal Mihhail Stalnuhhinil. Oma kahtlustega sisekaitseakadeemia kolimise mõistlikkuses võid teenida Narva reeturi tiitli.

Aga ma tahan, et inimene, kes mulle hommikul peeglist vastu vaatab, oleks mulle sümpaatne. Ma ei ole kunagi teistmoodi arvanud, olen kogu aeg olnud mures sisu pärast. Kui langeb otsus, et tuleb tuua mingi osa või suurem osa õpetusest Narva, siis ma kindlasti ei viska kerge käega püssi põõsasse. Aga ma olen väga murelik, kas see missioon on võimalik.

Kui 25aastane täiskasvanud puu, nagu sisekaitseakadeemia siiski on, kistakse juurtega üles ja istutatakse teise kohta − no see ei ole nii lihtne. See tundub kinnisideena ja ükskõik, mida sa ei räägi, pole ümbermõtlemine justkui viisakas.

Mina mõtlen igal aastal puhkusele veebruaris Kuubal, aga ikka lõpeb see aprillis mõnel Kreeka saarel. Et kui ajaliselt sobib ja odavam on ka… Ümberotsustamine poleks minu arvates häbiasi ka sisekaitseakadeemia puhul.