Eesti folgi ema sündis Konjus metsade keskel

4. veebruar 2017 TEET KORSTEN
Anne Maasik: "Mulle tundmatu inimene kirjutas, kuidas ka minu kodumetsad on maha saetud, nii et Oru ja Jõhvi tuled paistavad Konjusse kätte. Ei tea, kas julgen enam kevade saabudes sinna kanti minna!"

Anne Maasik: “Mulle tundmatu inimene kirjutas, kuidas ka minu kodumetsad on maha saetud, nii et Oru ja Jõhvi tuled paistavad Konjusse kätte. Ei tea, kas julgen enam kevade saabudes sinna kanti minna!”

Kui keegi on kuulnud hüpnotiseerivat “Rändaja õhtulaulu”, on ta tuttav ka Anne Maasikuga, kes kasvas üles Alutaguse metsade vahel. Kuna puud olid ja on tema sõbrad ning mängukaaslased, leiab ta, et sõge metsade hävitamine millegi heani viia ei saa. Samas usub Anne optimistlikult, et rahvas, kelle rahvaviisid on loitsud ja palved, ei saa hävida.

 

Pälvisite äsja KulKa rahvakultuuri aastapreemia, mille seletusse oli kirjutatud, et “Eesti folgi emaks kutsutud lauljale ja laululoojale aastakümneid kestnud jätkuva laululoome ning heliplaadi “Valguse varjus” üllitamise eest”. Kui tihti teid meeles peetakse ja mida selline tunnustus teile tähendab?

Tunnustus tuli väga ootamatult, kuna ma enam eriti aktiivselt avalike esinemistega ei tegele − vaid vaikselt, oma töö kõrvalt, püüan salvestada aegade jooksul kogunenud laule, neid CDna välja andes. Tunnen, et pean seda tegema, kuna laulmine on olnud mu elu oluline osa. Selles on olnud lõpmata palju õnnestavaid hetki ning minu hääle kaudu saavad uuesti elusaks ammu manala teed läinud eesti suurte poeetide sõnumid. Mind ei ole varem niimoodi avalikult tunnustatud, ma pole sellest ka kunagi unistanud. Seda suurem oli üllatus. Muidugi on Eesti kultuurkapital toetanud kõiki kolme seni välja antud CDd. Olen tänulik ja rõõmus.

Kui teid juba nimetati Eesti folgi emaks − kindlasti meenub paljudele sellega seoses unustamatu “Rändaja õhtulaul”. Kuidas see sündis ja kuidas sai sellest filmi “Nipernaadi” n-ö tunnusmeloodia?

Ernst Enno “Rändaja õhtulaul” sündis 1976. aastal Tartus Vanemuise teatris Jaan Toominga lavastuse “Veli Joonatan” tegemise käigus. See oli minu Vanemuise teatrisse tulemise alguse aeg. Jaan Tooming lavastas ühtaegu Tammsaare “Põrgupõhja uut Vanapaganat” ja Enno “Veli Joonatani”. Mõlemas lavastuses mängis nimiosa Lembit Eelmäe. “Vanapaganas” oli minu esimene esinemine Vanemuises − Maia osa − ja “Joonatanis” laulsin Enno luuletustele loodud laule.

See oli imeline aeg ja seda sõna otseses mõttes. Siis tutvusin ka Mikk ja Heno Sarve ning Tõnis Tulbiga, kes mängisid saatemuusikat. Siis sündis lavastuse viimase lauluna ka “Rändaja õhtulaul”. Kui lavastust enam ei mängitud, salvestasime kõik laulud autorikaitse soovil Vanemuise arhiivi jaoks. Mingeid teid pidi jõudsid laulud Jüri Lina kätte, kes emigreerus Rootsi ja andis seal välja vinüülplaadi “Rännak lauluvainule”. Jüri Lina on tuntud kirja- ja filmimees, ta elab praegugi Rootsis. Tol ajal oli see minule ennekuulmatu lugu!

Kui 1982. aastal pidi “Põrgupõhja uus Vanapagan” Stockholmi sõitma, kutsuti mind KGBsse, kus pinniti, miks ma arvan, et need laulud on nii head ja kvaliteetsed, et neid plaadistada ning pealegi Rootsis välja anda. Kuna vastasin, et ei arva ja et see plaadi väljaandmine toimus minu teadmata, siis lubati mul ikka kaasa sõita. Plaat jõudis ka Eestisse.

1983. aastal, kui olin oma väikeste laste, kaksikute Liisa ja Hannesega oma isakodus Konjus, saatis Juhan Viiding mulle kirja, kus palus luba kasutada “Rändaja õhtulaulu” filmis “Toomas Nipernaadi”, millele kirjutas stsenaariumi. Olin nõus. Pidin korra veel Tallinnas käima, et laulu Raimo Kangro loodud saatemuusikale uuesti salvestada. Kuid lõpuks jäi ikkagi algne variant − see, mille olime Vanemuises salvestanud.

Kas teadsite ajal, kui Kaljo Kiisk “Nipernaadit” väntas, et olete ühe kandi inimesed? Kui palju üldse tunnete endas virumaalast ja kui tähtis see teile on?

Ema rääkis, et kui nad elasid isa ja minu vanema õe Imbiga Sillamäel, elas nende lähedal ka Kaljo Kiisk. Ta olevat olnud mu õe eakaaslane ja nad mänginud koos. Tunnen ennast ikka virumaalasena, igatsen mere ja metsade lähedust. Kahjuks kodumaja mul enam pole. Suviti on küll võimalus Lääne-Virumaal mere läheduses olla. Kuid igal kevadel käin ikka ka kodumail, surnuaial ema, isa ja venna haual, siis ka koduallikal ja Konjus, oma lapsepõlveradasid külastamas, tuttavaid puid tervitamas.

Siis külastan ka oma häid naabreid − Reisi-Matit ja -Tiiut, kes olid alati head sõbrad ning abilised. Samuti oma lapsepõlvesõbranna Lii Milki, kellega käisime koos Konju koolis ja kellega koos sai võrratuid mänge mängitud. Alates viiendast klassist käisin Jõhvis koolis ja tol ajal kandis see veel Kesleri nime.

Sealt nii palju helgeid mälestusi ei ole, kui vahest lõpuklassidest, kus mul olid mõned toredad klassikaaslased, kellega koos tärkas ka huvi teatri vastu. Minu päris esimene suur teatrielamus pärineb samast Kohtla-Järve kultuurihoonest, kus nüüd sain aastapreemia. Seal etendati balletti “Luikede järv”. Ilmselt etendas seda mõni trupp Venemaalt.

Milline oli lapsepõlv Konju külas?

Lapsepõlv oli ilus. Kasvasin pere ainsa lapsena, kuna vend Ain oli enne minu sündimist viieaastasena surnud ja õde Imbi oli juba nii suur, et käis ülikoolis. Mäletan ema, kes laulis palju ja rääkis oma lapsepõlvelugusid. Ema sabas käisingi, isa oli kolhoosis tööl, see oli raske ja vaene aeg. Samas ei mäleta, et nälga oleks olnud. Ise kasvatasime aias ja põllul oma söögi, loomad olid ka − piim ja munad omast käest. Lambad olid ja villa sai − ema kraasis, ketras ja kudus kõigile vajalikku. Kui olin juba suurem, käisin loomadega karjas. Igavust polnud − mängisin lillede ja taimedega muinasjutte, kus nemad olid tegelased.

Ema luges mulle palju muinasjutte, pärast lugesin ise, mul oli oma raamatukogu. Mõtlesin veel, et kunagi ei hakka muud lugema, kui vaid muinasjutte. Hiljem, Tartu lasteteatri aegu, oli mul taas võimalus muinasjutte mängida, neid lastele lavastada. Mu lapsepõlveaeg ja Konju kodu on ikka veel mu hinge kosutav pelgupaik. Mäletan lõhnu ja värve, udu karjamaal ja esimesi ülaseid lepikuserval, lõkkes küpsetatud kartulite maitset, maipõrnikaid ja lõputuid kiikumisi kuuskede kõrval isa meisterdatud kiigel.

Te pole üksi meie rahvaliku laulu ema, vaid olete ka mitmesuguste ökoloogiliste liikumiste toetaja. Mis teile praegu ses vallas enim muret teeb?

Mulle on lapsest peale armsad metsad, kes olid mu kaitsjad, sõbrad, murede kuulajad ja lohutajad ning andsid alati elamiseks jõudu. Hiljemgi, kui elasin juba Tartus oma elu, kõndisin kodus käies alati kodumetsades, lahendasin oma ummikseise puudega kõvasti rääkides. Ka keskkooli ajal, kui kevadel olid eksamid ning hirm oli, siis käisin kodulepikus puu juures jõudu ja abi palumas. Eks tänu nendele, ma mõtlen, ma üldse need matemaatika, Nõukogude ajaloo ja muud eksamid ära tegin.

Ma ei tea, kuidas neid aidata. Mu süda nutab, kui näen meie metsade hävitamist! See on läinud üle igasuguste piiride ja see on Eesti elu hävitamine. Mulle tundmatu inimene kirjutas, kuidas ka minu kodumetsad on maha saetud, nii et Oru ja Jõhvi tuled paistavad Konjusse kätte. Ei tea, kas julgen enam kevade saabudes sinna kanti minna! Kui veel kodus olin ja ema elas, võeti maha suured, kõrged männid, mis kasvasid meie naabertalu, Niitoja maja taga ja kus õhtupäikene puutüvesid kuldas. Nutsime mõlemad emaga. Muidugi palvetan Eestimaa looduse eest, sest rahvast ei kuulata ning raudne kapitalismimasin sõidab kõigest ja kõigist üle. Jääb vaid palve.

Mu tütar on praegu juba tudeng, aga võin kinnitada, et ta pole kunagi käinud toredamas lastelaagris kui see, mis oli kord Tartus katoliku kooli juures ja kus teie olite kasvataja. Mäletan, et lapsed tegid seal vahvaid loomamaske ja mängisid pilli.

Tartu katoliku hariduskeskuse juures olen olnud nüüdseks juba üle kümne aasta. Alguses, kui Tartu lasteteater kinni pandi ja jäin vabakutseliseks, pakuti mulle võimalust teha kooliõpilastega kevad- ja jõulupidusid ning muud. Lavastasin lastega mitmeid näidendeid, kaasa arvatud Maeterlincki “Sinilind”. Peale selle juhtisin mõnda aega kooli näiteringi. Suvel tegime lastelaagreid, kus valmistasime ette ka etenduse ja mängisime Tartu hansapäevadel.

Ühel hetkel pakkus toonane koolijuhataja võimalust alustada kümne lapsega lasteaiarühma. Need olid peamiselt oma kooli õpetajate lapsed. Olingi jälle jõudnud nagu algusesse tagasi, sest mu esimene töökoht pärast keskkooli lõpetamist oli Voka lasteaias kasvataja oma! Olin siis 17aastane. Nüüd jälle. Ja see meeldib mulle, meeldib laste seltskond, kuna mu enese sisemine laps veel elab. Jõhvi koolis mind isegi narriti sõnaga “laps”.

Nüüd on meie lasteaias kolm rühma, tegelen seal kõige vanemate laste rühmas. Kümme aastat käisin ka igal reedel Põlvamaal Maarja külas sealsete noortega laulmas, jaanipäevi, jõulusid ja muid tähtpäevi sisustamas. See oli omamoodi südamlik tegevus. Sealsetele noortele meeldis väga laulda ja me esinesime alati Maarja küla heategevuskontsertidel, kus näitlejad laulsid küla toetuseks. Lõunatunnil sain alati tiiru metsas käia. Nii hea oli võimalus kord nädalas linnast välja saada! Paar aastat ma nüüd enam Maarja külas ei käi.

Eestit ja eestlasi on püütud sildistada usuleigeima rahva sildiga. Kas sellega saab nõus olla ja kui ei, siis miks?

Mu meelest pole usk kui selline kitsas mõiste. Iga inimene usub millessegi − ka eestlane, muidu poleks võimalik elada. Ka usk endasse on usk. Usk kellessegi või millessegi kõrgemasse, usun, on ka eestlastel. Sageli inimesed unustavad selle, eriti kui elu on hea ja tundub turvaline. Kuid igas elus on pöördepunkte, kus on võimalus jälle meelde tuletada looja kõikvõimsust, enese olemist selles kõiges ja kõigega.

Mida tähendab teile muusika? Millisena näete meie n-ö geneetilist koodi, mis on meie rahvamuusikasse kootud?

Muusika on hinge kõnelus hingega. See on midagi, mida rääkides ei selgita. Tegu on inimvaimu kõrgeima väljendusvormiga − see antakse teispoolsusest. Meie rahval on tohutu suured rahvalaulukogud, mis asuvad Tartu kirjandusmuuseumis. Meil on laulupeod, me saime oma vabariigi lauldes tagasi. Meie keeles on tohutu vägi, meie rahvaviisid on loitsud ja palved.

Rahvas, kellel on selline varandus, ei hävi, ei saa hävida! Kuulake Tõnis Mäe “Koitu”! Me ju kõik tunneme − lausa füüsiliselt − seda väge, see ühendab ja hoiab meid, selle väikese maa lapsi. Nii nagu meie rahvariietesse on kootud lootus, vikerkaarevärvid, metsade ja põldude värvid, nii on ka meie rahvamuusikas elu kõiges oma sügavuses, lootuses, armastuses, usus ja väes.