Pesuärinaisena eksootilises Ugandas

22. jaanuar 2017 SIRLE SOMMER-KALDA
KOHALIKELE LUKSUS: Lauma pesupoe avamine oli suur sensatsioon, sest korralikud pesu müüvad kauplused peaaegu puuduvad. Poe avamist ja pesu demonstreerimist juhtis üks Uganda tuntumaid modelle Vanquisha Eyapu. Keskel Siisi Saetalu.

KOHALIKELE LUKSUS: Lauma pesupoe avamine oli suur sensatsioon, sest korralikud pesu müüvad kauplused peaaegu puuduvad. Poe avamist ja pesu demonstreerimist juhtis üks Uganda tuntumaid modelle Vanquisha Eyapu. Keskel Siisi Saetalu.

Viru Rotary klubi selle nädala külaline tuli Aafrikast. Siisi Saetalu viibib küll praegu pikal jõulupuhkusel ema juures Ida-Virumaal, aga tema kodu on Ugandas. Riigis, kuhu ta sattus juhuslikult kohvikut pidama ja kus peab nüüd taas juhuse tahtel kolme pesupoodi.

 

Esimest korda läks Siisi Ugandasse 2012. aastal, et avada MTÜ Mondo vabatahtlikuna kohvik, mis pakuks tööd puuetega noortele. Sellest on valminud ka Kullar Viimse dokumentaalfilm “Kuidas ma Aafrikat päästsin”.

“Ise ma selle filmi fänn ei ole − igaüks näeb lugu ise moodi. Minu lugu võite lugeda raamatust “Minu Uganda”,” soovitab Siisi.

Ideede elluviija

Filmi ja raamatut ühendab see, et mõlemad avavad sotsiaalse ettevõttena sündinud kohviku aega. Viimased kaks aastat tegeleb Siisi hoopis naistepesuäriga ja pühendub koos juristist elukaaslasega seitsmekuuse poja Leo kasvatamisele.

Nii kohviku kui pesuäri idee taga seisavad Eesti mehed, kelle ideede elluviija Siisist sai.

“Õppisin ülikoolis sotsiaal- ja kultuuriantropoloogiat. Olin hästi palju lugenud arengukoostööst ja mõtlesin pärast magistriõpinguid Hollandis, et võiks minna päris kogemust saama. Sattusin kokku Jüri Saarmaga, kes oli olnud Ugandas vabatahtlik. Tal tekkis kahe puuetega noorte kooli õpetajaga kohviku idee. Äriplaan oli juba välja töötatud ja osa rahast koos. Aga ta sai just Eestis isaks ega saanud Ugandasse minna. Ta rääkis mu ära − nii see elu käib.”

Sotsiaalse ettevõttena töötav kohvik avati 2012. aasta oktoobris. 2014. aasta jaanuaris langetati otsus, et majanduslikel põhjustel kohvikuprojekti ei jätkata.

Ent Siisi elu Ugandas sellega otsa ei saanud. Praegu hoiavad teda tegevuses lätlaste kaubamärgi Lauma pesupoed, millest kolmas ja viimane avas pealinnas Kampalas uksed jõulukuul.

Siisi on pesupoodide osanik ja tegeleb nende igapäevase juhtimisega, samal ajal kui suurosanik − Kalev Roosiväli − toimetab Eestis.

“Kalev reisis Ugandas ja otsis algul võimalust teha midagi heategevuslikku, aga ärimehena tekkis tal äriidee,” jutustab Siisi, kes lasi end taas ära rääkida. “Algul läksin ühe kohvritäie pesuga. Käisin ringi, näitasin pesu ja kogusin infot. Kui inimesed hakkasid mulle koju tulema, et pesu osta, tuli kindlus, et okei, avame poe.”

Rinnakatele naistele

Algul saatsid ettevõtmist kõhklused, kuidas Euroopa tooted aafriklannadele peale lähevad. Selgus, et Lauma sobib turule väga hästi, sest on tehtud rinnakamale Ida-Euroopa naisele.

“Ka Aafrika naistel on suured rinnad. Sealne iluideaal on kurvidega naine: peenike piht, suured rinnad ja puusad. Lääne-Euroopa brändi polekski võimalik seal müüa, sest pole piisavalt numbreid.”

Kui Eestis on Lauma pesu laialt kättesaadav, siis Ugandas on selle ostmine taskukohane rikkamatele inimestele.

“Kampala linnas on kolm miljonit elanikku, aga raske on hinnata, kui palju meie kliente võiks olla. Seetõttu oleme poed avanud aastase vahega, et oma piire tunnetada,” räägib Siisi.

Hinnataset püütakse hoida samasugusena nagu Eestis, aga kasumimarginaal on oluliselt väiksem: rendipind on kallis ja kauba transpordikulud suured.

See-eest suuri konkurente peaaegu pole. Enne eestlaste poode käis pesuäri peaasjalikult nii, et reisidel, näiteks Türgis, osteti allahinnatud pesu ja müüdi edasi.

Siisi ütleb, et konkurentidest eristab neid veel stabiilselt hea teenindus, mida kohtab sealmail harva. “Müüjad on kohalikud inimesed ja kui nad pole head teenindust ise kunagi kogenud, pead nende väljaõpetamisel alustama täiesti nullist. Et nad saaksid aru, mis teenindus on.”

Kolmes pesupoes töötab vahetustega kuus müüjat. Eestiga võrreldes on tööpäevad pikemad ja palk 150 eurot kuus. Tavaline poemüüja palk Ugandas algab 30 eurost kuus.

“30 euro eest ei saaks palju oodata. Minu müüjatest on enamik kõrgharidusega ja tahaks midagi muud teha, aga noortel on väga raske tööd leida. Hiljuti sai üks müüja erialasele tööle panka ja tööintervjuul aitas teda väga palju see, et ta oli töötanud Lauma pesupoes. Ta tänas, et sai hea hüppelaua.”

Meeldiv kliima

Mida toob tulevik Siisile? Noor naine tunnistab, et pole suur planeerija, aga lähiajal tahab ta pesuäri jätkata ja Ugandas edasi elada.

Kliima mõttes on Uganda meeldiv elukeskkond. “Levinud pilt Aafrikast on selline, et seal on hästi kuiv. Uganda on selle vastand − lopsaka rohelise loodusega. Kampala linn on kilomeeter merepinnast kõrgemal ja seal pole tapvat kuumust. Päevased maksimumtemperatuurid on 26-27 kraadi, õhtul välja minnes peaks olema ühes pikkade käistega kampsun.

Uganda on noor ühiskond, kus mediaanvanus on 15,5 eluaastat (mediaanvanus on vanus, millest vanemaid ja nooremaid on võrdselt − toim.). See tähendab, et lapsi sünnib väga palju ja vanemad surevad varakult ees ära. Rahvastiku kasvu kiiruse järgi on Uganda maailmas kuuendal kohal.”

Pensionisüsteemi pole seega vajagi?

“On küll riiklik sotsiaalfond, kuhu ettevõtja peab maksma 10 protsenti töötaja palgast ja töötaja 5 protsenti oma palgast, aga kõik suhtuvad sellesse nagu mingisse nalja. Kui on võimalik mitte maksta, siis nad ei maksa. Keegi ei usu, et riik suudab fondi õigesti hallata ja sealt pärast midagi saab,” tõdeb Siisi, lisades, et samasugune suhtumine on kõikidesse maksudesse. Korruptsioon lokkab ja käibel on väljend, et keegi sõi raha ära.

Põnev sihtkoht

Lisaks pesuäri ajamisele on Siisi Kon Tiki Reiside Uganda reisijuht.

Eestlasi sellesse Ida-Aafrika riiki tihti ei satu, kuid asjata − tegu on rahumeelse, ingliskeelse, peamiselt kristliku riigiga, mille territoorium on võrreldav Uganda endise kolonisti Inglismaa omaga. Asub see ligemale 30 miljoni elanikuga riik Aafrika kõige suurem järve − Victoria kaldal. Ja valgetesse suhtutakse seal sõbralikult.

“Turistid käivad Ugandas peamiselt looduse pärast. Safaritel käimine on huvitav, aga kallis. Kuigi elu Ugandas on üldiselt Eestist odavam, on loodusturism üüratult kulukas,” räägib Siisi.

Safariks on tarvis rentida neljarattaveoline auto koos juhiga, maksta looduspargi tasu, majutuse ja tegevuste eest. Näites kuuepäevane ringreis haruldaste mägigorillade juurde maksab grupiga minnes umbes 1500 dollarit inimese kohta. Hinnas on ka ühe rahvuspargi külastus, kus näeb elevante, lõvisid, krokodille. Lühemaid safareid saab odavamalt.