Lasteülikooli juubelihooaja avasid mereteadlane ja putukauurija

17. jaanuar 2017 SIRLE SOMMER-KALDA
TÜ Narva kolledž oli nädalavahetusel laste päralt. Pärast loengut jagas Eesti teaduste akadeemia president Tarmo Soomere väikestele kuulajatele autogramme.

TÜ Narva kolledž oli nädalavahetusel laste päralt. Pärast loengut jagas Eesti teaduste akadeemia president Tarmo Soomere väikestele kuulajatele autogramme.

Laupäeval kümnendat hooaega alustanud Narva lasteülikoolis on sedakorda teemaks hiiglaslikud merelained ja imepisikesed puugid. Loengud algavad, kui viimne kui üks lapsevanem on auditooriumi ukse enda järel kinni pannud. Lasteülikool on sõna otseses mõttes laste päralt ja erand tehakse ainult ajakirjanikele. 

 

Esimesena sõna saanud Eesti teaduste akadeemia presidendi Tarmo Soomere teema “Märatsev meri ehk Kuidas kõrgest lainest saab mõrtsuklaine” on juhtumisi väga aktuaalne. Paar päeva varem on Läänemerel mõõdetud oluliseks lainekõrguseks 8,2 meetrit, mis kordab 2004. aastal registreeritud rekordit. Üksikute lainete kõrgus ulatub aga ööl vastu neljapäeva 15 meetrini.

Soomere räägib ka maailma rekorditest, mis kutsuvad TÜ Narva kolledži auditooriumis esile ohhoo-hüüatusi. Veel seletab ta väikestele kuulajatele lahti lainete kõrguse matemaatika.

Kahes keeles

Bioloogi ja loodusfotograafi Urmas Tartese loeng on hoopis teisest ooperist. End vabatahtlikuks loodusemeheks tituleerinud lektor kõneleb puukide raskest elust, kus neist endist ei sõltu peaaegu midagi. Pildimaterjal pärineb valdavalt tema enda fotoaparaadist, mille käsitsemises on Tartes meisterlik − Londoni loodusloo muuseum on ta nimetanud 2009. aasta loodusfotograafiks.

Tartes alustab oma loengut kurjakuulutavalt: “Puugi näol on tegemist kõige ohtlikuma loomaga Eesti looduses.” Lõpetab aga lohutava tõdemusega, et hirmus või ohtlik on see, keda me ei tunne.

“Tarmo Soomere rääkis ohtlikest lainetest. Tõsi, lainete tekkimist on keerulisem ennustada. Puukidega on selles mõttes lihtsam, et kui me nende käitumist tunneme ja ise ettevaatlikud oleme, siis nad tegelikult meile ohtlikud ei ole.”

Tartes tuletab lastele meelde vajadust end puukentsefaliidi vastu vaktsineerida ja panna puugirohtu ka oma lemmikloomadele. “Kuigi liigun palju looduses, olen korra elus põdenud borrelioosi, aga entsefaliiti mitte kunagi.”

Narva Kreenholmi gümnaasiumi 5. klassi õpilane Marek Veskimeister tunnistab, et puukide loeng oli põnev. “Kuulsin ka selliseid asju, mida pole koolis õppinud.  Huvitav oli teada saada, et verd imevate puukide liike on maailmas palju, aga Eestis elutseb neist ainult kaks,” räägib poiss, kes käib lasteülikoolis kolmandat aastat.

Tartese arvates pole lastele esinemine sugugi keerulisem kui täiskasvanutele. “Käin palju rääkimas ka koolides ja lasteaedades. Narva lasteülikoolis on eriline see, et pean oma ajus lülitama keelt ümber ja see võtab jutu ladusust pisut maha. Loomulikult ei saa lastele rääkida kõiki peendetaile ja mõnest asjast tuleb üldisemalt üle minna.”

Väikeste kuulajate eripäraks on ka see, et neil on raske rahulikult toolil püsida. “Kuigi vahel jääb mulje, et nad on oma mõtetega mujal ja tegelevad muude asjadega, jääb neile räägitu tegelikult meelde. Kui pärast üle küsida, siis sageli nad teavad,” on Tartes tähele pannud.

Latt on kõrgel 

Urmas Tartes on Narva lasteülikoolis külas mitmendat korda.

Lektorite lati panid kümne aasta eest paika astrofüüsik, endine riigikogu esimees Ene Ergma ja psühholoog, Tartu ülikooli emeriitprofessor Peeter Tulviste, kes Eestis uudsele ettevõtmisele oma õla alla panid.

“Nägime, kui äge see on, kui latt on just selles kohas. Me ei ole hiljem tahtnud seda madalamale lasta,” tunnistab Narva lasteülikooli projektijuht Aet Kiisla. “Me ei mängi siin midagi ja see pole mingi lastekas. See on ülikool, kus räägitakse tõsistest asjadest, aga natuke lihtsamas keeles.”

Lasteülikool peaks aitama tekitada lastes üldist teadmishimu ning huvi koolis igavatena tundunud valdkondade õppimise vastu. Loengutesse oodatakse lapsi vanuses 8-12 ja need on teemadel, mida koolis pole aega õpetada ning millest lastevanemad ei oska rääkida.

“Siin pole sellist suhtumist, et lapsed on rumalad ja mida nemad ka teavad.  Vastupidi, lapsed, kes pole raamidesse surutud, on enamasti väga targad. Kui Liia Hänni käis rääkimas e-valimistest, siis ta ütles pärast loengut, et nendele lastele annaks ta otsekohe valimisõiguse,” meenutab Kiisla.

Kõik lektorid ei suuda rääkida paralleelselt kahes keeles, nagu laupäevased külalised. Siis korraldatakse tõlge.

“Meie huvides on, et loengud oleksid mitmekülgsetel teemadel. Tahame rõhutada seda, et teadmised on olulised igasugustes eluvaldkondades. Samuti ei taha me piirduda ühe ülikooliga. Akadeemilisemad lektorid miksime vähemakadeemilistega, kes rakendavad neid teadmisi igapäevaelus. Näiteks pühapäevase loengu pidas Narva linna peaarhitekt Ivan Sergejev, kes kõneles linna olemusest ja linnalikkusest. Arhitekte on käinud lasteülikoolis varemgi,” selgitab Kiisla.

Terve õppeaasta jooksul toimub nädalavahetustel kümme loengut.  Kevadel peetakse kolmandat korda ka lasteülikooli ja väärikate ülikooli ühiskonverents.