Mis tuleb pärast maavalitsusi?

16. jaanuar 2017 

Ka uus valitsus on otsustanud jätkata teed, mida alustas juba eelmine, Reformierakonna juhitud kabinet − see on maavalitsuste likvideerimine.

20 aastat tagasi ei oleks selline asi saanud kõne allagi tulla, sest siis olid maavalitsuse ja maavanema regionaalne roll ning autoriteet hoopis midagi muud kui praegu. Mäletame, kui Ida-Virumaal olid 1990ndate keskel nõukogudeaegse tööstuse  kokkutõmbumise ja restruktureerimise pärast esimesed suuremad sotsiaalsed vapustused, siis oli just maavanem, toona Rein Aidma, see, kes haaras ohjad, pidamaks dialoogi riigi, omavalitsuste ja ettevõtjatega. Just maavalitsus oli see, kes näitas tookord maakonnale uusi arengusuundi, eelkõige turismi edendamises.

Aastakümnetega on aga maavanema ja maavalitsuse endine positsioon kuhtunud ühelt poolt seetõttu, et omavalitsused on muutunud tugevamaks ja iseseisvamaks, teisalt on riik maavalitsuselt aina ülesandeid vähemaks kärpinud. Nüüdseks on jäänud vaid üsna formaalsed funktsioonid, mis on seotud omavalitsuste järelevalve, maaküsimuste, ühistranspordi jms küsimustega.

Kuigi omavalitsused on tugevnenud, ei ole samal ajal esile kerkinud ühtegi teist asutust ega organisatsiooni, mis oleks võimeline võtma endale regionaalse, maakondliku arengu veduri rolli. On küll maakondlikud omavalitsusliidud, kuid nende tegevus on sageli piirdunud toimetamisega neis valdkondades, kus on leitud väheseid ühiseid kokkupuutepunkte. Kuna aga omavalitsuste suurused ja huvid on olnud väga erinevad, siis pole näiteks Ida-Viru omavalitsusliidust saanud tugevat jõudu, kes suudaks seista regionaalsete huvide eest.

Maavalitsused on olnud ühed vähesed allesjäänud institutsioonid, mis hoiavad maakondlikku identiteeti, kuigi nad on paljuski oma kunagise rolli minetanud. Ja kui need ära kaovad, siis võib küsida, kas maakondade mõiste Eestis hägustub veelgi ja regionaalpoliitikat hakatakse järjest jõulisemalt ajama vaid pealinna vaatevinklist?