Haldusreform kui Ida-Viru maakonna paradoks

13. jaanuar 2017 HARDI MURULA, Ida-Viru maavalitsuse arengu- ja planeerimisosakonna juhataja

Hardi Murula.

2016. aasta oli haldusreformi aasta. Uue presidendi valimise ja valitsuse vahetuse kõrval sai kohalike omavalitsuste piiride muutmine palju tähelepanu. Ilmselt on ülaltoodud sündmustest kõige otsesem ja pikem mõju piirkondade arengule just haldusreformi tulemustel.

Ida-Viru maakonnast on alati räägitud kui väga suure potentsiaaliga ära unustatud maakonnast. 2016. aastat võiks ju pidada murdeliseks. Nafta ja elektri madalatest hindadest oli üle saadud ning maakonnas asuvad suured energeetikaettevõtted hakkasid optimistlikumalt tuleviku suunas vaatama. Riigi tasandil sai maakond väga palju tähelepanu ministrite ringkäikude näol. Ka uus president tegi oma esimese külaskäigu just Virumaale. Valitsuse vahetusega sai maakond endale riigihalduse ministri Mihhail Korbi näol ka “päris oma” ministri, aga…

Elanike arvult veel 2016. aasta alguses Eesti suuruselt teises maakonnas moodustus kohalike omavalitsuste vabatahtliku ühinemise teel ainult üks uus kohalik omavalitsus, mis täidab seaduses toodud 5000 elaniku miinimumnõuded − Kiviõli vald −, kuid Aseri valla otsusega ühineda Viru-Nigula suunas ning Lüganuse valla viimase hetke ühinemisest loobumisega ei saa ka Kiviõli linna ja Sonda valla ühinemist kuidagi suureks edulooks pidada. Moodustunud uued Alutaguse ja Põhjaranniku vald ning Narva-Jõesuu linn aga nõudeid ei täida ja jäävad ootama vabariigi valitsuse seisukohta: kas tehakse erand või sundliidetakse.

Liitumise kesistele tulemustele lisab negatiivset tooni asjaolu, et haldusreformi tulemusena jääb maakond kolme omavalitsuse võrra  väiksemaks.

5000 elanikku oli aga seaduses toodud miinimum ja ekspertide hinnangul on toimiva ja arenguvõimelise kohaliku omavalitsuse eksisteerimiseks vaja vähemalt 11 000 maksumaksjat. Kõige lähemal soovitusliku suurusega KOVi moodustamisele oli Põhjaranniku (Jõhvi) vald, kuid Jõhvi keeldumine tõmbas sellele kriipsu peale, teiste suuremate linnade (Narva, Kohtla-Järve, Sillamäe) ja naabrusesse jäävate KOVide vahel sisulisi läbirääkimisi ei toimunud.

Haldusreformi kriitikud ütlevad, et praegune reform on sisutühi, ainult piiride muutmisega ei muutu KOVid võimekamaks, reform viiakse läbi kiirustades jne. Loomulikult ei ole toimuv haldusreform ideaalne ja veatu, kuid kusagilt oli ju vaja alustada. Samas saab rõhuv enamus aru, et samamoodi jätkata ei ole võimalik. Muutusi on vaja nii kohalike omavalitsuste kui ka riigi haldamises ning edukamad on just need piirkonnad, mis suudavad muutustega kiiremini kaasa minna.

Praegune haldusreform oli sisuliselt riigipoolne pakkumine KOVidele: kui soovite ise ennast aidata, siis aitame sellele kaasa ühinemistoetuste kaudu, kui tahtmist ei ole, siis ka riigipoolset tuge ei tule. Ühinemisest saadav võimalik riigipoolne tugi ei piirdu ühinemistoetustega, vaid ka riiklike investeeringute ja ELi meetmete planeerimisel ning elluviimisel aidatakse eelkõige neid, kes ise tahavad ennast aidata. Me kõik teame, et riigi rahalised võimalused on piiratud, ning loota, et lisaks ühinemistoetustele ja ELi meetmetele lähiaastatel riiklikke eraldisi regionaalpoliitika edendamiseks tehakse, on naiivne.

Selle asemel, et võtta vastu kindel otsus oma tuleviku kavandamisel, on mitteühinemise ja ühinemisläbirääkimiste mittealustamise otsustega sisuliselt lükatud otsustamine ja seeläbi ka vastutus kohaliku elu korraldamisel edasi riigivõimu kätte. Keeruliseks muudab see mitte ainult liitumisest loobunud KOVide enda olukorra, vaid põhjustab segadust ka naabrites, kes jäävad ootama, millisele seisukohale jääb lõpuks vabariigi valitsus (sundliitmine või erandi tegemine).

Vabatahtliku ühinemise tõrjumisega saatsid  mitmed Ida-Viru kohalikud omavalitsused riigile sõnumi: meil pole abi vaja, meil on kõik niigi hästi. Aga tegelikult ei ole ju. Maakonnas on ainult üks KOV, kes saab iseseisvalt hakkama (suudab oma põhitegevuse tuludega katta põhitegevuse kulud ilma riigipoolse toeta) ja selleks on Toila. Kõik ülejäänud saavad suuremal või väiksemal määral toimetulemiseks riigipoolset toetust tasandusfondi eraldiste kaudu. Tasandusfondi eraldiste poolest on meie maakond vaieldamatu liider kogu Eestis, kogu tasandusfondi mahust 37% ehk 22,9 miljonit eurot eraldatakse Ida-Viru KOVidele. Tasandusfondi eraldised võimaldavad küll ots otsaga kokku tulla, aga arengusuutlikkust ei taga.

Väikese Eesti ressursid on piiratud. Kõik kohalikud omavalitsused ja maakonnad konkureerivad inimeste, investeeringute ja uute töökohtade pärast. Mida suurem ja võimekam ning ühtsem on piirkond, seda suurema tõenäosusega suudab ta olla edukas. Ida-Viru maakond on ennast harjunud võrdlema Tartumaaga nii elanike arvu kui ka majanduses loodava lisandväärtuse poolest, kuid maakondade piiride ähmastumisega leiame ennast olukorras, kus ühinemisel moodustunud Pärnul ja Saaremaal on minu hinnangul regionaalpoliitikas suurem kaal kui eraldiseisvatel Jõhvil ja Kohtla-Järvel. Aga ka Valga, Rapla, Paide, Jõgeva, Elva, Tapa, Türi ja Põltsamaa suutsid endaga ümbruskonnad liita ja moodustada soovitusliku suurusega kohalikud omavalitsused, millel olemas nii linnaline keskus kui ka piisav tagamaa.

Ida-Viru maakond on haldusreformi läbiviimiseks keeruline piirkond, aga parema tuleviku nimel peame suutma ületada rahvusest, erakondlikust kuuluvusest, maailmavaatest, väärtushinnangutest jm asjadest tingitud erimeelsused ning leidma jõudu ühtsusest. Vastasel korral on kaotajateks kõik maakonna elanikud.

Õnneks näitab naaberriikide kogemus, et ka 11 000 elanikuga KOVid ei ole piisavad ning tulevikus ootab ees liitumine veelgi suuremateks kohalikeks omavalitsusteks. Loodan, et siis kasutab Ida-Viru maakond oma võimalusi paremini.