Lavastaja Eili Neuhaus lööb taas lauale vene kaardi

10. jaanuar 2017 TIIA LINNARD
Eili Neuhaus on sel suvel ringiga Ontikal tagasi − seal, kust 2009. aastal alustas, lavastades "Mtsenski maakonna leedi Macbethi".

Eili Neuhaus on sel suvel ringiga Ontikal tagasi − seal, kust 2009. aastal alustas, lavastades “Mtsenski maakonna leedi Macbethi”.

Ta teeb seda jälle − lavastab vene klassikat. Sedapuhku Tšehhovit ja sedapuhku Ontika mõisas, kus seitse aastat tagasi sündis tema kõige parem lavastus − “Mtsenski maakonna leedi Macbeth”.

 

Sul on seljataga suhe viie väga kuulsa mehega: Nikolai Semjonovitš Leskoviga, Aleksei Maksimovitš Peškoviga − teda tuntakse rohkem Maksim Gorki nime all −, Aleksandr Nikolajevitš Ostrovskiga, Juri Markovitš Nagibiniga ja Nikolai Aleksejevitš Nekrassoviga. Tunnista, et vene mehed on su pea segi ajanud.

(Naerab.) Nii ongi, mulle meeldivad vene mehed.

Sel suvel lööd sa jälle vene kaardi lauale, sedapuhku flirtides tema enda − Anton Pavlovitš Tšehhoviga. 

Ma saan Kukruse suveteatri lavastajana nautida seda luksust, et ammutan uusi ideid mulle väga hingelähedasest kaevust − vene kirjandusklassikast − ja see kaev on põhjatu.

Minult on juba ammu küsitud, et sa lavastad Ostrovskit, lavastad Nekrassovit, miks sa Tšehhovit ei tee. Iga asi omal ajal, ja nüüd on see aeg käes. Kõik minu suved Ida-Virumaal, töö vene klassikaga − ma teen seda rõõmuga, see on mu hinge palsam.

Ma saan aru, et Tšehhov on suurmees, aga et siis kohe nii suur, et te temaga Kukruse mõisa ära ei mahu, vaid peate lavastuse tarvis Ontikale kolima…

Seitsmendat hooaega alustav Kukruse mõisateater on üks väga eriline teater. Me teeme 11 kuud tööd selle nimel, et üks kuu etendusi andes oma publikut üllatada. Tänavu üllatame sellega, et läheme külla. Uue lavastusega läheme Ontikale, aga Tšaikovski looga − “Kui seda metsa ees ei oleks” − läheme koguni Ida-Virumaalt välja, Saku mõisa. Mitte et me tahaks Kukruse mõisa sinnapaika jätta, aga iga asi vajab uusi väljakutseid ja − mis seal salata − Kukruse mõis on väga tilluke. Kahel viimasel suvel võtsin ma sellest mängupaigast niigi välja kõik, mis annab.

Ontika mõis ei ole sinule lihtsalt üks mõis. Sa lavastasid seal 2009. aastal “Mtsenski maakonna leedi Macbethi”, mida peetakse sinu kõige paremaks lavastuseks.

Aeg ongi selleks küps, et minna tagasi sinna, kust alustasime. Võib-olla on see natuke prohvetlik, võib-olla me sellega ka lõpetame, kunagi ei tea. Aga tõmme Ontikale oli niivõrd tugev, et ma andsin alla ja otsustasin seal veel kord proovida. Toona läks meil seal tõesti väga hästi.

Ütle, kallis inimene, miks te “Mtsenski maakonna leedi Macbethi” uuesti ei mängi? Inimesed hakkasid alles aru saama, kui hea lavastus see on, kui oligi kõik − “poe” uksed kinni.

Me üritasime seda veel ühel suvel mängida, aga minust mitte olenevatel ning moraalselt trükimusta mitte kannatavatel põhjustel jäi see toona ära. Nüüd on seda lavastust taastada aga peaaegu võimatu. Üks suurepärane näitleja, Peeter Jakobi, on juba teispoolsuses.

See oli ühekordne sähvatus ja et inimesed, kes seda lavastust nägid, seda siiani mäletavad… Järelikult oli see väga ere sähvatus, aga loomingus on ikka nii, et mõni asi õnnestub sedavõrd hästi, et tahaks korrata, aga pole võimalik. Taganutmine ei aita, see ei maksa midagi. Tuleb teha uusi asju.

Ontika mõisast on saanud vahepeal Soome mäesuusakuulsusele Kalle Palanderile kuuluv mõis. Ma loodan, et sa kirjutasid ta näitemängu sisse, vähemalt nii palju, et ta tuleb väärikal sammul üle lava ja ütleb: “Härra, teile on kiri.” Rohkem polekski vaja, et sellest lavastusest igal pool räägitaks, ka Soomes. 

Palander avaldas ise ka soovi, aga kui ma läksin kohe konkreetsemaks ja küsisin, kas ta laulda ja tantsida oskab, siis ta ei eitas neid variante ja võttis oma soovi tagasi, saades aru, et ma mõtlen tõsiselt teda kaasata.

No vot siis, sa esitasid talle liiga keerulisi nõudmisi. Oleks pidanud ikka selle ühe lausega piirduma…

(Naerab.) Ta pakkus Nykäneni, et kui vaja, siis ta kutsub suusahüppaja Matti Nykäneni laulma ja tantsima.

Jah, Palander on küll väga kuulus inimene, aga samas on ta väga lihtne ja huumorit armastav inimene. Me oleme talle väga tänulikud, et ta võimaldab meil taas mängida meile väga tähendusrikkas paigas.

Te korraldate uue lavastuse tutvustamiseks alati väga vahvaid performance‘eid. Ka te vähemalt sinna ta kaasate?

Eks me mõtleme ikka midagi välja. Võib-olla hakkame muru peal suusatama. Kindlasti me kaasame ta, sest ta on nüüd meie koostööpartner.

Ja mis mulle väga rõõmu teeb, on see, et Ontika vana mõisahoone muutub etenduste ajaks kultuurikeskuseks, kus näeb ka kunstinäitusi. Inimesed saavad osta täispaketi, mis võimaldab neil terve päeva Ontikal veeta, käia ratsutamas, vaadata näitusi, etendust, nautida õhtusööki ning seal ka ööbida. See oleks selline terve päeva täitev väljasõit Ida-Virumaale.

Ilmaolusid ei maksa ka peljata, sest me mängime taas kord katuse all, see on turvamoment, sest milline lavastaja ei kardaks Eestimaa suve.

Küll aga mängime seekord varasemal ajal kui muidu. Meie etendused on olnud juulis ja augustis, nüüd aga oleme tõstnud need lausa juunisse, mängides enne jaanipäeva ja pärast jaanipäeva.

Seal kus on Kukruse mõisateater, seal on Eile Neuhaus ja seal on Ülle Lichtfeldt. Kes veel seekord mängivad? 

Teatan rõõmuga, et meie mõisateatrisse on lisandunud uusi säravaid näitlejaid. Ja nüüd sa kuula: meie trupis on seekord mängimas Hannes Kaljujärv Vanemuise teatrist, Anne Reemann linnateatrist ja Arvi Mägi, tema on vabakutseline.

Aplaus! Kestvad kiiduavaldused!

Kusjuures nad andsid nõusoleku väga lihtsalt, ilma pikkade läbirääkimisteta. Mis mind natuke värisema paneb, on see, et nad kõik on Tšehhovit väga palju mänginud, eri dirigentide käe all, aga teisest küljest − see  ongi mulle hea väljakutse.

Ma räägin kogu aeg: Tšehhov, Tšehhov. See asi tuleks nüüd ka maha öelda, et ma ei lavasta ei “Kirsiaeda”, ei “Onu Vanjat”, ei “Kajakat”. Ma lavastan kaht Tšehhovi  lühikomöödiat: üks on “Juubel” ja teise nimi on “Naisevõtt”. Miks just neid? Sest mulle on praegu väga oluline lihtsa, tavalise inimese teema. Ma tahan nende lugudega rõhutada, et tegelikult pole tavalisi inimesi olemas, sest igas inimeses on terve näitemäng peidus. Nii et see on kummardus nende ees, keda peetakse tavalisteks inimesteks.

Lavastus koosneb kahest ühevaatuselisest komöödiast ning terve näitemängu pealkiri on “Provintsitraagikud”. Jah, need on küll komöödiad, kuid nagu me teame, Tšehhov naerab läbi pisarate.

Seal, kus on Kukruse mõisateater, on Eili Neuhaus ja on Ülle Lichtfeldt ja on Jõhvi teater Tuuleveski. Tuuleveski seekord ikka ka?

Ikka. Lavastuse muusikaline kujundaja on Valeri Sõrtšenko Tuuleveskist ning kunstnik Irina Marjapuu, Tuuleveski kauaaegne näitleja. Valeri on ka ise laval. Ilmselt me kasutamegi lavastuses vaid elavat muusikat.

Kõik laulavad?

Jah. Issand, Hannes Kaljujärv laulab kui kulda, romansse nii palju kui vaja on! Nii et seekord teemegi Tšehhovit nii, et naerame läbi pisarate ja laulame läbi pisarate.