Prefekt, kes oli seotud nii Solovjovi kui Varvara juhtumi uurimisega

7. jaanuar 2017 ERIK KALDA
Tarvo Kruup kinnitab, et kuigi mullu registreeritud kuritegude arv Ida-Virumaal suurenes, oli kasvu põhjus asjaolu, et inimesed on hakanud senisest rohkem perevägivalla juhtumitest politseile teatama. Ja see on tulevase politseijuhi arvates ainult positiivne.

Tarvo Kruup kinnitab, et kuigi mullu registreeritud kuritegude arv Ida-Virumaal suurenes, oli kasvu põhjus asjaolu, et inimesed on hakanud senisest rohkem perevägivalla juhtumitest politseile teatama. Ja see on tulevase politseijuhi arvates ainult positiivne.

Selle nädala algul sai avalikuks, et Ida prefektuuri uueks juhiks saab Tarvo Kruup − mees kelle juhtimisel on uuritud viimaste aastate raskeid isikuvastaseid kuritegusid, kuid kes on kapos töötades osalenud ka mitme korruptsiooniasja menetlemisel. “Ida-Virumaa läheb mulle väga korda,” selgitab ta, rääkides põhjustest, miks ta pakkumise vastu võttis.

 

Kui kaua te mõtlesite, enne kui nõustusite 1. veebruarist Ida prefekti ametikohta vastu võtma? 

See ettepanek tuli mõnevõrra varem kui möödunud esmaspäeval (mil Tarvo Kruubi määramine prefektiks avalikustati − E.K.) ja eks aega see otsustamine natuke võttis. Mina võtan selliseid ettepanekuid mõnes mõttes kui komplimente. See annab mulle endale tugevat enesekindlust ja teadmist, et midagi on läinud hästi, seda on märgatud ning järelikult olen ma vajalik.

Kui see üks, kelle juurde selle ettepanekuga tullakse, olen mina, siis on see kordumatu võimalus, kuigi ka väheke hirmu tekitav.

Miks ma nõustusin? Olen siin regioonis mõnda aega politseisüsteemis töötanud. Ühest küljest läheb mulle väga korda, et politsei teeks õigeid asju ning et politsei maine oleks hea ja meie tegevusel mõju. Tunnen endas energiat ja ideid, mida saan rakendada. Teisalt läheb mulle Ida-Virumaa väga korda.

Miks see Ida-Virumaa korda läheb − olete ju ise pärit Lääne-Virumaalt?

Ida prefektuur hõlmab nii Ida- kui Lääne-Virumaad ja ka Lääne-Virumaa läheb mulle absoluutselt korda. Aga Ida-Virumaa läheb mulle korda seetõttu, et tunnen endas riigimehelikkust, kuigi see võib kõlada pateetiliselt. Ma ikka muretsen selle Ida-Virumaa pärast küll, sest soovin siiralt, et Ida-Virumaa oleks rohkem Eestimaa osa kui praegu.

Aga mis praegu takistab, et ta pole piisavalt Eesti osa?

Ma ei ütleks, et on takistusi. Lihtsalt nii, nagu tõmbab Lääne-Virumaa inimesi Tallinna poole, nii tõmbab suurt osa Ida-Virumaa inimesi venekeelse keskkonna poole, see puudutab ka meedia- ja kogu infovälja. See on lihtsalt reaalsus, millega tuleb pidevalt tegelda, et inimesed oleksid paremini kursis meie riigis toimuvaga ning elaksid kaasa rohkem oma regiooni ja Eesti arengule kui arengutele Venemaal.

Kas teie endise kaitsepolitsei töötajana ütlete ka nagu mõned poliitikud, et Ida-Virumaa on julgeolekurisk?

Julgeolekuriske on praegu väga erisuguseid. Üks neist on kahtlemata meie naabrus suurriik Venemaaga ja sealne meediaväli on tugev instrument, millega siin oma mõjutustegevust läbi viia. Millisel määral ja kui palju ta seda teeb, pole ilmselt selle intervjuu teema, aga kahtlemata on siin mingi risk olemas.

Olete Ida-Virumaal juba kolmas kapo taustaga prefekt. Mis teie valdkond selles ametkonnas oli, või on see riigisaladus?

See on riigisaladus ning kaitsepolitsei töövaldkonnad on kirjas erisugustes seadustes ja määrustes ning täpselt nende asjadega tegelesimegi. Põhiseadusliku korra kaitse, tegelemine korruptsiooniga suurlinnades ja riigiettevõtetes, tegelemine terrorismiga…

Kas teie olite seotud ka Kohtla-Järve linnapea Jevgeni Solovjovi ja Narva ettevõtja-poliitiku Fjodor Ovsjannikovi kriminaalasjade uurimisega?

Neid kriminaalasju uuris kaitsepolitseiamet, mitte üksikisikud. Kes konkreetselt uurimist läbi viib või konkreetsele dokumendile alla kirjutab, see pole oluline. Igasugune uurimine on meeskonnatöö…

Nagu ka Narva tüdruku Varvara mõrvaloo uurimine, mis ju toimus ka teie käe all, kui olite juba prefektuuri kriminaalbüroo juht?

Jah. Ka see oli meeskonnatöö ning tunnen, et oleme nendele inimestele, kes päriselt on ööd ja päevad otseselt selle asjaga tegelnud, veidi liiga teinud. Selles mõttes, et nemad on saanud minuga võrreldes liiga vähe tähelepanu, kuigi nemad on olnud käte ja hingega selle asja küljes. Nii ei saa siingi öelda, kes konkreetselt oli selle uurimisega seotud terve Ida prefektuur oli sellega seotud.

Varvara juhtumi puhul tundus versioon, milleni politsei lõpuks jõudis, kuidagi uskumatult lihtne, arvestades selle uurimise keerukust, tuhandeid ekspertiise ja muid toiminguid. Oli üks narkomaan, kes sooritas seksuaalkuriteo, tappis tüdruku, kolis siis Tallinna ning kui aru sai, et tal ollakse jälil, võttis üledoosi ja lahkus elust. Paljud inimesed ei jäänud seda uskuma ja on veendunud, et politsei tahtis sel kombel lihtsalt käed puhtaks pesta. 

Selle uurimise kokkuvõtmine ei olnud läbi viidud selleks, et säilitada politsei nägu. Ei tulnud keegi politsei peamajast või riigiprokuratuurist või − hoidku jumal − kusagilt ministeeriumidest ega öelnud, et kuulge, nüüd on tarvis midagi nutikat välja mõelda, sest me peame joone alla tõmbama.

Meil kas on uurimises tõendeid või neid ei ole. Ja nimetatud juhtumil oli meil täpselt nii palju tõendeid, kui palju me ka avalikustasime. Need tõendid juhatasid selle noormeheni ja siis tuli ummik. Selline ummik, kus uurimisel ei ole enam teid, mida mööda edasi minna, sest tõendid said otsa.

Kas keegi oskab öelda, kui palju Varvara tapmise loo uurimine Eesti riigile kõigi nende tuhandete ekspertiiside ja muude toimingutega üldse maksma läks?

Ma arvan, et ei oska. Usun, et mitte ükski riigimees ei arvutaks sellistel puhkudel rahasummasid. See pole üldse oluline. Mingeid piiranguid meil siin ei olnud, vastupidi, meile anti väga laiad võimalused. Võisime uurimisel rakendada kõiki ideid, nii palju kui aga pähe tuli. Menetlusseaduse järgi tuleb osa kulusid siiski kokku arvestada, näiteks ekspertiisid jms, seega mingid arvutused on siiski tehtud.

14aastase Narva tüdruku Darja juhtum oli samuti keeruline lugu. Algul isegi ei kahtlustatud tapmist, aga siis jõuti ikkagi kahtlustatavateni ja nad ootavad nüüd kohut. Kuid avalikkus ei tea siiani, mis seal siis tegelikult juhtus, mis oli motiiv jne. Miks seda ei räägita?

Sest see on kõik kohtus arutamiseks ja seetõttu pole võimalik rohkem rääkida ei motiivist ega kõigest muust. See lugu räägitakse lahti kohtus ja kohtunik annab hinnangu, kas see versioon on õige või mitte.

Olete pärit Väike-Maarjast, kus asub ka päästekool − loogilisem olnuks, et teist saanuks päästja. Kuidas te üldse politseisüsteemi sattusite? Kas oma mõju oli ka sõpradel?

Just nii oligi. Päästekoolile ma mõtlesin üsna sügavalt ja peaaegu olin sinna minemas. Hiljem aga tekkis minu sõpruskonda üks politseinik, kelle tööd ma eemalt nägin, ja see äratas minus huvi. Teisest küljest soovisin omandada haridust ja kutset ning nägin võimalust Paikuse politseikoolis.

Ida prefektuuri puhul on väga palju räägitud sellisest probleemist nagu kaadripuudus. Kas praeguseks on see möödanik?

Me oleme heas seisus selles mõttes, et õnneks on kaadrivoolavus Ida prefektuuris üsna väike. Ida-Virumaal lihtsalt ei jätku neid inimesi, kelle hulgast võiksime valida politseinikke. Seadus seab kindlad piirid nii kodakondsuse, keeleoskuse kui näiteks karistatuse osas. Ja kui me numbritele otsa vaatame, siis näeme, et me ei suuda nendega Ida prefektuuri ära “toita”.

Mida siis teha? Sisekaitseakadeemia siia üle tuua?

Sisekaitseakadeemia loob siia tasa ja targu koolituskeskust, praegu nimetame seda praktikabaasiks. Akadeemia kadetid käivad siin harjutamas ja vaatamas, kuidas politseitöö välja näeb. Teine, mida teeme koos prokuratuuriga, on see, et tutvustame ülikoolide õigusteaduskondade tudengitele riiki, et näidata, et ka riigiasutustes on võimalik teha juriidilist karjääri. Ja siin on meil häid näiteid, et on võimalik Ida prefektuuri inimesi tööle tuua ka väljastpoolt Ida-Virumaad. Kuigi soov oleks, et see valikuvõimalus kohalike inimeste seas oleks suurem.

Praegu maksab riik idas töötavatele politseinikele suuremat töötasu kui mujal. Kas see pole piisav motivatsioon siia tööle tulla?

Sellel on mõningane mõju, et saada väljastpoolt inimesi tööle, kuid see ei saa olla eesmärk omaette. Soovime, et piirkonna politseinikud kasvaksid välja samast kogukonnast, kus nad hiljem tööle hakkavad. Et see piirkond oleks neile tuttav.

Möödunud aastal kasvas üle mitme aasta Ida-Virumaal jälle kuritegevus. Kas peaksime olema mures?

Arvan, et ei pea. See kasv on tingitud eelkõige lähisuhtevägivalla kuritegude registreerimise kasvust. See näitab, et inimesed on senisest rohkem hakanud teatama sellest vägivallast, mis neil koduseinte vahel toimub. See on väga positiivne märk. Narvas näiteks kasvas just selle tõttu vägivallakuritegude arv varavastaste kuritegude hulgast suuremaks. Ja just seetõttu, et inimesed on teadlikumad ning annavad lähisuhtevägivalla juhtumitest senisest rohkem teada.

Kas politsei saab üldse mõjutada kuritegevuse taset?

Saab. Me saame mõjutada neid inimesi, kes panevad kuritegusid toime. Neid ei ole väga palju ja me teame, kes nad on. Kui me nendega pidevalt tööd teeme, siis kahtlemata saame kuritegevuse taset mõjutada. Lahendus pole see, et paneme lihtsalt kõik vangi. Aga kui nad vabanevad, siis läheme neile vastu ja räägime nendega, et näiteks arutada koos, kuidas lahendada neid probleeme, mille pärast nad seni on vargil käinud. Siin on minu kui prefekti roll ka koostöö kõikide teiste institutsioonidega, kes peaksid selle tööga tegelema.

Kas inimestel on põhjust loota, et prefekti vahetumisega läheb elu turvalisemaks?

Elu Ida-Virumaal on turvaline ja läheb turvalisemaks, sest senine prefekt Vallo Koppel on väga palju eeltööd selleks juba ära teinud ning need on olnud õiged asjad. Ja kui me nii jätkame, siis loomulikult läheb turvalisemaks.